2006-02-01

Kasvatan inimest, mitte õpetan ainet

Mind on vorminud Viljandi ja matemaatika-füüsika süvaklass,
Tartus Alma mitmel erialal ja inimesed, kes sinna juurde ja sisse kuulusid. Oma esimese tunnistähe mingigi hariduse (mitte veel harituse) kohta sain aga EBSist. Jah, just see nokitud ja näpuga näidatud modellikool.

EBS on suutnud oma katuse alla koguda terve rea silmapaistvaid ja omanäolisi Õpetajaid. Just see teeb EBSist selle, mis ta täna on. Püüan teile tuua lähemale mõne neist, kes meie mõttemaailma siin paremaks on loonud.

Iga kooli tegelikku taset näitavad eelkõige tema vilistlased. EBS poolt korraldatavatest vilistlasuuringutest selgub, et kõige olulisemate kompetentsidena, mis lõpetanutele karjääris edu on toonud, nimetati enim suhtlemisoskust, keelteoskust, teadmisi omal alal ning analüüsivõimet. Uurime siis, kuidas selleni jõuda.

Minuga on täna Jaanika Sarv, EBS saksa keele lektor, teise võõrkeele lektoraadi juhataja. Tunnen teda oma saksa keele õpingute ajast. Vaikselt rõõmustan, et seekord olen mina kuulaja ja tema „vastab”.

Õpetaja kui õpiprotsessi initsiaator ja suunaja

Enesejuhitud õppimise keskne idee on õppija vastutuse suurenemine ning õpetaja rolli nihkumine dikteerijast suunajaks ja lihtsustajaks õppimise paremal organiseerimisel. Ära tee ise vaid anna õppurile idee ja tõuge, küll ka imed tulevad.
EBSis on keeleõppel sisult kaks eesmärki – 1) A-taseme õppur, kes on rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline keeleoskaja; 2) keele- ja kultuurihuviline, uudishimulik inimene laiemalt, kes oma keelt vajadustele ja võimalustele vastavaks kohendab läbi elu.
Koolitaja roll üldiselt on muutunud täna tegelikult palju komplekssemaks. Komplekssus tekib suunamise erivajadustest mitmetahulise õppe tekitamisel. Tähtis on anda võimalust ja ruumi autonoomseks tegevuseks.

Õppijakeskses tunnikliimas tuleb õppejõul klassikalisest rollist välja tulla, autonoomset õpitegevust eesmärgi poole suunata ning protsessi lihtsalt toetada. See eeldab usaldust mõlemalt poolt. Õpilane ei taha enamasti teada seda, mida mina arvan, et ta tahab teada. Tudeng teab paremini, millest tal puudu jääb. Kuula teda. Vastutuse puudumine pärsib õppimist, ootan igalt oma panuse andmist mitte tuima kuuletumist. Minu kui õppejõu roll on suunata õpilasi informatsioonikanalite juurde; innustada neid looma, teadvustama ning arutlema – enese seatud unelma poole peavad nad ise kõndima. Õppejõud ei ole siinjuures ka otsustaja üliõpilase arengu üle vaid ta peab tagama tagaside- ja kontrollimeetodid, mida õppija saab iseseisvalt kasutada oma tulemuste määratlemiseks.

Sõbrad ja kaaslased õppeprotsessis

Enamus tudengitega olen sõber. Sõber ei vea mind alt, ta respekteerib mind, on motiveeritud.
Ma olen oma töö parandamatu fänn. Sageli on kogu mu pere minu töö fännid. Olen valmis oma õpilase nimel töötama, vaeva nägema ja oma aega ohverdama. Ootan tegelikult sama ka neilt.
Minu jaoks on tunni ettevalmistamine investeering. Aga kui juba meeskonnatöö, siis ootan tunnustust ka mina. Rõõmu teevad tudengid, kes sellest aru saavad. Olen saanud nädalavahetusel meile „Jaanika, tegin endale ühe sellise harjutuse, et materjali paremini omandada. Mind see aitas, äkki huvitab teisigi”. Õppur võtab sellega osa vastust minult, laiendab silmaringi nii endal kui õpetajal. Ega ma Jumal pole. Ja andmisrõõm pole mitte ainult mulle omane.
Tagasisidet on kõige erinevamat laadi. Aga sa tunned ära, kui see on siiras ja see tunne viib edasi. Õpetaja ei ole alavääristaja ega karistaja. Eriti selle eest, mida mina pole õpetanud või mis minu vaadetega ei sobi. Kuid isegi valesti õpitut saab parandada. Positiivne analüüsiv abi on see, mida minult oodatakse.

Loovust ja loomingulisust! Me ei oota tuupijaid

Keeleõpe nõuab julgust vigu teha! Meie üldhariduskool õpetab ikka veel, et kui teed vea, siis hinne kukub. Minu moto on - parem valesti rääkida kui õigesti vaikida. Kui native saab aru, mida sa räägid (mina-köök-söök-keetma stiilis), siis on D minu juures juba käes.
Klass on meie kodu. Mõttemullid seintel – vaba ja vahva eneseväljendus, mida jagame teiste gruppidega, kes tulevad ja loevad. Kui üks grupp suudab välja tuua oma loovuse, tekib see ka teistel. Nii jagataksegi.

Keeleõpetaja ei pea perfektset keelt õpetama (seda pole ju olemas) vaid uudishimu initsieerima. Keel areneb koos muu eluga ja väljendab teatud grupi suhtlust. Noor vajab mitte ainult kivist klassikat vaid arusaama piiridest, mis ühendavad ja lahutavad erinevaid keelekeskkondi. Minu tunnis võib kasutada slängi ja „noortekat”. Internet ja teatmikud on olemas ka tulevikus.
Kombineeri! Oleme kasutanud videotreeningut, mida keeleõppes ei nõuta; toome loovust sõnavarasse (olen ise Jaanika tunnis intrigeerivatel teemadel kirjandeid kirjutanud, tänapäevases ärikeskkonnas liikuv Punamütsike olnud, mänguklotsidest maja ehitanud – ikka nii, et kogu aeg räägid. T).

Isemõtlemise suureks toeks loen suulist eksamit mitte testi – kena kuid kaduv õppevorm (meie koolis on veel paar õppejõudu peale Jaanika, kes seda elus hoiavad, näiteks Arno Almann). Vestluses tekib feedback (õpetajalt) + arutlus (õpilaselt). See on enam kui teadmiste kontroll, sest siia sulanduvad õige keskkonna loomine, partneri tekitamine, vestluse faaside vaheldamine jm mida aine õpetamise kõrval õpilasele pakkuda saame. Sõnade test on õppevorm, mis teatud (pigem erandjuhtudel) muidugi kasutatav. Samas on mõttetu teha testi, kus sõnade ja lünkade arv klapib – siis mõõdame mitte sõnade tundmist vaid midagi muud ja see pole teadmiste kontroll.

Tuupija polegi vast see kõige väsitavam suhtumine. Mõni tudeng vahel küsib semestri algul, et miks sel aastal teistsugused testid on kui möödunud aastal (krabistades oma modern-tehnikas koopiad). No arvake ära :)

Hea tuju ei sega ometi õppimist ja omandamist!

Vaadake, ma teen seda tööd ju juba palju aastaid. No kuulge, ka minul peab põnev olema! Imeravim on ikka huumor. Tegevusi tuleb vahetada ja klassi tajuda - hommikune 8:30 tudeng ei ole sama, mis õhtune tudeng. Siin aitab aktiivne osalemine tunnis – keeleõppejõud ei räägi 1,5 tunni jooksul mitte rohkem kui maksimum 20 minutit. 80% juhtudel suudan seda joont hoida. Olen loomult lobiseja :)

Partnerharjutused, presentatsioonid, sõnad loosirattast – kõik on omal ajal omal kohal. Näiteks lihtne harjutus – said sõnad 3, 6, 7, 13, 16, 18 – nüüd moodusta nendega lause. Jah, just nendega. Las olla naljakas, kes seda keelab?

Motivatsiooni jagatakse Jaanika tunnis paremale ja vasakule. Nt. koputamine - kui keegi vaimuks või tubli on, koputavad kõik vastu lauda, luues mõnusa aplausi (see oli hea tunne. T).
Vürtsid! Eestis need puu otsas ei kasva. Siis looge neid ise oma tunnis! Veel üks nipp – pane inimesed omavahel vaidlema – üllatav, aga sõnavara nappus pole enam probleemiks J ja vaadete erinevusest tekib uus tasapind ka õpetajale, sest õpilase keel väljendab TEMA maailma. Keel peab ju olema rakenduslik ja elulähedane.

Keeleõpe õpetab valmisolekut eluks, eriti ärieluks

Kommunikatsioonistrateegiline õpe ja kommunikatsioonikompetents on pikad sõnad kuid vajalikud meie elus. Nagu ka inter- ja metakultuuriline õpe.

Kuni Haagenini (Jaanika kaitses seal oma magistritöö keeleõppe metoodika alal) arvasin, et metoodika on jama. Enam ei arva. Tänapäevane suhtumine on kaasajastamine. Mitte kõik siin pole selleni jõudnud. Väljund on see, mida me kõik ootame – tajutav, nähtav, kombatav tulem.
Koostasime keeleõppe käigus näiteks Office Management käsiraamatu - tudeng-ekspertidelt, koos piltidega. Kui palju põnevaid artikleid ja entusiasmi! Veel üks võimalus essee asemel oma oskusi näidata. Siia tulevad ju juurde analüüs teistelt (võtsime ta kohe kasutusele) ja areng.

Keeleõpe on tegelikult üks suur kommunikatsioonitreening
Arvan, et kõige paremini sobivad siin igasugused loomingulised ja mängulised elemendid. Selleks on nii palju võimalusi.
Kui eesmärk on arendada isikupärast keelekasutust, väljendusoskust ja esinemiskindlust, siis on tunni sisuks väljendusharjutused, grupivestlused, rollimängud.
Üks tänapäevane ärimehe „must be” on spontaansus. Seda arendame ootamatute suunitletud pöördumiste kaudu.

Loovust arendavad minikõned erinevalt teemadel, vahel kasutades ka paber-liim-värv kombinatsiooni. Loomingulisust õpetavad lühijutud, neile ootamatute lahenduste leidmine
Argumenteerimisoskuseni jõuame läbi improvisatsioonide, mis väljastpoolt naljakad, sisult tõsiselt arendavad.

Nähtuste/asjade defineerimisoskust arendavad mõistatusmängud, vaidlused, väitlused. Muidugi käib teatud etapil siia juurde ka uue ja konkretiseeritud sõnavara drillimine, mis tegelikult kasvatab tegutsemisdistsipliini.
Mitte ainult tänane juht ja juhiabi vajavad ka selliseid (keele)õppega seostuvaid omadusi nagu teravmeelsust, löögivalmidust, kontsentratsioonivõimet – seda treenivad väljendus- ja reageerimisharjutused, kuulamisoskuse arendajad, minapildi tajumine läbi grupidünaamika.
Kui arvad, et keele õppimine võiks Sullegi kasuks tulla, siis vea ennast EBS viiendale korrusele ja uuri asja.