Rühin jälle läbi niiskelt tuulise õhtu tuttavalt kössutava majamüraka poole.
Raamatupakk rõhub õlga, kõht on pikast päevast näpistavalt tühi ja mõlemad ajupoolkerad huugavad pikkade tundide jooksul kuhjunust. Seal! Näen Sind!!
Pole enam palju jäänud… Vettinud saabaste lirtsumist vaigistades lisan sammu, sest soojus, valgus ja kõige tähtsam muidugi – vaimuvägi, on ootamas selle koduselt laperdava sinivalge lipu all.
Hüplen suuremaid loike vältides trepi poole, kus salgake kaastudengeid juba ees ootavad kui ….Aaah!!! Köhh, köhh!!!
Nüüd juba tuttava kuid ikka ja alati sama valusalt laksatava piitsahoobina tõmban vastu tahtmist sisse pahvaku sigaretisuitsu, mis kirbelt põletades minu sisikonnas endale teed otsib. Läkastan, ahmin instinktiivselt uue sõõmu õhku, mis haisva sissetungija leevendamise asemel uue laviini joobnustavat ning pigitavat ollust kaasa toob. Viimane hüpe? Ei, pean suu avama ja möödapääsemiseks luba küsima. Kümned silmad pöörduvad hämmeldunult mu poole, kui köhides ja kõõksudes lõpuks ennast ukseni murran. Minu hoolikalt valitud päevaparfüümid asenduvad odava pinutaguse lehaga, tunnen end taas tallatu ja ärakasutatuna.
Teadusetempli hubane soojus ei olegi enam nii ahvatlev, keldritrepil piidlen ümbritsevat juba vaenlase pilguga. Tunnen järsku rõhuvalt, kui pikk on olnud päev, kuidas tahaks sooja suppi ja kamina ette mõnulema, mitte pikkadeks tundideks auditooriumisse väsimusega võitlema, kuidas kodutöö oli jälle ebaõiglaselt pingutav olnud ja kuidas kogu see mõte täna siia tulla ei näigi enam nii üheselt õige.
Kas nüüd just nii drastiliselt, aga ligilähedaselt kirjeldaksin oma paljusid peamiselt õhtuseid kooli tulekuid EBSi peamajja Lauteri tänavas. Et mille üle kurdan? Ikka neist troppis ukse ees suitsetajatest räägin, kes meie PEAmaja PEAukse PEAmiseks vaatamisväärsuseks näivad olevat nii hommikul, õhtul kui öösel. Pean õigluse nimel möönma, et mingi ime läbi on ukseesised tossutavad summad viimastel kuudel hõrenenud. Mis tegelikult teisemaks on saanud, kas minu suhtumine või tegelik trepil suitsetajate arv, on alles selgitamisel.
Mis mulle siis ikkagi ei meeldi? Et kas ma pole ise noor olnud ja seda-teist elus proovinud? Et kas hakkan tõelise EBSlase põlvkonnast välja langema ja ajan mingit kibestunud keskealise juttu suitsetamise kahjulikkusest? Või kuulun hoopis nende njuujorgilike oravaparteilaste hulka, kes halli varjundite vahel vahet teha ei mõista ja elu vaid must-valgena näevad ning kõik suitsetajad ja suitsetamiseks ette nähtud kohad maamuna pealt minema pühiksid, kui vaid võimu oleks? Või olen ma lihtsalt nürinorija, kes ei näe teiste inimeste vajadustes jõudu, mis minu mugavust vahel pisutki varjutada võiks?
Kõik võib olla. Pole ma pärispatuta sündinud ega nii lilleke miskit. Olen tegelikult isegi võltsist vabadustundest pläru ette pannud, mis küll viimati palju aastaid tagasi juhtus.
Armas lugeja, ma räägin siinkohal meie EBSi kooli näost ja visiitkaardist, mida me iga päev mitte ainult enestele vaid ka oma külalistele ja lihtsalt majast möödujatele tutvumiseks pakume. Vaatamata soole, vanusele (jah, ka meie võtme- ja raamatupoe tädid on rõõmsas ringis noorematega) või rassile leiavad ukse ees suitsu tegijad, et need, kelle valikud teiste meelemürkide kasuks on kaldunud või nad lihtsalt muul ajal oma isiklikku elada arvavad, peaksid armutult ja kohustuslikus korras ikkagi nende valikute osaks saama, mida kadalipuna ülesrivistunud pahvijad pakkuvad.
Testimise korras võtku needsamad, kelle suhtes ma selle kirjatükiga ebaõiglane näin, enesele näitlikustamiseks miskit, mis neile endile loomult vastik ja vastuvõetamatu. Proovigu nad nüüd kujutleda summa inimesi tegemas sedasamust loomult vastikut ja vastuvõetamatut nende eneste ümber peaaegu et intiimse kontakti läheduses ja püüdku siis aru saada, missugune on tihtipeale see tunne, millega meie kooli uksest sisse astutakse. Ma ei räägi ju kaasuvast rämpsust, poolkustunud konides, süljelärakatest ja muust, mis lahingu- või lõõgastuspaika maha jääb üldmuljet ilmestama ja kontrastsemaks muutma.
Fair is fair. Olen püüdnud õigluse huvides ja oma silmaringi laiendamiseks intervjueerida popsutajaid nii eesti, vene, kui inglise keeles. Mitte et norida. Ega ma südame põhjas nii paha polegi. Lihtsalt huvist elu enese ja nende vastu, kes seal sees. Aga vaata - ei taheta minuga oma mõnusid jagada, diskuteerida, mind oponeerida või lihtsalt väljakutsele vastata ühti. Tavaliselt kas astutakse sammuke tahapoole (“noh, kas nüüd on parem?”), pööratakse selg (“näe, laululinnukesed kah siristamas”) või kustutatakse koni kiiresti seljataga, arvates, et ma mõni seatu või kutsutu olen, kel kõrgem võim hilisemate kodutööde hindamise juures või keskmise hinde osas. Ei, ei ole mul miskit võimu või väge te üle. Lihtsalt uudishimu, et miks ja kuidas ja mis alustel. Niisiis, kallis lugeja, ei saa ma Sulle öelda, miks see nii on, et mina ja need teised seal asju eri nurga alt näeme ja justkui üle suure külma mere teineteise poole vaatame. Või ei näe me asju erinevalt? Hmh, kes see pime pool siis on, kel nägemisega pahasti? Mina? Nemad? Mõlemad?
Noh nii, kus tegu, seal arvajad. Õnneks pole ma mitte ainuke, kes olukorras probleemi või vähemasti intriigi on näinud. Meie juhid, administratsioon ja omavalitsus otsivad väljapääsu ja alternatiive suitsetamise koondamiseks paslikumasse paika juba mõnda aega. Võib ju olla, et motiivid tulenevad millestki muust kui pelgas mure meie oma kooli väärika näo pärast ja/või lihtsalt pisut aupaklikuma suhtumise näitamine neisse, kes sinna sisse astuda võtavad. Võib ju olla, et initsiatiiv tuleneb hoopis Eestimaa karmist kliimast või kitsastest ja suhteliselt ebamugavatest tingimustest neile, kes süütumapoolseid meelemõnusid maitsema on tulnud ja painavat koolistressi maandavad. Eks see ole üksjagu tülikas ju iga natukese aja tagant oma platsilt kõrvale astuda, et järjekordset tüütut tulijat mööda lasta. Ja kui väljas peaks veel miskit asja sadama, mida meil ju ikka juhtub, siis on see lausa konkurentsi küsimus, et kes vihma käes, kes räästa all ja kes allatuult, kes pealpool. Eks ole?
Plaane on niisiis tarkades ja kohastes peades olnud mitmeid. Näiteks plaaniti mõnda aega tagasi varjualuse ehitamist EBSi parklas garaažide juurde, et viia seesinane sõpruskond ja tema tegevus üle eraldatumasse õhkkonda. Miks see siiani teoks pole saanud, pole mulle ega üliõpilaste omavalitsusele tänaseks teada.
Teine alternatiivne või kaasuv plaan on olnud eelkõige tudengite (võin kihla vedada, et suitsetavate tudengite) poolt pakutud variant, et EBSi enda siseruumidesse ehitataks hea ventilatsiooniga suitsutuba. Praegu pole selle jaoks midagi ette võetud ja kõik lihtsalt kannatavad (ära).
Kolmas idee, mis ka edasi-tagasi sahisenud on, peaks oma riukalikkusega meeldivalt üllatama ka vanu tegijaid, sest see hakkab patuseid otsima mitte meie eneste leerist vaid hoopis mujalt. Nimelt meie nooremate õdede-vendade EBSi gümnasistide juurest, mitte kõrgest koolist enesest. Selle kavaluskõne kohaselt pidavat suurem osa suitsetajatest hoopis nooremat sugu koolilapsed olema. Hmh, siis on nõutuseks muidugi mitu korda rohkem põhjust. Näiteks sellest kandist, et millega siis lp. gümnaasiumiema meie kasvulava head mainet põhjendab, millega isiklikku eeskuju annab ja mida parenduseks teha kavatseb. Teisalt, miks peame me oma gümnaasiumi ridu tihendama samade inimestega, kes EBSi endagi auditooriumides õhku ära hingavad? Sest vaadake, need arvatavad gümnasistid istuvad minu kõrval koolipingis ja me kükitame koos koridoride aknalaudadel kui vennad värvukesed. Millal neil ometi see aeg veel gümnaasiumis käia ja nende noorte inimeste eest kah paha haisu ning tossupilvesid teha? Nii et meie avalike suhete juht, kellega sel teemal korduvalt juttu teha püüdsin, peaks gümnaasiumijuhile ühe karmimat sorti kirja saatma ja kõige eelpooltõstatatu kohta tõsiselt aru pärima.
Natuke nõrgana kõlas ka lugupeetud koolijuhi väide, et olukord pole ju EBSi enda kätes, sest maja ei kuulu meile ja kuni me AS Imantaga piirikive sinna-tänna lohistame, ei saa suurt midagi ära teha. Sügav nõutus minu poolt. Kas nii, et kuni maja ei kuulu tervelt ja täiega meile, pole meil võimalik iseenda näotu käitumise vastu astuda? Mis saab siis sööklakommetest, kõlblast tervitamisest, enese rämpsu ohjamisest ja muust, mis ka ühe koolis käinud inimese ja kogu selle maja juurde iseolevana kuuluma peaks? Kas ka kõik see peaks omandisuhetes ja juriidilistes nõksudes kinni olema või oleme meie ise need, kes oma renditud või siis omatud koolile näo anname ning palge kujundame; ise teistele näitame, kes me oleme või olla tahame, mida endalt ja teistelt ootame ja tänu oma läbilöögivõimele ka kätte saame?!
Kulla EBSikad, ei ole me need, kes olukordade lahendamise asemel vibelikke vabandusi ja tumedaid tupikteid otsivad! Ega ole ju?
Saagem kokku need, kes selleks sobivad ja seatud on; räägime asjad sirgeks ja alustame uut õppeaastat maja ette seatud tervitava lillepoti või lihtsalt puhta trepiga. Ärgem pangem proovile meile sisenejate kopsumahtu või tülgastusläve, vaid andkem neile võimalus sirge selja ja oma valitud odööriga end esindada.
Andkem võimalus teistele olla sama väärikad ja ise otsustavad kui meie seda deklareerime olevat. Väärikus on tugevus. Ja olgemgi sellised nagu tahame. Ka rentnikena käitudes nagu omanikud, mitte kui pisikesed pinnapealsed.
