Mõtteid Eesti ettevõtjate äridelegatsioonide programmidest välisriikides

ilmunud ajakirjas Director, juuni 2014

Riigi majanduse üheks alustalaks on selles tegutsevad ettevõtjad. Teiste tootmise ja teenuste pakkumise vormide kõrval on just see kõige paindlikum, tundlikum ja uuendusi loovam majandussektor, andes nt Eesti tänasest sisemajanduse kogutoodangust ja töökohtadest ligi 70%. 

Just uute ettevõtjate pealekasv ja selle dünaamika tagavad tööhõive ja loovad ühiskonna heaolu ühe olulise alustala, kuigi arusaadavalt ei taga ettevõtlus ühiskonna kõigi probleemide lahendust. Eesti ettevõtlus ei ole iseseisvusaja jooksul jõudnud kahjuks järgi euronaabrite tasemele, nii innovatsiooni ja katsetamisjulguse kui eriti just tootlikkuse ja lisandväärtuse näitajate poolest. Vt nt Global Entrepreneurship Monitor 2012. Teiseks oluliseks näitajaks meie ettevõtluse iseloomustamisel on selle aktiivsuse vähenemistrend (GEM 2012), millele hinnangu andmine seisab veel ees. Seisukohad, et Eestisse ei mahu rohkem ettevõtlust ei ole kindlasti ainsad võimalikud mõtteread.  Võimalik, et tahtlik küllastuspunktini liikumine on just see, mida me hüppeks vajame, et anda võimalusi uuendusele, laiendada tegevussfääri ja kaasata ressursse sh ajupotentsiaali väljastpoolt.  

Eesti on traditsiooniliselt saatnud välisriikidesse oma ettevõtjate delegatsioone, kes saadavad kõrgetasemelise riikliku esindaja kohtumisi ettevõtluskontaktide loomisel ja (loodetavalt) vastastikku kasulike suhete arendamisel. Muidugi on taoliste visiitide eesmärk hoogustada kahe riigi vahelisi majandussuhteid ning luua koostööalaseks arenguks vajalikke otsekontakte ettevõtete vahel. Lisaks annab see võimaluse tekitada kajastust mõlema riigi institutsionaalses struktuuris ja meedias, tutvustades selle läbi riigi ühte olulist sfääri. Äridelegatsioonide riiklikul tasemel saatmine teistesse riikidesse on arusaadavalt mitmete struktuuride põhjalikku ettevalmist nõudev ettevõtmine nii Eestis kui vastu võtvas riigis sh Eesti esindustelt regioonis. Visiitide eesmärgiks on anda ülevaade eesti majandusest ja võimalustest (nii olemasolevatest kui potentsiaalsetest) ja teiselt poolt oma ettevõtjatele võimaluste otsimine külastatavas riigis konkreetsetes valdkondades. Laiemaks eesmärgiks on omariikliku ettevõtluse tugevdamine nii siseriiklikult kui välisturgudele suunatuna või nendega seoses olevatena. Need eesmärgid nõuavad filtritevaba informeeritust ja oma silmaga nägemist, kogemusi, mida internet või kohapealne koolitus saab toetada, kuid mitte asendada. Seega peaksid meie välisvisiidid tugevdama neid külgi, mida me kodus koolituste või sisekontaktidega anda ei saa.

Arvestades Eesti mõju ja meie ettevõtluse mastaape on need äridelegatsioonide grupid olnud pigem suured, gruppi kuuluvate ettevõtjate tegevusvaldkonna valik aga suhteliselt kitsas. Eesti delegatsioonide eripäraks võib lugeda ka seda, et enamus seal esindatud ettevõtjatest on omavahel hästi tuttavad, neid ühendavad mitmesugused väikeriigile ja põlvkonnale omased sidemed, mis ulatuvad aastakümnete taha. Igal medalil on aga kaks külge – mainitud suhtlust kahtlemata kergendavate külgede kõrval puudub aga just uustulnukate poolt pakutav värske ja rahvusvaheline mõte, gruppidesse kuuluvad läbi aastate suhteliselt samad tegelased, vähe on kaasatud uue põlvkonna ettevõtjaid ja naisettevõtjaid. Kuna eesti ettevõtlus on üliväikese mastaabiga, siis on selge, et mingisugusegi võimekusegagi tootjate või teenuse pakkujate leidmine ettevõtluses on piiratud. Liberaalne turg on ennast ammu paika loksutanud ja areenil on pigem need, kes paarkümmend aastat tagasi suutsid uutele pakkumistele koheselt reageerida. Neid on edule viinud spetsiifilised oskused ja meetodid, mis aitasid väga erilistes tingimuste (plaanimajanduselt turumajandusele ülemineku kauboikapitalism) edu saavutada. Mitte tingimata ei ole need omadused, mis toovad edu ka nüüd ja teistsuguste turgudega suheldes.

Taolised visiidid pole odavad ei riigile ega ettevõtjatele endile, kuid visiidil osalemise tasu ja kulud ei lase osaleda enamikel alustavatel ettevõtetel. Kriteeriumide pakkumine, mida peale rahalise käibe peaks ettevõtte puhul arvestama, et olla potentsiaalse tegevushuvi äratajate grupis või selles toimija, peaks olema ettevõtlushariduse ja vastavate uuringutega tegelevate spetsialistide töö. Seni pole neid lisandkriteeriume visiidigruppide koostamisel (vähemasti piisaval määral) arvestatud. Ometi on need visiidid Eesti üheks oluliseks visiitkaardiks tulevikku suunatud suhtlemisel ning võivad luua küllalt püsiva mulje meist kui riigist ja meist kui kultuurigrupist. Seetõttu jagan lootust, et GEM, mis püüdis[1] esimest korda viia Eesti võrreldavale ettevõtlushinnangute kaardile areneb edasi ja me suudame käivitada mõne tegeliku uuringu oma ettevõtluse, selle dünaamikate ja võimalike arengusuundade hindamiseks.

Liialt vähe on minu silmis pööratud tähelepanu võimalusele pakkuda visiidile eelnevat koolitust, mis oleks sissejuhatuseks nii konkreetse visiidi üldistele eesmärkidele, tutvustaks nii antud valdkonna (või valdkondade) riiklikke huvisid kui ka meie poolt pakutavate tugede hoobasid võimalike arengute suhtes st aitaks reaalselt unistada. Koolitus peaks andma kaasa materjalid, mida saaks visiidi käigus täiendada ja millest oleks praktilist kasu oma järgnevate sammude planeerimisel. Samuti peaks koolitus andma selge sisulise viite selle kohta, mida oodatakse riikliku esindaja saatjatena reisivatelt ettevõtjatelt – millised peaksid olema kaasa võetavad materjalid; milline peaks olema sõnum, mis toetaks nii ettevõtjat ennast, valdkonda, reisivat gruppi kui riiki tervikuna; lisaks kultuuriline kontekst; meie senised edu- ja kaotuslood; üldised nõuded sellise tasandi visiitidele (kahjuks on ärimehi, kellel kasumit rohkem kui üldist käitumiskultuuri).

Oma väiksuse tõttu ei ole Eesti loomulikult võimeline konkureerima paljudel aladel, meil puuduvad teatud tööstusalad täiesti ja meie mahud ei ole võrreldavad võimalustega mujal. Seega peame täitma nišid, mis on meile jõukohased. 
1)      Eesti väikeettevõtlus võiks olla rohkem lingitud välismaiste partneritega, täites koostööprojektides osalisi või sidustavaid ülesandeid vastavalt logistilistele võimalustele ja olemasolevatele või mõistlike pingutustega tekitatavatele ressurssidele ning mitte seades loosunglikke ambitsioone, mis ületavad meie reaalsed võimalused. Ometi ka mitte neist allapoole sihtides. 
2)      Millegipärast näevad mujalt siia tulnud ettevõtjad sageli võimalusi tegutsemiseks seal, kus me ise neid ei märka või ei ole mingitel põhjustel piisavalt tugevad konkurendid. Siia alla kuuluvad muuhulgas turismikaubandus ja – toitlustamine, hotellid, sadamapiirkonna äritegevus, isegi kinnisvara rääkimata Tallinnast väljas asuvates kohtades ettevõtlusega tegelemist. Eelöeldust võib järeldada, et meil on veel ruumi oma äri ajamise ja ettevõtluse tehnikate parendamiseks ning konkurentidelt õppimiseks. 
3)      Võimalik, et just siin on ka veel üks mõttekoht uuendusteks – kas ei võiks edaspidi lülitada delegatsioonidesse endisest rohkem ettevõtjaid, kes pole küll eesti päritolu, kuid tegutsevad siin ja võiksid olla ergutavaks faktoriks nii delegatsioonile endale kui näidata ka väljapoole võimalusi, mida Eesti oma juba arenenud ettevõtluse sektorite, inseneriteaduse või loomega pakub. Eestis töötavad edukalt nt innovaatilise tehnoloogi arendajad (sh autotööstus, mida meil endal pole), Ida-Euroopale orienteeritud Lääne pankade investorid, uue põlvkonna infotehnoloogia ja infokaitse valdkondade ettevõtjad, tootjad jne, kellede kogemused meile marjaks ära kuluvad, kuid kes tegutsevad enamasti oma riiklike kaubanduskodade raames või eesti ettevõtjatega nõrgalt seonduvatena ning tundub, et nende Eestis asumise potentsiaal ei ole lõpuni kasutusse võetud või et initsiatiiv kontaktideks johtub pigem nende huvist meie vastu. Näitena võib tuua UK ettevõtjad Eestis:

"Šoti ettevõtjad, kes Eestis tegutsevad, on olnud väga edukad ning seda sõnumit tahame muuhulgas edastada ka teistele Šoti ettevõtetele, et kutsuda neid eestlastega ärisuhteid sõlmima," ütles Briti-Eesti Kaubanduskoja juhatuse liige James Oates SmartEST 2011’l esinedes, olles ise üks neist edukatest Eestit armastavatest šotlastest (kes räägib, muide, päris head eesti keelt).

Tooksin veel ühe näite: sellekevadise (2014) visiidi Usbekistani, mis tõi Tallinna Sadamale suhteliselt ootamatu koostöölepingu. Meie ettevõtjate unistuste kaardil polnud Usbekistan tõesti alla joonitud kui võimalike partnerite otsimise koht, ometi leiti sealt koostöökontakte mitmes vallas. Just sellised näited võiksid olla julgustajateks uute suundade otsingutel sh riikides, mis ei ole olnud meie traditsioonilised prioriteedid või siis valdkondades, mis ei ole seni kasutusel olnud.

Ja viimaseks mõtteks – ühe suunana visiitide ettevalmistamisel võiks arvestada ka sotsiaalse ettevõtluse suundi, jätkusuutliku mõtlemise suundi ja kommunaalse iseregulatsiooniga tegelevate ettevõtlusvormide suundi, mis siiani on peaaegu et puudutamata maa olnud meie ametlike visiitide kavandamisel. Meie suunad on jäigalt olnud seotud transiidi ja transpordi, IT ja mõnede spetsiifiliste toiduainetetööstuse tootmisharudega ning orienteeritud kohestele, tabelisse sobituvatele numbritele ja tugevale parempoolsusele oma mõtlemises. Olen samuti vaadetelt parempoolne, kuid tean, et kõige parem on see pool, mis näeb ka teist poolt – seda, mis annab talle õiguse ja võimaluse olla ja toimetada. Kui arvame, et muutume ka kunagi päriseuroopa kultuuri ja mõtlemistavade osaks või vähemasti sellest tugevasti mõjutatud olevaks (olenemata tulevikus liitu kuulumisest või ei), siis on päramine aeg hakata näitama oma suundumusi ka ettevõtlusvisiitide kujundamisel ja meie sellekohase visiitkaardi arendamisel.  

---

[1] Eesti uudiseid kuulates võib jääda mulje, et me oleme GEM’is sees, kuid see jäi siiski nende metoodikal põhinevaks kohalikuks ettevõtluse hindamiseks. Kui minna GEM kodulehele ja otsida sealt andmeid Eesti kohta, jääme tühjade näppudega – meid pole olemas. Üheks põhjuseks võib olla riikliku huvi puudumine ja erainitsiatiivile (nt ühe kõrgkoolile) liialt kallis ja ressursimahukas ettevõtmine. 

Eesti film – kas tõesti pehme enesekesksus ja hedonistlik jauramine?

Vestlen talvisel õhtul kahe eesti noore põlvkonna filmitegijaga, kellest kindlasti veel ja veel kuuleme, kuid kellest eesti filmile juba täna tublit täiendust oodatakse. Mõlemad on BFM magistrid, kes on proovinud kätt ka päris oma filmidega.

küsis ja pani kirja Tuuli Stewart

„Nymphomaniac I–II” (2013)

Režissöör ja stsenarist Lars von Trier, operaator Manuel Alberto Claro, osades Charlotte Gainsbourg, Stellan Skarsgård, Stacy Martin jt.

Müürilehe tellimus

Kirjutanud Tuuli Stewart

---

Nümfomaan I

Öelge sõna „seks” ja saalid on välja müüdud. Isegi kui selle taga seisab kõmuline Lars von Trier. Või just selle pärast?

Lars von Trieri „Nümfomaan I-II” kuulutati välja kui „helge ja poeetiline lugu naise erootilisest teekonnast”. Kõlab kui rahulik ja kihistamapanev kogupaarifilm, kuhu ka defineerimata suhtes olles julgelt minna võib. Aga ei, te ei pea ka seekord Trieris pettuma – ta testib üleüldiselt nii teie suhte kui ka taluvuse piire. Ja kindlasti ei tasu minna seda filmi vaatama siis, kui otsite triviaalset katet mõistele „poeetiline”. 

Niisiis – saalid on välja müüdud. Milles asi? Jõulupohmelus?

Nagu ikka teatud vanuses inimesed, püüab ka Trier jutustada meile kõigest, mida ta on elu jooksul kuulnud. Nii saamegi teada, et oleme primitiivid, kes ei erine loomariigi alamatest klassidest, õpime, kuidas arvutada Fibonacci numbreid, kuuleme kuldlõikest ja Pythagorasest, kirjandusloost, meditsiinist, õpime selgeks muusika põhitõed. Ja seegi pole veel kõik. Oma semiitlike ja sionistlike otsingute juures rõhutab Trier, et kõigele vaatamata on ta skandinaavlane, ning me elame kaasa loengutele norra (taani) maailmapuust Yggdrasil. Kuigi leitmotiivi pikitakse siia-sinna kogu loo vältel, jääb selle seotus kõigi muude üldharivate mõtetega hajusaks.

Kogu oma filmielu jooksul on von Trier tegelenud normaalsuse otsimisega. Ta ei mõista, mis võiks olla pitsivahu, sõrmuse ja laste juures loominguliselt käivitavat, kuidas peaks suhestuma sellega inimene, keda huvitavad igavik, religiooni olemus, dogmad ja lammutamine. Kuigi tegelikus elus nelja lapse ise, ei ole ta enda loomingus suutnud neid küsimusi siiani lahendada. Ta kataloogib koolipoisilikult nii naiste kui meeste suguelundeid ja kõike, mis sinna vahele mahub, kuid „asi ise” näib talle ikkagi mõistatuseks jäävat. Väsinult suunab ta kaamera taas ulukloomadele või puulehtedele, kosmosesse või taeva halli ja näib saavat sealt lohutust oma painajale. Seksuaalsusega seonduvalt rõhub teda, nagu kõiki religioonegi, laiduväärse, ebakohase ja patu piir. Kas see siis on olemas või mitte? Kui kaugele peaks jõudma, et see kinni püüda? „Nümfomaani” mõlemad osad lasevad meil kõigil nende piirideni minna ja väidavad siis resigneerunult, et piire polegi. 

Tegelikult on filmis vaid üks tegelane – von Trier ise, kes on kahestunud tõde ja ennast otsivaks jutustajaks (Joe) ning targaks ja kannatlikuks vanameheks (Seligman). Kõik teised on filmis vaid dekoratsioonid, mis peavad markeerima stseeni ja situatsiooni, milles peategelased tegutsevad. 

Oma loomingus läbivalt samu probleeme lahates on Lars von Trier lootnud pigem mõistusele, klassikalisele loogikale, mingitele newtonlikele seadustele. Isegi religioonis, millest kõneldes Trier end agnostiku või ateistina õigustada püüab, üritab ta endiselt kõike sihitult lahterdada ja kategoriseerida, tundes lõbu oma ponnistuste järjekordsest läbikukkumisest. Pole olemas kategooriaid „mees” või „naine”, õpetab ja manitseb ta. Tema reaktsioon valule, mida elu (või surm) esile kutsub, on olnud aga ikka ja jälle füüsiliste kannatuste ja alanduse põhjustamine, märkamata, et see võib mõjutada ka kõrvalseisjaid. Vaimseid kannatusi tekitab elu mittemõistmine, valemi mitteteadmine; emotsionaalsed kannatused on talle aga tundmatud. Just oskuses eraldada normaalsusest teatud dimensioone peitub tema õudu tekitav koomika. See põhjustab kaose, sihituse ja tühjustunde. Tema vaikuski võib olla lõputusest tiine – lumesadu on muudetud võrdväärseks dekoratsiooniks, kõnekamakski kui ego uurimise objektid. Mäletate „Melanhooliat”? Lume langemises on rohkem kurbust kui inimlikes emotsioonides (nt kolmelapselise ema mehe kaotamisega seotud hirmu naeruvääristamine). Ka omaenda emotsioone ei suuda peategelane ära tunda ega juhtida – otsides nendega ühendust, peab ta üha uuesti endale võõrast valu ja alandust tekitama. Taolised jumalikkuse otsingud meenutavad katoliikliku keskaja enesepeksuriitusi, mis pidanuks puhastustulena mõjuma. Sotsiaalselt sootu peategelase naiskuva ei saa elust, meestest, lastest ega asjadest tavapärasel moel rahuldust. Ta ei nuta kurbusest või emotsioonist, vaid tühjusest. Ja ta peab pidevalt seda kurbust ja tühjust eneses tapma. Tapmine pole naiselik. Seda pole ka Trieri naised. 

Minategelase peegeldus Joe ise väidab, et temaga juhtunu on olnud tema tegude loogiline tulem. Kiretu jutustaja kirjeldab oma elu läbivat lahenduseta üksildust, armastuseootust, mida ta nii hirmunult endast eemale tõrjub. Periooditi ühe öö jooksul seitsme kuni kaheksa erineva partneriga suguühtesse astuv neiu ei jõua ka küpses eas ühegi tegeliku suhteni, milles ei domineeriks mehaanilisus, emotsioonitus, teadusliku uurimuse laadne empaatiaväline suhtumine objekti. Uuringust eristab seda aga sihitus, suuna ja meetodi puudumine. Selle kompulsiivse ja emotsioonitu pilastuse võtab autor kokku järgmiselt: kui sul on tiivad, siis miks mitte lennata? Kui sa oled Trier, siis miks mitte selliseid filme teha? Lisaks lapsevanematele ja pereväärtuste eest seisjatele võiks see film vihastada ka suguhaiguste vastu võitlejate tugirühmi, sest turvaseksist pole 70ndate laps Trier ilmselt kuulnudki – kuni sul on tiivad... Kunsti sildi all lubatakse meile tuge kaosest väljumiseks, tegelikult luuakse seda aga juurde. Kui pole reegleid, mis selgitaksid, siis ei saa need reeglid meid ka piirata, väidab autor süüdimatult. Ja nii polegi vaja muretseda patu või halva pärast, kinnitab minategelane – kannatusi tekitavad raamid, mitte otsingud.  

Niisiis, von Trieris ei pea pettuma – lahkute saalist totaalses segaduses. Ei, nad ei abiellu ega saa kolme toredat last (kontseptsioon, mida autoril õnnestub läbi Uma Thurmani briljantse kõrvalrolli taas naeruvääristada). Lahendust pole. Ammugi siis õnnelikku lõppu. Ent rahvas täidab saale. Selleks et tunda, näha, olla tühjapilgulise mõttetuse tunnistajaks, seista keset kellegi valu, et unustada korraks enda oma.

Nümfomaan II

Teise osa näol lubatakse meile mängufilmi. Aga võta näpust – kõik stseenid on ehedad ja ehtsad. Isegi ehtsamad, kui oskasite karta. Kõik eelnev oli vaid sissejuhatus – suureplaanilised anatoomilised rakursid jätkuvad veelgi masendavamas naturaalsuses. Eesti kinodes jooksev versioon on väidetavalt lühendatud ja tsenseeritud variant. Ja hea, et on, sest paljukannatanud eesti rahvale võiks Trieri täismahus maailm ikka tõsiselt liig olla. 

„Nümfomaan” tervikuna on ehitatud üles õigustusdialoogina kahe põhitegelase vahel. Jutustus oleks võinud vormuda ka novellina, kuna see on jagatud peatükkideks. Fantaasiakildudega pikituna ei ole see siiski erootiline või sensuaalsust ergutav muinaslugu, vaid rämeduse ja vulgaarsuse relvaga armastust eitav ja selle mis tahes avaldustest hirmunud agressiivne kompott inimperverssuste paletist. Ajuti ilmselt ka ise kaheldes, kas tegemist on ikka viljastava avaekraanile sobiliku elufilmiga, mille orgaanilis-süütuteks liidusteks on antisotsiaalsus ja kriminaalsus, peab peategelane maha tiraade teemal „me võitleme buržuaa silmakirjalikkuse vastu, kõik see moraal ja kõlblus on maskid ja fassaad, mida me häbenemata paljastame”. Paljastusi on tõesti rohkesti – kui olete jätnud oma arengus kogemata vahele anatoomiaõpikute uurimise faasi, siis nüüd tehakse see kõik tasa... Ka tasam ja kõigetasam saab teile kurku topitud. 

Trier väidab, et ta püüab vabastada ühiskonda soorollide piirangutest ja anda naisele vabaduse olla tema ise. Mina olen naine. Ma tean, et naiseksolemine on sellistes ühiskondades nagu tänane Eesti piirav. Ometi ei ole Trieri maailm oma väliselt, eelkõige aga sisemiselt sootute naistega koht mehele ega naisele. See on vulgaarne, madal ja väärtusteta üksildaste inimeste paik, mida ei hoia koos moraal, vaid patt.

Kuigi noppeid on nii siit kui sealt, võivad pettuda nii need, kes tulid vaatama head ja lihtsat pornot (mida kavaleht lubab), need, kes elu mõtet püüavad, kui ka need, kes ennast kultuurselt harida ihkasid. Võimalik muidugi, et saate seda kõike just teile parajas annuses ja ühinete plaksutajatega. Tundub siiski, et Trieril oleks nagu kiire saada maha „elutööga” – ta ei suuda „Nümfomaanis” ühtegi mõtet lõpuni mõelda, jäädes oma sõnul samas tänapäevaseks ja võib-olla isegi visionäärlikuks. Käsitlemata ei jää põhiväärtuste kõrval ka taasmoodsad mõisted, nagu „neeger” või „demokraatia”, riigifilosoofia üldisemalt. 

Kõike ühendavaks liiniks, mis loob silla üle aegade ja kultuuride, on tema jaoks seksuaalsus. Jah, aga mitte see tavaline maotu silmavaatamine... ja siis sündis neil kolm last. Butafooriaks muudetakse kõik – hubane kodu, jõulukuusk kamina kõrval, pereidüll – tõde otsiv egohüsteeriline kangelanna suudab selle endast eemale paisata. Ei! See kõik oleks liiga triviaalne, väikekodanlik. Ette võetakse selle asemel kogu palett, mis jääb väljapoole – laste- ja verepilastusest kuni... Jah, see jääb ka minu paletist juba välja. Kuna kõigest sellest jääb tõeotsinguil siiski väheks, võetakse appi raskekahurvägi – alaealiste ärakasutamine, brutaalne vägivald ja anarhia. Seda te ju vaatama tulite!? Jutustaja õigustab ennast väitega, et temas lihtsalt polnud ruumi ühiskonna, st inimeste jaoks. Ometi peab humaanses ühiskonnas jätkuma kohta temasugustele. Kus see koht on, Lars? Autor ütleb, et ta lihtsalt näitab, kuid ei anna hinnanguid. Vale! Perverssuste sügavustes ronides ja neid õigustades annab ta hinnangu ekraanil toimuvale. Jah, see on mõjus. Ja just sellest tulenebki tema peamine väärastus. 

Filmi lõpp püüab selgitada, kes on ohver ja kas teda üldse oli. Algustseenis läbipekstuna maas lamajast saab loo arenedes tegelik kurjuse esilekutsuja ja võimendaja. Ohvrina tundsin ennast aga mina – mind oli vägistatud. 
Kuidas? Kas ma siis ei tundnud kordagi nende tundide jooksul seksuaalset erutust? 
Muidugi tundsin, ega ma kivist ei ole. Aga erutusest tugevam oli jälestus, vastikustunne ja viha. 
Kui see oligi see, mida Lars von Trier tahtis kultuuri nime all meisse paisata, siis on tegemist hästi lihvitud juveeliga.