Mõtteid Eesti ettevõtjate äridelegatsioonide programmidest välisriikides

ilmunud ajakirjas Director, juuni 2014

Riigi majanduse üheks alustalaks on selles tegutsevad ettevõtjad. Teiste tootmise ja teenuste pakkumise vormide kõrval on just see kõige paindlikum, tundlikum ja uuendusi loovam majandussektor, andes nt Eesti tänasest sisemajanduse kogutoodangust ja töökohtadest ligi 70%. 

Just uute ettevõtjate pealekasv ja selle dünaamika tagavad tööhõive ja loovad ühiskonna heaolu ühe olulise alustala, kuigi arusaadavalt ei taga ettevõtlus ühiskonna kõigi probleemide lahendust. Eesti ettevõtlus ei ole iseseisvusaja jooksul jõudnud kahjuks järgi euronaabrite tasemele, nii innovatsiooni ja katsetamisjulguse kui eriti just tootlikkuse ja lisandväärtuse näitajate poolest. Vt nt Global Entrepreneurship Monitor 2012. Teiseks oluliseks näitajaks meie ettevõtluse iseloomustamisel on selle aktiivsuse vähenemistrend (GEM 2012), millele hinnangu andmine seisab veel ees. Seisukohad, et Eestisse ei mahu rohkem ettevõtlust ei ole kindlasti ainsad võimalikud mõtteread.  Võimalik, et tahtlik küllastuspunktini liikumine on just see, mida me hüppeks vajame, et anda võimalusi uuendusele, laiendada tegevussfääri ja kaasata ressursse sh ajupotentsiaali väljastpoolt.  

Eesti on traditsiooniliselt saatnud välisriikidesse oma ettevõtjate delegatsioone, kes saadavad kõrgetasemelise riikliku esindaja kohtumisi ettevõtluskontaktide loomisel ja (loodetavalt) vastastikku kasulike suhete arendamisel. Muidugi on taoliste visiitide eesmärk hoogustada kahe riigi vahelisi majandussuhteid ning luua koostööalaseks arenguks vajalikke otsekontakte ettevõtete vahel. Lisaks annab see võimaluse tekitada kajastust mõlema riigi institutsionaalses struktuuris ja meedias, tutvustades selle läbi riigi ühte olulist sfääri. Äridelegatsioonide riiklikul tasemel saatmine teistesse riikidesse on arusaadavalt mitmete struktuuride põhjalikku ettevalmist nõudev ettevõtmine nii Eestis kui vastu võtvas riigis sh Eesti esindustelt regioonis. Visiitide eesmärgiks on anda ülevaade eesti majandusest ja võimalustest (nii olemasolevatest kui potentsiaalsetest) ja teiselt poolt oma ettevõtjatele võimaluste otsimine külastatavas riigis konkreetsetes valdkondades. Laiemaks eesmärgiks on omariikliku ettevõtluse tugevdamine nii siseriiklikult kui välisturgudele suunatuna või nendega seoses olevatena. Need eesmärgid nõuavad filtritevaba informeeritust ja oma silmaga nägemist, kogemusi, mida internet või kohapealne koolitus saab toetada, kuid mitte asendada. Seega peaksid meie välisvisiidid tugevdama neid külgi, mida me kodus koolituste või sisekontaktidega anda ei saa.

Arvestades Eesti mõju ja meie ettevõtluse mastaape on need äridelegatsioonide grupid olnud pigem suured, gruppi kuuluvate ettevõtjate tegevusvaldkonna valik aga suhteliselt kitsas. Eesti delegatsioonide eripäraks võib lugeda ka seda, et enamus seal esindatud ettevõtjatest on omavahel hästi tuttavad, neid ühendavad mitmesugused väikeriigile ja põlvkonnale omased sidemed, mis ulatuvad aastakümnete taha. Igal medalil on aga kaks külge – mainitud suhtlust kahtlemata kergendavate külgede kõrval puudub aga just uustulnukate poolt pakutav värske ja rahvusvaheline mõte, gruppidesse kuuluvad läbi aastate suhteliselt samad tegelased, vähe on kaasatud uue põlvkonna ettevõtjaid ja naisettevõtjaid. Kuna eesti ettevõtlus on üliväikese mastaabiga, siis on selge, et mingisugusegi võimekusegagi tootjate või teenuse pakkujate leidmine ettevõtluses on piiratud. Liberaalne turg on ennast ammu paika loksutanud ja areenil on pigem need, kes paarkümmend aastat tagasi suutsid uutele pakkumistele koheselt reageerida. Neid on edule viinud spetsiifilised oskused ja meetodid, mis aitasid väga erilistes tingimuste (plaanimajanduselt turumajandusele ülemineku kauboikapitalism) edu saavutada. Mitte tingimata ei ole need omadused, mis toovad edu ka nüüd ja teistsuguste turgudega suheldes.

Taolised visiidid pole odavad ei riigile ega ettevõtjatele endile, kuid visiidil osalemise tasu ja kulud ei lase osaleda enamikel alustavatel ettevõtetel. Kriteeriumide pakkumine, mida peale rahalise käibe peaks ettevõtte puhul arvestama, et olla potentsiaalse tegevushuvi äratajate grupis või selles toimija, peaks olema ettevõtlushariduse ja vastavate uuringutega tegelevate spetsialistide töö. Seni pole neid lisandkriteeriume visiidigruppide koostamisel (vähemasti piisaval määral) arvestatud. Ometi on need visiidid Eesti üheks oluliseks visiitkaardiks tulevikku suunatud suhtlemisel ning võivad luua küllalt püsiva mulje meist kui riigist ja meist kui kultuurigrupist. Seetõttu jagan lootust, et GEM, mis püüdis[1] esimest korda viia Eesti võrreldavale ettevõtlushinnangute kaardile areneb edasi ja me suudame käivitada mõne tegeliku uuringu oma ettevõtluse, selle dünaamikate ja võimalike arengusuundade hindamiseks.

Liialt vähe on minu silmis pööratud tähelepanu võimalusele pakkuda visiidile eelnevat koolitust, mis oleks sissejuhatuseks nii konkreetse visiidi üldistele eesmärkidele, tutvustaks nii antud valdkonna (või valdkondade) riiklikke huvisid kui ka meie poolt pakutavate tugede hoobasid võimalike arengute suhtes st aitaks reaalselt unistada. Koolitus peaks andma kaasa materjalid, mida saaks visiidi käigus täiendada ja millest oleks praktilist kasu oma järgnevate sammude planeerimisel. Samuti peaks koolitus andma selge sisulise viite selle kohta, mida oodatakse riikliku esindaja saatjatena reisivatelt ettevõtjatelt – millised peaksid olema kaasa võetavad materjalid; milline peaks olema sõnum, mis toetaks nii ettevõtjat ennast, valdkonda, reisivat gruppi kui riiki tervikuna; lisaks kultuuriline kontekst; meie senised edu- ja kaotuslood; üldised nõuded sellise tasandi visiitidele (kahjuks on ärimehi, kellel kasumit rohkem kui üldist käitumiskultuuri).

Oma väiksuse tõttu ei ole Eesti loomulikult võimeline konkureerima paljudel aladel, meil puuduvad teatud tööstusalad täiesti ja meie mahud ei ole võrreldavad võimalustega mujal. Seega peame täitma nišid, mis on meile jõukohased. 
1)      Eesti väikeettevõtlus võiks olla rohkem lingitud välismaiste partneritega, täites koostööprojektides osalisi või sidustavaid ülesandeid vastavalt logistilistele võimalustele ja olemasolevatele või mõistlike pingutustega tekitatavatele ressurssidele ning mitte seades loosunglikke ambitsioone, mis ületavad meie reaalsed võimalused. Ometi ka mitte neist allapoole sihtides. 
2)      Millegipärast näevad mujalt siia tulnud ettevõtjad sageli võimalusi tegutsemiseks seal, kus me ise neid ei märka või ei ole mingitel põhjustel piisavalt tugevad konkurendid. Siia alla kuuluvad muuhulgas turismikaubandus ja – toitlustamine, hotellid, sadamapiirkonna äritegevus, isegi kinnisvara rääkimata Tallinnast väljas asuvates kohtades ettevõtlusega tegelemist. Eelöeldust võib järeldada, et meil on veel ruumi oma äri ajamise ja ettevõtluse tehnikate parendamiseks ning konkurentidelt õppimiseks. 
3)      Võimalik, et just siin on ka veel üks mõttekoht uuendusteks – kas ei võiks edaspidi lülitada delegatsioonidesse endisest rohkem ettevõtjaid, kes pole küll eesti päritolu, kuid tegutsevad siin ja võiksid olla ergutavaks faktoriks nii delegatsioonile endale kui näidata ka väljapoole võimalusi, mida Eesti oma juba arenenud ettevõtluse sektorite, inseneriteaduse või loomega pakub. Eestis töötavad edukalt nt innovaatilise tehnoloogi arendajad (sh autotööstus, mida meil endal pole), Ida-Euroopale orienteeritud Lääne pankade investorid, uue põlvkonna infotehnoloogia ja infokaitse valdkondade ettevõtjad, tootjad jne, kellede kogemused meile marjaks ära kuluvad, kuid kes tegutsevad enamasti oma riiklike kaubanduskodade raames või eesti ettevõtjatega nõrgalt seonduvatena ning tundub, et nende Eestis asumise potentsiaal ei ole lõpuni kasutusse võetud või et initsiatiiv kontaktideks johtub pigem nende huvist meie vastu. Näitena võib tuua UK ettevõtjad Eestis:

"Šoti ettevõtjad, kes Eestis tegutsevad, on olnud väga edukad ning seda sõnumit tahame muuhulgas edastada ka teistele Šoti ettevõtetele, et kutsuda neid eestlastega ärisuhteid sõlmima," ütles Briti-Eesti Kaubanduskoja juhatuse liige James Oates SmartEST 2011’l esinedes, olles ise üks neist edukatest Eestit armastavatest šotlastest (kes räägib, muide, päris head eesti keelt).

Tooksin veel ühe näite: sellekevadise (2014) visiidi Usbekistani, mis tõi Tallinna Sadamale suhteliselt ootamatu koostöölepingu. Meie ettevõtjate unistuste kaardil polnud Usbekistan tõesti alla joonitud kui võimalike partnerite otsimise koht, ometi leiti sealt koostöökontakte mitmes vallas. Just sellised näited võiksid olla julgustajateks uute suundade otsingutel sh riikides, mis ei ole olnud meie traditsioonilised prioriteedid või siis valdkondades, mis ei ole seni kasutusel olnud.

Ja viimaseks mõtteks – ühe suunana visiitide ettevalmistamisel võiks arvestada ka sotsiaalse ettevõtluse suundi, jätkusuutliku mõtlemise suundi ja kommunaalse iseregulatsiooniga tegelevate ettevõtlusvormide suundi, mis siiani on peaaegu et puudutamata maa olnud meie ametlike visiitide kavandamisel. Meie suunad on jäigalt olnud seotud transiidi ja transpordi, IT ja mõnede spetsiifiliste toiduainetetööstuse tootmisharudega ning orienteeritud kohestele, tabelisse sobituvatele numbritele ja tugevale parempoolsusele oma mõtlemises. Olen samuti vaadetelt parempoolne, kuid tean, et kõige parem on see pool, mis näeb ka teist poolt – seda, mis annab talle õiguse ja võimaluse olla ja toimetada. Kui arvame, et muutume ka kunagi päriseuroopa kultuuri ja mõtlemistavade osaks või vähemasti sellest tugevasti mõjutatud olevaks (olenemata tulevikus liitu kuulumisest või ei), siis on päramine aeg hakata näitama oma suundumusi ka ettevõtlusvisiitide kujundamisel ja meie sellekohase visiitkaardi arendamisel.  

---

[1] Eesti uudiseid kuulates võib jääda mulje, et me oleme GEM’is sees, kuid see jäi siiski nende metoodikal põhinevaks kohalikuks ettevõtluse hindamiseks. Kui minna GEM kodulehele ja otsida sealt andmeid Eesti kohta, jääme tühjade näppudega – meid pole olemas. Üheks põhjuseks võib olla riikliku huvi puudumine ja erainitsiatiivile (nt ühe kõrgkoolile) liialt kallis ja ressursimahukas ettevõtmine. 

Eesti film – kas tõesti pehme enesekesksus ja hedonistlik jauramine?

Vestlen talvisel õhtul kahe eesti noore põlvkonna filmitegijaga, kellest kindlasti veel ja veel kuuleme, kuid kellest eesti filmile juba täna tublit täiendust oodatakse. Mõlemad on BFM magistrid, kes on proovinud kätt ka päris oma filmidega.

küsis ja pani kirja Tuuli Stewart

„Nymphomaniac I–II” (2013)

Režissöör ja stsenarist Lars von Trier, operaator Manuel Alberto Claro, osades Charlotte Gainsbourg, Stellan Skarsgård, Stacy Martin jt.

Müürilehe tellimus

Kirjutanud Tuuli Stewart

---

Nümfomaan I

Öelge sõna „seks” ja saalid on välja müüdud. Isegi kui selle taga seisab kõmuline Lars von Trier. Või just selle pärast?

Lars von Trieri „Nümfomaan I-II” kuulutati välja kui „helge ja poeetiline lugu naise erootilisest teekonnast”. Kõlab kui rahulik ja kihistamapanev kogupaarifilm, kuhu ka defineerimata suhtes olles julgelt minna võib. Aga ei, te ei pea ka seekord Trieris pettuma – ta testib üleüldiselt nii teie suhte kui ka taluvuse piire. Ja kindlasti ei tasu minna seda filmi vaatama siis, kui otsite triviaalset katet mõistele „poeetiline”. 

Niisiis – saalid on välja müüdud. Milles asi? Jõulupohmelus?

Nagu ikka teatud vanuses inimesed, püüab ka Trier jutustada meile kõigest, mida ta on elu jooksul kuulnud. Nii saamegi teada, et oleme primitiivid, kes ei erine loomariigi alamatest klassidest, õpime, kuidas arvutada Fibonacci numbreid, kuuleme kuldlõikest ja Pythagorasest, kirjandusloost, meditsiinist, õpime selgeks muusika põhitõed. Ja seegi pole veel kõik. Oma semiitlike ja sionistlike otsingute juures rõhutab Trier, et kõigele vaatamata on ta skandinaavlane, ning me elame kaasa loengutele norra (taani) maailmapuust Yggdrasil. Kuigi leitmotiivi pikitakse siia-sinna kogu loo vältel, jääb selle seotus kõigi muude üldharivate mõtetega hajusaks.

Kogu oma filmielu jooksul on von Trier tegelenud normaalsuse otsimisega. Ta ei mõista, mis võiks olla pitsivahu, sõrmuse ja laste juures loominguliselt käivitavat, kuidas peaks suhestuma sellega inimene, keda huvitavad igavik, religiooni olemus, dogmad ja lammutamine. Kuigi tegelikus elus nelja lapse ise, ei ole ta enda loomingus suutnud neid küsimusi siiani lahendada. Ta kataloogib koolipoisilikult nii naiste kui meeste suguelundeid ja kõike, mis sinna vahele mahub, kuid „asi ise” näib talle ikkagi mõistatuseks jäävat. Väsinult suunab ta kaamera taas ulukloomadele või puulehtedele, kosmosesse või taeva halli ja näib saavat sealt lohutust oma painajale. Seksuaalsusega seonduvalt rõhub teda, nagu kõiki religioonegi, laiduväärse, ebakohase ja patu piir. Kas see siis on olemas või mitte? Kui kaugele peaks jõudma, et see kinni püüda? „Nümfomaani” mõlemad osad lasevad meil kõigil nende piirideni minna ja väidavad siis resigneerunult, et piire polegi. 

Tegelikult on filmis vaid üks tegelane – von Trier ise, kes on kahestunud tõde ja ennast otsivaks jutustajaks (Joe) ning targaks ja kannatlikuks vanameheks (Seligman). Kõik teised on filmis vaid dekoratsioonid, mis peavad markeerima stseeni ja situatsiooni, milles peategelased tegutsevad. 

Oma loomingus läbivalt samu probleeme lahates on Lars von Trier lootnud pigem mõistusele, klassikalisele loogikale, mingitele newtonlikele seadustele. Isegi religioonis, millest kõneldes Trier end agnostiku või ateistina õigustada püüab, üritab ta endiselt kõike sihitult lahterdada ja kategoriseerida, tundes lõbu oma ponnistuste järjekordsest läbikukkumisest. Pole olemas kategooriaid „mees” või „naine”, õpetab ja manitseb ta. Tema reaktsioon valule, mida elu (või surm) esile kutsub, on olnud aga ikka ja jälle füüsiliste kannatuste ja alanduse põhjustamine, märkamata, et see võib mõjutada ka kõrvalseisjaid. Vaimseid kannatusi tekitab elu mittemõistmine, valemi mitteteadmine; emotsionaalsed kannatused on talle aga tundmatud. Just oskuses eraldada normaalsusest teatud dimensioone peitub tema õudu tekitav koomika. See põhjustab kaose, sihituse ja tühjustunde. Tema vaikuski võib olla lõputusest tiine – lumesadu on muudetud võrdväärseks dekoratsiooniks, kõnekamakski kui ego uurimise objektid. Mäletate „Melanhooliat”? Lume langemises on rohkem kurbust kui inimlikes emotsioonides (nt kolmelapselise ema mehe kaotamisega seotud hirmu naeruvääristamine). Ka omaenda emotsioone ei suuda peategelane ära tunda ega juhtida – otsides nendega ühendust, peab ta üha uuesti endale võõrast valu ja alandust tekitama. Taolised jumalikkuse otsingud meenutavad katoliikliku keskaja enesepeksuriitusi, mis pidanuks puhastustulena mõjuma. Sotsiaalselt sootu peategelase naiskuva ei saa elust, meestest, lastest ega asjadest tavapärasel moel rahuldust. Ta ei nuta kurbusest või emotsioonist, vaid tühjusest. Ja ta peab pidevalt seda kurbust ja tühjust eneses tapma. Tapmine pole naiselik. Seda pole ka Trieri naised. 

Minategelase peegeldus Joe ise väidab, et temaga juhtunu on olnud tema tegude loogiline tulem. Kiretu jutustaja kirjeldab oma elu läbivat lahenduseta üksildust, armastuseootust, mida ta nii hirmunult endast eemale tõrjub. Periooditi ühe öö jooksul seitsme kuni kaheksa erineva partneriga suguühtesse astuv neiu ei jõua ka küpses eas ühegi tegeliku suhteni, milles ei domineeriks mehaanilisus, emotsioonitus, teadusliku uurimuse laadne empaatiaväline suhtumine objekti. Uuringust eristab seda aga sihitus, suuna ja meetodi puudumine. Selle kompulsiivse ja emotsioonitu pilastuse võtab autor kokku järgmiselt: kui sul on tiivad, siis miks mitte lennata? Kui sa oled Trier, siis miks mitte selliseid filme teha? Lisaks lapsevanematele ja pereväärtuste eest seisjatele võiks see film vihastada ka suguhaiguste vastu võitlejate tugirühmi, sest turvaseksist pole 70ndate laps Trier ilmselt kuulnudki – kuni sul on tiivad... Kunsti sildi all lubatakse meile tuge kaosest väljumiseks, tegelikult luuakse seda aga juurde. Kui pole reegleid, mis selgitaksid, siis ei saa need reeglid meid ka piirata, väidab autor süüdimatult. Ja nii polegi vaja muretseda patu või halva pärast, kinnitab minategelane – kannatusi tekitavad raamid, mitte otsingud.  

Niisiis, von Trieris ei pea pettuma – lahkute saalist totaalses segaduses. Ei, nad ei abiellu ega saa kolme toredat last (kontseptsioon, mida autoril õnnestub läbi Uma Thurmani briljantse kõrvalrolli taas naeruvääristada). Lahendust pole. Ammugi siis õnnelikku lõppu. Ent rahvas täidab saale. Selleks et tunda, näha, olla tühjapilgulise mõttetuse tunnistajaks, seista keset kellegi valu, et unustada korraks enda oma.

Nümfomaan II

Teise osa näol lubatakse meile mängufilmi. Aga võta näpust – kõik stseenid on ehedad ja ehtsad. Isegi ehtsamad, kui oskasite karta. Kõik eelnev oli vaid sissejuhatus – suureplaanilised anatoomilised rakursid jätkuvad veelgi masendavamas naturaalsuses. Eesti kinodes jooksev versioon on väidetavalt lühendatud ja tsenseeritud variant. Ja hea, et on, sest paljukannatanud eesti rahvale võiks Trieri täismahus maailm ikka tõsiselt liig olla. 

„Nümfomaan” tervikuna on ehitatud üles õigustusdialoogina kahe põhitegelase vahel. Jutustus oleks võinud vormuda ka novellina, kuna see on jagatud peatükkideks. Fantaasiakildudega pikituna ei ole see siiski erootiline või sensuaalsust ergutav muinaslugu, vaid rämeduse ja vulgaarsuse relvaga armastust eitav ja selle mis tahes avaldustest hirmunud agressiivne kompott inimperverssuste paletist. Ajuti ilmselt ka ise kaheldes, kas tegemist on ikka viljastava avaekraanile sobiliku elufilmiga, mille orgaanilis-süütuteks liidusteks on antisotsiaalsus ja kriminaalsus, peab peategelane maha tiraade teemal „me võitleme buržuaa silmakirjalikkuse vastu, kõik see moraal ja kõlblus on maskid ja fassaad, mida me häbenemata paljastame”. Paljastusi on tõesti rohkesti – kui olete jätnud oma arengus kogemata vahele anatoomiaõpikute uurimise faasi, siis nüüd tehakse see kõik tasa... Ka tasam ja kõigetasam saab teile kurku topitud. 

Trier väidab, et ta püüab vabastada ühiskonda soorollide piirangutest ja anda naisele vabaduse olla tema ise. Mina olen naine. Ma tean, et naiseksolemine on sellistes ühiskondades nagu tänane Eesti piirav. Ometi ei ole Trieri maailm oma väliselt, eelkõige aga sisemiselt sootute naistega koht mehele ega naisele. See on vulgaarne, madal ja väärtusteta üksildaste inimeste paik, mida ei hoia koos moraal, vaid patt.

Kuigi noppeid on nii siit kui sealt, võivad pettuda nii need, kes tulid vaatama head ja lihtsat pornot (mida kavaleht lubab), need, kes elu mõtet püüavad, kui ka need, kes ennast kultuurselt harida ihkasid. Võimalik muidugi, et saate seda kõike just teile parajas annuses ja ühinete plaksutajatega. Tundub siiski, et Trieril oleks nagu kiire saada maha „elutööga” – ta ei suuda „Nümfomaanis” ühtegi mõtet lõpuni mõelda, jäädes oma sõnul samas tänapäevaseks ja võib-olla isegi visionäärlikuks. Käsitlemata ei jää põhiväärtuste kõrval ka taasmoodsad mõisted, nagu „neeger” või „demokraatia”, riigifilosoofia üldisemalt. 

Kõike ühendavaks liiniks, mis loob silla üle aegade ja kultuuride, on tema jaoks seksuaalsus. Jah, aga mitte see tavaline maotu silmavaatamine... ja siis sündis neil kolm last. Butafooriaks muudetakse kõik – hubane kodu, jõulukuusk kamina kõrval, pereidüll – tõde otsiv egohüsteeriline kangelanna suudab selle endast eemale paisata. Ei! See kõik oleks liiga triviaalne, väikekodanlik. Ette võetakse selle asemel kogu palett, mis jääb väljapoole – laste- ja verepilastusest kuni... Jah, see jääb ka minu paletist juba välja. Kuna kõigest sellest jääb tõeotsinguil siiski väheks, võetakse appi raskekahurvägi – alaealiste ärakasutamine, brutaalne vägivald ja anarhia. Seda te ju vaatama tulite!? Jutustaja õigustab ennast väitega, et temas lihtsalt polnud ruumi ühiskonna, st inimeste jaoks. Ometi peab humaanses ühiskonnas jätkuma kohta temasugustele. Kus see koht on, Lars? Autor ütleb, et ta lihtsalt näitab, kuid ei anna hinnanguid. Vale! Perverssuste sügavustes ronides ja neid õigustades annab ta hinnangu ekraanil toimuvale. Jah, see on mõjus. Ja just sellest tulenebki tema peamine väärastus. 

Filmi lõpp püüab selgitada, kes on ohver ja kas teda üldse oli. Algustseenis läbipekstuna maas lamajast saab loo arenedes tegelik kurjuse esilekutsuja ja võimendaja. Ohvrina tundsin ennast aga mina – mind oli vägistatud. 
Kuidas? Kas ma siis ei tundnud kordagi nende tundide jooksul seksuaalset erutust? 
Muidugi tundsin, ega ma kivist ei ole. Aga erutusest tugevam oli jälestus, vastikustunne ja viha. 
Kui see oligi see, mida Lars von Trier tahtis kultuuri nime all meisse paisata, siis on tegemist hästi lihvitud juveeliga.

Enesemüümise raske kunst

ilmunud Postimees Online

Sõbranna saatis netikutse, milles ärgitas doonoriks minema. Suur südame pilt oli juures – anneta, kui hoolid! No süda mul on ja verd jätkub ka. Verekeskuse koduleht väidab, et vajatakse eriti A-negatiivset verd. Ma olen positiivne inimene, kel just see A-negatiivne soontes. Seadsingi sammud N linna N doonoripunkti. Olen verd ennegi andnud, isegi otse patsiendile. Jah, hea mõte!

Mõningase otsimise järel koht kätte leitud, astusin julgelt registreerima. Kuna mul oli sel päeval ajalisi plaane, küsisin kohe, et kaua kogu ettevõtmine aega nõuab. Umbes 40 minutit, vastas registraator. Tore, jõuan!

Peagi põrkusime suure probleemiga - mis on ametlik registreeritud elukoht? Nimetasin Tallinn ja linnaosa (indeks). Sellest ei piisa. Arvutiprogramm nõuab täpset aadressi. Olen kolimas ja sattusin kimbatusse.

No kirjutage sinna ”ajutiselt puudub” või „muutumas”. Nagunii olen üürnik.

Registraator muutus silmnähtavalt ärevaks. Kohale tariti veredoktor, kes väitis, et tema asi pole elukohta uurida või programme sättida, tema tegeleb vere võtuga. Niipalju teadis ta küll öelda, et küsimus on väga oluline, kuna ma võin ju Aafrikast pärit olla. Ma ei osanud teda kuidagi rahustada, sest kõnelesime eesti keeles, minu nahavärv oli lähedane tema omale, aga muidugi – mine isahane tea. Reeglite ja seaduste kohaselt võin ma kasvõi Antarktikast olla, kui oman elamisluba vähemalt aasta. Kinnitasin ka, et ei, ma pole prükkar st pestud ja kammitud boonusena hääle üldkonditsioonile. Ometigi toimus registratuuris suhtumise muutus – minuga hakati nüüd vene keeles kõnelema.

-       Vy po russki ponimajete? Nam eti dannyje nuzny?

Kinnitasin siis nõutud slaavi murdes sama, mis enne maakeeli öeldud oli ja lisasin igaks juhuks, et räägin veel mõnda keelt päris korralikult, Aafrikast sellegipoolest ei ole, mida ju ka enne esitatud ja registreeritud ID näitas.

 Olgu. Otsustati helistada juhatusse. Juhatuse nõusolekuga registreeritigi mind lõpuks e-maili aadressiga (minu puhul püsiväärtus kõigi muude muutujate korral).

Esmaste andmete sisse kandmine võttis aega 30 min, kuid nüüd olin valmis tutvuma voldikuga ja minema küsimustikku täitma. Selleks pidin vastama küsimusele „haridus?”. Kõrgem. „No siis saate vast arvutiga hakkama”.

Arvutiga sain, aga küsimused olid pigem sellised trikiga. Üldised nõuded - terve, puhanud ja söönud; kaine; mittesüstiv; kehakaaluga üle 50 kg; 18-60 aastane; Eesti Vabariigi kodanik või elanud Eestis elamisloa alusel üle 1 aasta – olid arusaadavad. Edasi läks keeruliseks, sest situatsioonide lahterdused kippusid olema nagu muinasjutust, kus ei tohtinud ei paljas ega riides olla, ei jala käia ega ratsa sõita. Vastusevariandid „ei” või „ja”.

Kuidas vastata kõikehõlmavale küsimusele, kas teil on kunagi olnud juhuslikke suguühteid, olete omanud rohkearvuliselt seksuaalpartnereid, sh raha eest? Ma ei usu juhustesse, aga elu on põnevust täis olnud. Rohkearvuline on mulle seletamatu mõiste. Kas kaks on palju? Aga kolm (-teist, -kümmend, -sada)?

Olgu, sain enam-vähem aru, mis küsitaxe – kas oled prost? Ei ole. Selles mõttes. Katsun enamasti oma aju ja selle päraldisi müüa. Üks enesemüümine puha ja „turul me oleme vennad ja õed”, aga selge – füüsiline tervis on korras ja veri ilmselt puhas ning igas mõttes negatiivne. Sellepärast ju pakun, et hea kraam. Vastus „ei”.

Kuna kõik küsimused olid eluülesed, mitte viimase ühe, kolme või viie aasta kohta, oli raske vastata, sest küsimused olid esitatud vormis „kas teil on või on olnud”. Vastasin nt „jah” küsimusele, kus ühes pajas kõiksugu jahmatavate haiguste kõrval oli ka „lööve”. Viimati oli mul mingi lööve kui Venemaal käisin, sest -30C ajas mu näo terveks nädalaks kärna.  Seletasin seda hiljem ka arstile. „Kas teil või teie seksuaalpartneril on kunagi olnud...” küsimused jätkusid. Enamus „ei”de kõrvale sattus ka mõni üksik „ja”. Küsimärke peas tekkis aga üha juurde.

Lõpetanud arvutis plõksimise võisin võtta kaardi ja numbri ning liikuda edasi tohtri kabinetti. Kell liikus murettekitavalt esimese tunni lõpu poole. Nüüd tuli sama küsimustik koos spetsialistiga uuesti üle käia. Tunnistasin kohe, et minu teadmised konkreetsetest diagnoosidest pole piisavad, aga maakeeli – olen terve kui purik ja seda saab ka perearsti lehelt näha. Viimati käisin hädaga 10 a tagasi miskit tõendit saamas, hiljuti mõõdeti kõik mõõdetav üle – ühtki häda ei leitud. Niinii. Aga teil on siin mitu küsimust punasega märgitud, kostis murelik spetsialist. Võtsime siis veelkord kogu minu aastakümnete taha ulatuva hinge- ja intiimelu ette, vaagisime füüsist ja füsioloogiat, täpsustasime kunagisi diagnoose. Arvutiekraan keerati minu vaateväljast nagu pangaski (andmed on salajased teie enda huvides), seega ma ei tea, mis anamneesi tegelikult tipitud sai. Vahelduseks kuulasin ära lühiloengu Euroopa Liidust ja kogu käimasoleva operatsiooni tähtsusest. Kuni andmeid täpsustati, tegin endale selgeks, et bi- või homo mehena ma verd anda ei saa, võrreldavate hobidega naisena aga küll. Hmh?!

Uus mure – olin pihtinud, et 18a tagasi oli mul olnud operatsioon. Nüüd oli vaja teada, kas prügikasti läinud osa minust oli healoomuline või pahaloomuline. „Tont seda teab” ei olnud hea vastus, sain kohe aru kui see üle huulte oli lipsanud.

-       Peate meile selle kohta tõendi tooma.

-       Kust ma selle saan?

-       No teile ju anti mingi paber, mille te pidite perearstile viima?

-       Ei tea. Võimalik, aga perearste ju polnud sel ajal. Mul alles küll midagi pole. Lihtsalt oli hää meel, et hinge jäin. Kas te saate äkki sealt perearsti andmebaasist minu nime alt vaadata?

-       Meil ei ole perearsti andmetele ligipääsu.

Murelikuks tegi mind nii see, et ma ei saanud oma head või vähemalt neutraalset loomust tõestada kui ka see, et tegelikult ongi minu jutt või mälestused teave, mille alusel vere võimalikku kvaliteeti hinnatakse. Kas verd ja andjat ei kontrollitagi siis kõigi nende võimalike koleohtude suhtes? Kas minu vastused panevadki paika tulevase organi siirdamise või ihuliikme (mida veri ju on) saasta s(t)aatuse? Peaasi, et ei oleks Aafrikast. Aga ühel päeval ju võib-olla on. Elamisloaga või kodakondsusega. Ja üldse, miks just Aafrika? Kas teised mandrid sobiksid? Millised? Aga kui tahaksin mõnd teist organit loovutada? Ma ei saa olla spermadoonor. Kuigi olen terve. Veel üks ihueraldis, mida saab lihtsasti loovutada. Huvitav oleks doonorivaliku protseduuri võrrelda. Kas see sõltub pigem personali kultuurieelistustest või on rõhk hädalistel ootajatel ja meditsiinilistel näidustustel?

Kell kiirustas teist tundi. Ometigi, olime küsimustiku lõpetanud. Pärisin veelkord, et kaua protseduur aega võtab. 6 minutit, kõlas mind rahustav ja ikka veel rahuldav vastus.

Näpuveri. Vihkan  seda osa. Aga mis teha. Ma saan aru protseduuri vajalikkusest ja kannatan ära.

Tilk punast elumahla läks aparaati ja varsti piiksus vastus.

„Emoklobiin 111”. Püüdsin kõigest väest mõistatada, kas mind puurivad targad silmad edastavad negatiivset või positiivset uudist. Või hoopis finišiteadet? Hirm hakkas. Nii tahtsin lõpuks ometi positiivselt A-negatiivne olla.

-       Peate rohkem loomaliha sööma.

-       Ma ei söö liha, podisesin vabandavalt.

-       Nojah, eks see kõik ole elukommetega seotud, ohkas spetsialist väsinult. Mis ta sellega öelda tahtis, jätsin täpsustamata.

Kell oli nüüd sealmaal, et lausa nõudis tegutsemist ühes või teises suunas.

Küsingi otse: „Kas te mu verd tahate? Ma pean muidu minema”.

Selgus, et küsimustikke polnud enam palju jäänud - nüüd trükin kõik välja, vaatame üle ja siis allkirjastate need.

Ei! Ma ei olnud valmis veelkord küsimustik-test-analüüsi läbima.  Kas te saate aru, et ma tulin verd andma?! Vabatahtlikult ja tasuta. Kodaniku ja inimesetundest! Kui kellelgi on seda rohkem vaja kui minul, siis võtke. Aga ärge närige rohkem hinge ega kulutage mu aega. Seda viimast on jälle mul pidevalt vajaka. Doonorit pakute?

Edasi tuleb see koht, kus telekas oleks hääle asemel pidev piiks ja pildi kiirendus.

Lahkusin kiirustades, sest mu aeg oli nüüd lõplikult otsas. Palusin ankeeti kanda, et kui keegi kunagi vajab, siis olen kohe valmis andma. Verd. Ei muud. Andke ainult teada. Aadress on ju olemas, see neti oma ja püsiv. Loen teateid, isegi kui olen Aafrikas. Südamepildikesi ja laps-invaliidide reklaame ei taha. Ma lihtsalt pole enam positiivne, olen A-negatiivne.

Võrdsuse valem

Osalesin hiljuti ühe tõlketöö saamiseks konkursil, kus tuli esitada ka oma tasu soov. Esimeseks kulmukergituseks oli see, et valiku tegemiseks tuleb korraldajatel (projekt, eurorahadest finantseeritav) koguda hinnapakkumised 15 riigist. Teksti ennast enne ei näe. Ettevalmistus kestab kaks kuud, töö enda tegemiseks jääb aega siis juba kaks nädalat miinus kõik sagimised – e-kirjavahetus, täpsustused ja valmiku laekumised. Muidugi, tark ei torma ja üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Kas pole aga mõõtmisega siin liiale mindud ja veeretatud kogu surve lõpuks viimase lõike teostajale? Kas kergitame kvaliteeti või toetame rabistavat öötööd?

Teine kulmukergitus ongi see va hinnapakkumine. Miks on ikka nii, et meil on turg kummuli keeratud ja töö tegija peab kõigepealt pimedas kobades oma hinna pakkuma (mitte hinnapakkumise tegema) ja siis selle pealt tehakse tööpakkumine? Sama kehtib üldiselt kohalikul tööturul. Eestis pakutavate tööde puhul on pea kõigil juures märkus – lisage oma palgasoov. No mis siin soovida? Ükskord ma ütlesin ausalt, palju soovin – ei saanud muidugi tööd. Tegelikult guugeldame keskmisi ja siis teeme väikese miinuse, et püsida konkurentsis. Ja ratas keerleb. Kui keegi ei julge pakkuda, sest siis ei saa tööd, tekibki tunne, et makstakse mitte kvalifikatsiooni järgi, vaid just niipalju, kui inimesed ise soovisid või ennast väärt olevaks pidasid. Elagu õiglus ja demokraatia!

Tegelikkuses tähendab see, et reeglina võidavad alapakkumised mitte ainult riiklikel teenuse tellimustel (ehituses näiteks), vaid ka töötajate endi valikul.  Või siis saab töökoha siseringi inimene, kes teab, mis number on projektis või eelarves töötaja tasu rea peale kirjutatud – seega teab loto võidunumbreid juba ette. 

Tervistava konkurentsi asemel ongi loterii, kus tänases olukorras peavõiduks töö-öö, mitte unelm või olemasolevale tasemele vastav edasine areng. Lääneriikides, vaatamata tööpuudusele, on ikka veel turg sedapidi käänatud, et töötaja otsimisel teatatakse, mida vaja, millised on tingimused ja antakse teada, et vastavalt kvalifikatsioonile saad lõpuks selles või teises palgavahemikus liikuda. Nii alumine kui ülemine piir on näha. Vastavalt konkurentsile siis selgub, kes finišis pärja kaela saab ja kui kuldne see on. Vähemedukatele osalejatele saadetakse muidugi lohutav-innustav kiri, mis ei muuda lõpptulemust, aga enesetunnet küll. E-stunud eestlane ei vaevu reeglina teavitama. Mõnikord vaevub, kui kästakse (riigiasutuses reegel), kuid tuttavatel on olnud naljakaid juhtumeid, kus lugematuid kuid hiljem saad teada, et ammu unustatud konkurss on «kahjuks venima jäänud» ja alles nüüd selgus, et te kahjuks ei pälvinud. Seega arvestatakse kas sellega, et sa oled nagunii permanentselt töötu (siis ju vahet pole) või ei eeldatagi, et ootad mingit tähelepanukest peale CV, motivatsioonikirja ja essee saatmist. Motiveeriv!

Nojah, aga ei peagi ju siis osalema sellisel loteriil, mis ei meeldi. CV-online reklaamib pidevalt ligi 10 000 vakantset ja kutsuvat tööd – ole ainult mees ja kääri käised üles. Uhkeldav reklaam annab ka tööpakkujale teada, et saad oma firmasse crème de la crème’i.

Otsite töötajat? 2/3 meie tööotsijatest on töötanud juhi või spetsialistina. 75 protsenti meie tööotsijatest omavad kutse- või kõrgharidust.

See teebki rahutuks. Ka näiteks rahvaloenduse küsitlejate konkursi läbinute hulgas on palju doktoreid ja doktorante, nagu ütles mulle üks ameti töötaja. Soovime neile edu vastutusrikka ameti püüdlemisel (edukaid ootab ees nädalane koolitus)! Rõhuv enamik peagi jäises lumetormis raske kotiga marssijatest on muide naised, kes valmis palukese pärast rihmast lastud koerte ja nokastanud seltskondadega võitlema. Et miks arvate, et need pole parimad kodud, kuhu sattuda võidakse? Need, kes pole tahtnud loetud saada või ei oma telekat ja internetti, ei ole rõhuvas osas mitte pikemal troopilisel puhkusereisil asustamata saarel ja seetõttu mitteloetud, vaid lodutavad niisama kuskil. Ei, need on ikka armsad mõistvad vanurid? Jah, muidugi, ka neid on, kuigi, kel vähegi jalg tatsub, on ilmselt ise vaatamata sünniaastale kuhugi kohale läinud ja oma ankeedikese täitnud. Armas on kiigata korraks kasvõi statistikaameti teabetuppa – inimesed tulevad tõsiilmselt, passid näpus ja toksivad spetsialisti abiga või tunde, aga kodanikud tahavad olla ja kohust kannavad. Sinna on sattunud ka inimesi, kel pole ID-kaarti ja pangaarvet (ei pea ju olema), kuid kes on kodanikud. Au ja kiitus!

Tagasi põhiteema juurde. Kui tööd on ja juhivõimetega kreatiive liigub karjadena, siis milles asi – paneme need otsijad tööle ja täidame töökohad. Ainus, kes kaotab, on CV-online ja Fontes, aga küll me neile ka midagi leiame. Tegelikkuses on aga mingi ressurss täiega vasemale läinud. Ega need kaks kolmandikku otsijatekambast ju igale tööle enam kõlba, lörtsitud kraam. Nagu üks mu tuttav, kes hiljuti sekretäri palkas, tabavalt ütles – no võtad sellise magistrikraadiga, saadad näiteks visiitkaarte tellima – ta disainib need tee peal ümber, vaatab lepingu oma silmaga üle, restruktureerib su büroo ja lõpuks oled sina firmajuhina hädas. Ei, ei, keskharidus ja need, kellele motivatsiooni leidmine pole probleem! Olgu, aga keerame ratta tagasi – mingu need 75 protsenti treialiks või transameheks (logistik vist uues pruugis) õppima – töötukassa pakub ju arvutikursuste kõrval koolitusi ja kooliminekut. Asi see paariaastane ümberõpe kastist väljapoole vaatavale inimesele läbi teha. Nojah, aga kas ta saab oma õppimise järel ikka sinna kasti tervelt tagasi, enne kui lapsed välismaale kolistanud ja naine kolme koha peal rabamisest väsib?

Tegelikult on abita ja abituks jäänud just need kaks kolmandikku ja 75 protsenti. Ah et tahtmised liiga suured? Ei, tahtmised paneb paika «palgasoov» – tahaks midagigi, mis kütte maksab ja lihtsa leiva lauale upitab. Säravad sõnad põnevast väljakutsest ja hiilgavast karjäärist ei olegi enam muud kui loosunglik eneseupitus töö pakkujale ja uustrendikas nagu hiljuti visioonid ja pehmete väärtuste tekstid firmade kodulehtedel.

Medali teine pool on meie hariduse ja harituse raiskamine. Ikka see ümberpööratud turg. Kui vaatan tuttavate hariduslikku ettevalmistust ja tegelikke töökohti, siis muidugi, laia silmaringiga külafilosoof võib töötada ka kojamehena ja võimalik, et ühiskond mõnede säravate näidete puhul isegi võidab sellest. Ometi ei saa sellele loogikale riiklikku hariduspoliitikat üles ehitada. Kas on ikka vaja magistrikraadi näiteks teemal «Hapukirsside paljunemise iseärasused Eesti tingimustes» selleks, et töötada kõnekeskuses ja broneerida välismaiste pensionäride puhkusereise? Jah, nõudmistes oli kirjas «õppimisvõimeline», millega taheti rõhutada, et inimene peab olema valmis paarinädalasele erikoolitusele vastu panema. Või omada filosoofia ja semiootikakraadi selleks, et ööklubis jooke jagada ja hommikul kassat teha? Üksikjuhtumid? Loodetavasti. Aga kui mitte, siis on kas haridus ja sellele kulunud ressursid raisatud või kogub see noor lihtsalt piletiraha, et minna ja erialast tööd leida. Võimalusel ka huvitavat väljakutset. Ja just selliseid, kes midagi muud tahavad, me ju koolitada tahame. Nemad on Nokia-noored. Selge, et kunagi ei saa olema olukorda, kus iga spetsiifilise hariduse saanu ka 100 protsenti arvutusliku panuse ühiskonda tagasi toob. Nõukogude riik oli sellele vast üsna lähedal kohustuslike suunamiste ja sunnismaisuse kehtestamisega diplomiomanikele. Teatav loogika kulutatu ja eesootava vahel ometigi siit läbi kumab. Eesti on jätkuvalt uhke oma väiksuse üle. Teatud situatsioonides annabki see kiire efekti. Samas tuleb väikeses majapidamises oma ressurssidesse tähelepanuga suhtuda, et see ei lahustuks ketistunud maailmas ja ei oleks ootamatult suuremate poolt alla neelatud. Ka tagasilöögid on väikestel kiired. Eesti Kunstiakadeemia võimalik kadumine traditsioonilises vormis võib olla vaid esimene märk. Ja ma ei välistaks lähiajal olukorda, kus ääremaale jääbki üks välismaine kõrgkool, mille produktsioon ei ole kohalikkeelne ega –meelne. Võimalusi ju juba kaalutakse.

Ärevakstegevaid teavitusi on tulnud terve viimase kümnendi. Neile pole lihtsalt tähelepanu pööratud ja selgelt ei kajasta neid sõnumeid ka juba tegudesse jõudev haridusreform. Tutvustades P. F. Druckeri «Juhtimise väljakutsed 21. sajandiks» kirjutas Mart Raik juba 2003. aastal, et tööandjate eelistuse pingerida töövõtjate poolt vaadatuna on järgmine:

esimene on välismaine tööandaja välismaal

teine on välismaine tööandaja Eestis

temaga on peaaegu võrdne Eesti riik tööandajana

siis tuleb võimalus olla iseendale tööandja.

no jah, ja eks pere tahab toitmist – kui kuidagi teisiti ei saa, siis võib minna ka eestlasest tööandja juurde.

Möödunud on ligi kümnend ja eelistustest on saanud tegelikkus. Ainsa muutusena on allapoole vajunud Eesti riigiaparaat, kus töötavad enamikus naised. Neist ongi meil saanud üleharitud pool ja oma väiksema mobiilsuse tõttu (mõni laps ju ikka sünnib veel) ollakse palgasoovis tagasihoidlikum, pakutavas tööpanuses vapram (riigitöötaja töökoormusena eeldatakse häbenemata enamikes kohtades mitte 8, vaid 11-12 tundi päevas, lähetused ja koolitused hõlmavad reeglina nädalavahetusi).

Loo moraal – tegelikult tuleks haridust, eriti seda kõrgemat, vormida ja re-vormida vastavalt turule: otsitakse BAARIDAAM/BAARMEN-SAALITE ENINDAJA (kirjapilt muutmata, allikas CV-online). Turismihooaeg on algamas ja välikohvikute buum toob õnne jälle majja. Seni – käigem ülikoolides ja skandeerigem pakases meie endi valitud reformide vastu.

Kevad pole enam kaugel!