Rinnahoidja 100!

Iga tüdruku elus saabub aeg, mil kampsuni kandmine enam ei aita ja tuleb oma naiselikke kumerusi tunnistada. Painajast kehalise tunnis kasvab siiski enamasti välja arusaam, et neil kumerustel on omad plussid. Kui mitte funktsionaalsed, siis atraktiivsed vähemasti.

Kohe, kui oleme jõudnud vihkamise ja häbenemise staadiumist tänutundeni relvastuse omamise eest meeste kõikvõimsas maailmas, tekib vajadus oma lahingvarustust mitte ainult väärikalt esitleda, vaid selle kandmine ka võimalikult mugavaks ning meeldivaks teha. Siin tuleb mängu 100aastaseks saanud leiutis – Madame Brassière. Vaatame siis pisut sünni eellugu ja seda, kuidas on sajand sel naiseliku maailma ühel lipulaeval läinud.

Enne haute couture’i

Ülekeha katmise (ja targa paljastamise) kunstiga tegeldi loomulikult aegade algusest.
Meie mõistes korsette hakati kandma kuskil 2500 aastat enne Jumala poja ilmumist, siis 4500 aastat tagasi. Erinevus oli see, et rinnad olid katmata ja pigem esile toodud, nende ümber jooksid naharibad, mis kinnitusid külgedele. Ajaloost on tuntud naissõdalane Minoan Kreeta saarelt, kes hakkas kandma taolist riietuseset. Ka Kreekas kanti rinda paljastavat liibuvat ihukatet. Korsetid olid tavakodanikele keelatud, kuid ikkagi kasutati nippe liikumisel segava fikseerimiseks – apodesme’t ja strophium’i, mis võeti hiljem roomaste poolt üle ning said nimeks mamillare (rinnakatele) või fascia (noortele).

Eelajalooline Kreeka

Arengute käigus jõuti Napoleoni-aegsel Prantsusmaal bandeau’ni ja 12. sajandiks basquine’ini, sealt edasi tuli juba gourgandine, mida kanti korseti peal. Ka järgnevatel sajanditel ja üha rõhuvamalt (igas mõttes) oli iluideaaliks madal rind ja suur (eendatud) kõht ning puusaosa, mida rõhutas kroogitud krae. Kogu rõivastus töötas selle nimel, et rind maha vaikida. Prantsusmaa teatud osades olid rinnatoestust keelavad seadused (Strasbourg’i edikt 1370). Mitme sajandi jooksul – alates Charles VII läbi Kuningas Henri II ja Médici Katariina - mindi lausa naise keha ja siseorganite vigastamiseni. Tolle aja ilutööstus ei nõudnud ideaalnaiselt mitte vähem kui tänane. Kuid millele mõtlesid iga 7 sekundi järel tol ajal mehed, jääb meile püüdmatuks.

Klassikaline

Valgustusaeg ja renessanss muutis aga kõik – naiselikud vormid muutusid atraktiivseks ja leidsid kõige tõsisemat esiletoomist. Muutused jõudsid ka garderoobi teistesse osadesse – kui mehed olid pestavat aluspesu võinud kanda juba mäletamatutest aegadest, siis alles 19. sajandi algusest tekkis ka väljaspool Itaalia ja Prantsusmaa kõrgklassi naistel "aluspesu".

Rinnahoidja sünd 1910 - 1920

Toestusfunktsioon oli ikka veel väike. Mõned autorid nimetavad seda ka tervisliku rinnahoidja ajastuks. Haute couture on moes tuntud alates 1920. aastatest. Naiselikkuse uues vormis eksponeerimisele eelnes aga revolutsioon 1907. aastal, mil Ameerika Vogue ilmutab esimese rinnahoidja kui naiste riietuse eraldiseisva koostisosa, soovitades seda nüüd iga naise garderoobi. Algne prantsuskeelne nimetus brassière tähendab "toetus" või "õlg", kuid läks kiiresti moest, asendudes mõistega soutien-gorge.

Esimese rinnahoidja disaini au on endale püüdnud tagantjärgi krabada pea kõik tolleaegsed moeloojad. Ilmselt saab siiski peamise au endale orientaalstiili viljelejast moeguru Paul Poiret. Samas rõhutasid tõesti mitmed autorid terve kümnendi jooksul pigem mähitavat vesti meenutava, kuid eraldiseisva garderoobiosa paremust uute sirgelõikeliste kleitide kandmisel.

Esimese tõelise rinnahoidja patendi märkas võtta ameeriklane Mary Phelps-Jacobs 1914. aastal, kuigi aastast 1850 on teada katsetus-patent korseti asendajale. Mary versiooni juurde käisid ka juba detailsed modelleerimise joonised, kus rinda toestati mitte alt (korsett), vaid õlalt. Ennegi on revolutsioone käima lükanud tigedad tugevad naised – Maryle, kes pidi osalema tuluõhtutel, ei meeldinud korsetti kanda. Juba esimesel õhtul, kui ta oma leiutise ja lahtise seljaosaga seltskonda ilmus, sai ta esimesed tellimused! Patenteeritud sai see pigem siiski torsot silendav leiutis Caresse Crosby nime all ja ajaloolased arvavad, et eks ta ikka oma prantslannast toatüdrukult ja tikkijalt Marie’lt kogu idee näppas. Prantsusmaal müüdi taolisi esemeid tervisepoodides nime all "Bien-être" ("hea olla"), mis näitab ilmekalt, kui piinarikas oli tavapärane variant.

Kuna patenteeritud idee ei toonud suurt midagi sisse, müüdi see $1500 eest edasi Warners’ile, kes teenis järgnevate aastate jooksul rinnahoidjate müügist 15 miljonit dollarit (ka rahal oli tookord teistsugune väärtus). Warners, kes siiani tööstuses märki maha paneb, tuli välja ka tänasele sarnase suurusmõõdu süsteemiga, mille au jagatakse venelannast immigrandi Ida Rosenthal’iga.

Euroopa liikus oma teed. Esimene maailmasõda sundis paljud naised sõjatehastesse tööle. Korsettidega polnud seal midagi peale hakata, pealegi oli naiste kantavat metalli muuks vaja. USAs algatati tohutu kampaania sõjatööstusele vajaliku materjali kokkuhoiuks.
Ka peale sõda olid moes Chanel-tüüpi poisilikud kehad, trend jätkus enam kui kümnendi. Garderoobi ei kuulunud mitte niivõrd rinna hoidja, kui selle mahasuruja ja märkamatuks tegija. Vastavad olid ka pealisrõivaste siluetid. Sellest ajast on kasutusel ka rahvusvaheline sõna "bra" (lühend brassiere’ist; loe: broo).

1930ndad – venivad materjalid

Uus ajastu algas Dunlop firma leiutisega. Jah, just - seesama meestemaailma tegija Dunlop. Nimelt õpiti kummist erinevaid asju valmistama, muu hulgas kumminiite kangasse kuduma ja sellega kangale pöördumatult uusi funktsioone lisama.

Revolutsioon oli toimunud ja selle nimi oli Dunlop’i lastex’ist elastikuks! Kehajoonte vormimine sai uue mõtlemise, moodi tulid eputavad lahtise seljaosaga õhtukleidid ja trimmitud jooned, mille kohendamisel ei olnudki enam vaja mitmete teenijate abi (oh armsaid aegu ammuseid!), vaid neid sai ise kinnitada küljelt. Igaveseks kadusid 350 aastat naisi piinanud vaalaluud ja teraskarkassid, lugematud haagid ja paelakesed ning tohutu raskus, millega naine hakkama pidi saama.

Kuigi tolleaegne kumm polnud kaugeltki nii nahasõbralik kui tänased venivad materjalid, kanti seda vapralt ja uhkusega kuni 60ndate alguseni välja. Ka jalgade ja seelikualuse keha sättimine jäeti nüüd üha rohkem elastiku hooleks. Dieet ja uued materjalid olid tollase naise tugi, jõusaalides keha vormimiseni läks veel tükk aega.
Läbi näitlejannade tulid moodi eraldatud korvidega ja täistopitud põhjaga petuskeemid ning rinnaaluse toega push-up´id.

Sõjajärgne ärkamine

1940ndad – uus sõda vajas selliseid materjale nagu puuvill, kummi, siid, metall rohkem kui naised ning pesu hakati tegema sünteetilistest materjalidest. Ajakirjad avaldasid populaarseid prantsuse lõikeid, kõike tehti kodus ise käepärastest materjalidest (üks näpatud langevari tõi rõõmu paljudesse kodudesse).

Sõja lõpp liberaliseeris moe ja 1946. aastal näidati Pariisis juba esimest kaheosalist rannarõivast. Ennekuulmatu! Kuid tööstus kosus ka veel järgneval kümnendil. Tolleaegne kaunis rinnakuju tööst kurnatud naisele, kes püüdis siiski naiseks jääda, meenutas pigem Madonna Gaultier´ tulnukat Blonde Ambition tuurilt. Moodi tulid õlapaelteta versioonid. Just siit said jalad alla sellised firmad nagu Maidenform, Berlei, Triumph ja Marks & Spencer.

1960ndatel olid naiste pead täis võrdõiguslikkuse uima; tuntud on rinnahoidjate põletamise demonstratsioonid manifesteerimaks kõigi tõkete kadumist ja õigust olla "loomulik". Õigustuse andis ka Yves St. Laurent, kes demonstreeris läbipaistvaid pluuse kantuna vaid ihu peal. Tänavamoes oli see siiski hullude avangarde. Kuid ka vanemad naised läksid nii kaugele, et vabastasid end salaja kütkeist vähemalt magamise ajaks.
Kitarri plõnistav ja armastusest tulvil hipinaine 1970ndatel ei tundnud huvi bra-disaini vastu. Aur läks mujale. Ometi algas just siis uute materjalide katsetamine ja otsingud "teise naha" kasutamiseks viisil, mis naistele meelepärane oleks.

1970ndad = Tisside Uusaeg

Naiseliku ilu tagasituleku manifestiks sai Wonderbra, tänaseks tuntud kui Ultrabra. Ime (wonder) seisnes selles, et kõik madalarinnalised võisid nüüd ennast jumalannadena tunda ja kanda U-kaeluseid asendavaid sügavaid V-dekolteesid. Muljet tugevdasid lõikelised tõmbed-tõuked kus vaja ning materjalipuudust kompenseerisid väiksed kavalad taskud padjakestel (nn kanafileed). Victoria ja Edwardi aegsed mehed oleksid juba siinkohal minestanud...

1990ndad tõid kaasa silikooni, kuid see ei vähendanud Wonderbra tähelendu - pigem vastupidi, sest konkurents tihenes (tõstetud rind muutus veelgi populaarsemaks). Piisavalt paljud naised ei soovinud aga arme või ei saanud endale operatsiooni lihtsalt hinna tõttu lubada.

1970ndad tõid lettidele ka õmblusteta rinnahoidjad (et miski ei paistaks enam kui loomulik), värvid ei olnud enam traditsiooniliselt ühetoonilised. Luksuslikumale poolele tõi uus vabaduslaine seksikat ja erootilist pesu, mis ei olnud mõeldud enam professionaalidele, vaid ka "korralikele" naistele. Seda hakati kandma mehelikus maailmas töörõivaste all (meie oma väike saladus!), moodi tulid Teddy’d (ühes tükis pitsiline kõrge puusalõikega rinnahoidja-aluspesu), ka avalikus kohas võis kanda käisteta särke. Naised hakkasid oma keha tunnetama ja tähtsustama. Tagasi tulid pidulikud nn basque’id (luksuslikud korsett-rinnahoidjad), kuid juba hoopis uues kuues, näiteks pruudi pesuna.

21. sajand

Bioform Bra – uue sajandi esimene kingitus neile naistele, kel suurem korvinumber ja vast ka elukogemus (tark naine ju ei vanane). Väidetavalt nihutab õige torsoprofiil naise vanusest vähemalt 10 aastat maha. No see peaks meie forever young and sexy ajastul müüma küll! Puudub ka ebamugav õlapaelte soonimise probleem.

The Ultimo Bra – veel üks väike abimees teel unistustenaise maailma. Kui eelneva sajandi naised pidid nuputama, mida oma rinnahoidja taskutesse pista, et dekolteed kaunistada, siis tänasel naisel on selleks silikoongeeliga täidetud Ultimo Bra. Väidetavalt on sellest abi saanud ka maailma parimad rinnad, teiste hulgas Julia Roberts ja Kylie Minogue. Väljatöötajaks on britt Michelle Mone. Erinevus on selles, et tavalised täited "annavad ennast ära", kuid Ultimo on tõene ja jääb kohale ka intensiivsel katsumisel.

Mis saab edasi?

Šokeeritud on juba kõigega, moes on taas naiselik sensuaalsus. Selle sugupoolt ülimalt defineeriva kehapiirkonna hellitamisel ja veel kenamasse pakendisse sättimisel, kui seda loodus on osanud, ei hoita tänapäeval kokku milleski. Ka kõige kenam teemant ihkab kuldses raamistuses briljandina särada, kas pole? Miljardid, mis selles tööstusharus kulutatakse, on juba lugematud.
10 miljonit dollarit rinnahoidja eest.

Õnneks jääb alati piisavalt eheda austajaid, mis võiks rõõmustada neid, kes üle 1000 krooni välja käia ei tihka.

Üks on selge – Madame Brassière elab hästi ja näeb järjest
õitsvam välja. Õnne ja pikka iga!

Rinnahoidja 100!

Iga tüdruku elus saabub aeg, kus kampsuni kandmine enam ei aita ja tuleb oma naiselikke kumerusi tunnistada. Painajast kehalise tunnis kasvab siiski enamasti välja arusaam, et neil kumerustel on omad plussid. Kui mitte funktsionaalsed, siis atraktiivsed vähemasti.

Kohe, kui oleme jõudnud vihkamise ja häbenemise staadiumist tänutundeni relvastuse omamise eest meeste kõikvõimsas maailmas, tekib vajadus oma lahingvarustust mitte ainult väärikalt esitleda vaid nende kandmine ka võimalikult mugavaks ning meeldivaks teha.  Siin tuleb mängu 100-aastaseks saanud leiutis – Madame Brassière. Vaatame siis pisut sünni eellugu ja kuidas on sajand sellel naiseliku maailma ühel lipulaeval läinud.

Rinnahoidja ajaloo võiks jaotada etappideks:

 Enne Haute Couture’i

Ülekeha katmise (ja targa paljastamise) kunstiga tegeldi loomulikult aegade algusest.

Meie mõistes korsette hakati kandma kuskil 2500 a enne Jumala poja ilmumist, siis 4500 a tagasi. Erinevus oli see, et rinnad olid katmata ja pigem esile toodud, nende ümber jooksid naharibad, mis kinnitusid külgedele. Ajaloost on tuntud naissõdalane Minoan Kreeta saarelt, kes hakkas kandma taolist riietuseset. Ka Kreekas kanti rinda paljastavat liibuvat ihukatet. Korsetid olid tavakodanikele keelatud, kuid ikkagi kasutati nippe liikumisel segava fikseerimiseks – apodesme’t ja strophium’i,  mis võeti hiljem roomaste poolt üle ning said nimeks mamillare (rinnakatele) või fascia(noortele).  

Arengute käigus jõuti Napoleoni-aegsel Prantsusmaal bandeau’ni ja 12ks sajandiks basquine’ini, sealt edasi tuli juba gourgandine, mida kanti korseti peal. Ka järgnevatel sajanditel ja üha rõhuvamalt (igas mõttes), oli iluideaaliks madal rind ja suure(endatud) kõht ning puusaosa, mida rõhutas kroogitud krae. Kogu rõivastus töötas selle nimel, et rind maha vaikida. Prantsusmaa teatud osades olid rinnatoetust keelavad seadused (Strasbourg’i edikt 1370). Mitme sajandi jooksul, Charles VIIst alates läbi Kuningas Henri II ja Médici Katariina mindi kuni naise keha ja siseorganite vigastamiseni. Tolle aja ilutööstus ei nõudnud mitte vähem ideaalnaiselt kui tänane. Kuid millele mõtlesid iga 7 sekundi järel tolle aja mehed, jääb meile püüdmatuks.

Valgustusaeg ja renessanss muutis aga kõik – naiselikud vormid muutusid atraktiivseks ja leidsid kõige tõsisemat esiletoomist. Muutused jõudsid ka garderoobi teistesse osadesse – kui mehed olid pestavad aluspesu võinud kanda juba mäletamatutest aegadest, siis alles 1800 algusest tekkis ka väljaspool Itaalia ja Prantsusmaa kõrgklassi naistel „aluspesu“.

Sünd 1910 - 1920

Toetusfunktsioon oli ikka veel väiksem. Mõned autorid nimetavad seda ka tervisliku rinnahoidja ajastuks. Haute Couture on moes tuntud alates 1920ndatest. Naiselikkuse uues vormis eksponeerimisele eelnes aga revolutsioon 1907 aastal, kus ameerika Vogue ilmutab esimese rinnahoidja kui naiste riietuse eraldiseisva koostisosa, soovitades seda nüüd iga naise garderoobi. Algne prantsusekeelne nimetus Brassière tähendab “toetus“ või „õlg”, kuid läks kiiresti moest asendudes mõistega soutien-gorge.

Esimese rinnahoidja disaini au on endale püüdnud tagantjärgi krabada pea kõik tolleaegsed moeloojad. Ilmselt siiski saab peamise au endale orientaalstiili viljelejast moeguru Paul Poiret. Samas tõesti, rõhutasid mitmed autorid terve kümnendi jooksul pigem mähitavat vesti meenutava kuid eraldiseisva garderoobiosa paremust uute sirgelõikeliste kleitide kandmisel.

Esimese tõelise rinnahoidja patendi märkas võtta ameeriklane Mary Phelps-Jacobs 1914 a, kuigi a-st 1850 on teada katsetus-patent korseti asendajale. Mary versiooni juurde käisid ka juba detailsed modelleerimise joonised, kus rinda toetati mitte alt (korsett) vaid õlalt. Ennegi on revolutsioone käima lükanud tigedad tugevad naised – Maryle, kes pidi osalema tuluõhtutel, ei meeldinud korsetti kanda. Juba esimesel õhtul, kui ta oma leiutise ja lahtise seljaosaga seltskonda ilmus, sai ta esimesed tellimused! Patenteeritud sai see pigem siiski torsot silendav leiutis Caresse Crosby nime all ja ajaloolased arvavad, et eks ta ikka oma prantslannast toatüdrukult ja tikkijalt Marie’lt kogu idee näppas. Prantsusmaal müüdi taolisi esemeid tervisepoodides nime all „Bien-être“ („hea olla“), mis näitab kui piinarikas oli tavapärane variant.

Kuna patenteeritud idee ei toonud suurt midagi sisse, müüdi see $1500 eest edasi Warners’ile, kes ... teenis järgnevate aastate jooksul rinnahoidjate müügist 15 miljonit dollarit (ka rahal oli tookord teistsugune väärtus). Warners, kes siiani tööstuses märki maha paneb, tuli välja ka tänasele sarnase suurusmõõdu süsteemiga, mille au jagatakse venelannast immigrandi Ida Rosenthal’iga.

Euroopa liikus oma teed. 1914-1918 sundis paljud naised sõjatehastesse tööle. Korsettidega polnud seal midagi peale hakata, pealegi oli naiste kantavat metalli muuks vaja. USAs algatati tohutu kampaania sõjatööstusele vajaliku materjali kokkuhoiuks.  

Ka peale sõda olid moes Chanel tüüpi poisilikud kehad, trend jätkus enam kui kümnendi. Garderoobi ei kuulunud mitte niivõrd rinna hoidja kui selle mahasuruja ja märkamatuks tegija. Vastavad olid ka pealisrõivaste siluetid.  Sellest ajast on kasutusel ka rahvusvaheline sõna „bra“ (lühend brassiere’st, loe broo).

1930ndad – venivad materjalid

Uus ajastu algas Dunlop firma leiutisega. Ja jah, seesama meestemaailma tegija – Dunlop. Nimelt õpiti kummist erinevaid asju tegema, sh kumminiite kangasse kuduma ja sellega kangale pöördumatult uusi funktsioone lisama. Revolutsioon oli toimunud ja selle nimi oli Dunlop’i lastex’ist elastikuks! Kehajoonte vormimine sai uue mõtlemise, moodi tulid eputavad lahtise seljaosaga õhtukleidid ja trimmitud jooned, mille kohendamisel ei olnudki enam vaja mitmete teenijate abi (oh armsaid aegu ammuseid!) vaid neid sai ise kinnitada küljelt. Igaveseks kadusid 350 aastat naisi piinanud vaalaluud ja teraskarkassid, lugematud haagid ja paelakesed ning tohutu raskus, millega naine hakkama pidi saama.

Kuigi tolleaegne kumm polnud kaugeltki nii nahasõbralik kui tänased venivad materjalid, kanti neid vapralt ja uhkusega kuni 60ndate alguseni välja. Ka jalgade ja seelikualuse keha sättimine jäeti nüüd üha rohkem elastiku hooleks. Dieet ja uued materjalid olid tollase naise tugi, jõusaalides keha vormimiseni läks veel tükk aega.

Läbi näitlejannade tulid moodi eraldatud korvidega ja täistopitud põhjaga petuskeemid ning rinnaaluse toega push-upid.

Sõjajärgne ärkamine

1940ndad – uus sõda vajas selliseid materjale nagu puuvill, kummi, siid, metall rohkem kui naised ning pesu hakati tegema sünteetilistest materjalidest. Ajakirjad avaldasid  populaarseid prantsuse lõikeid, kõike tehti kodus ise käepärastest materjalidest (üks näpatud langevari tõi rõõmu paljudesse kodudesse).

Sõja lõpp liberaliseeris moe ja 1946 näidati Pariisis juba esimest kaheosalist rannarõivast. Kuulmatu! Kuid tööstus kosus ka veel järgneval kümnendil. Tolleaegne kaunis rinnakuju tööst kurnatud naisele, kes püüdis siiski naiseks jääda, meenutas pigem Madonna Gaultier tulnukat Blonde Ambition tuurilt. Moodi tulid õlapaelteta versioonid. Just siit said jalad alla sellised firmad nagu Maidenform, Berlei, Triumph ja Marks & Spencer.

1960ndatel olid naiste pead täis võrdõiguslikkuse uima; tuntud on rinnahoidjate põletamise demonstratsioonid manifesteerimaks kõigi tõkete kadumist ja õigust olla „loomulik“. Õigustuse andis ka Yves St. Laurent, kes demonstreeris läbipaistvaid pluuse kantuna vaid ihu peal. Tänavamoes oli see siiski hullude avangarde. Kuid ka vanemad naised läksid nii kaugele, et vabastasid end salaja kütkeist vähemalt magamise ajaks.

Kitarri plõnistav ja armastusest tulvil hipinaine 1970ndatel ei tundnud huvi bra-disaini vastu. Aur läks mujale. Ometi algas just siis uute materjalide katsetamine ja otsingud „teise naha“ kasutamiseks viisil, mis naistele meelepärane oleks.

1970ndad = Tisside Uusaeg

Naiseliku ilu tagasituleku manifestiks sai Wonderbra, tänaseks tuntud kui Ultrabra. Ime (wonder) seisnes selles, et kõik madalarinnalised võisid nüüd ennast jumalannadena tunda ja kanda U-kaeluseid asendavaid sügavaid V-dekolteesid. Muljet tugevdasid lõikelised tõmbed-tõuked kus vaja ning materjali puudust kompenseerisid väiksed kavalad taskud padjakestele (nn kanafileed). Victoria ja Edwardi aegsed mehed oleksid juba siinkohal minestanud.

1990ndad tõid kaasa silikooni, kuid see ei vähendanud Wonderbra tähelendu, pigem vastupidi, sest konkurents tihenes (st tõstetud rind muutus veel populaarsemaks). Piisavalt paljud naised ei soovinud aga arme või ei saanud endale operatsiooni lihtsalt hinna tõttu lubada.

1970ndad tõid lettidele ka õmblusteta rinnahoidjad (et miskit ei paistaks enam kui loomulik), värvid ei olnud enam traditsiooniliselt ühetoonilised. Luksuslikumale poolele tõi uus vabaduslaine seksikat ja erootilist pesu, mis ei olnud mõeldud enam professionaalidele vaid ka „korralikele“ naistele. Seda hakati kandma mehelikus maailmas töörõivaste all (meie oma väike saladus!), moodi tulid Teddy’d (ühes tükis pitsiline kõrge puusalõikega rinnahoidja-aluspesu), ka avalikus kohas võis kanda käisteta särke. Naised hakkasid oma keha tunnetama ja tähtsustama. Tagasi tulid pidulikud nn basque’id (luksuslikud korsett-rinnahoidjad) kuid juba hoopis uues kuues, nt pruudi pesuna.

21 sajand

Bioform Bra – uue sajandi esimene kingitus neile naistele, kel suurem korvinumber ja vast ka elukogemus (tark naine ju ei vanane). Väidetavalt nihutab õige torsoprofiil naise vanusest vähemalt 10 aastat maha. No see peaks meie forever young and sexy ajastul müüma küll. Puudub ka pämmidele ebamugav õlapaelte soonimise probleem.

The Ultimo Bra – veel üks väike abimees teel unistustenaise maailma. Kui eelneva sajandi naised pidid nuputama, mis oma rinnahoidja taskutesse pista, et dekolteed kaunistada, siis tänasel naisel on selleks silikoon-geeliga täidetud Ultimo Bra. Väidetavalt on sellest abi saanud ka maailma parimad rinnad, sh Julia Roberts ja Kylie Minogue. Väljatöötajaks on britt Michelle Mone. Erinevus on selles, tavalised täited „annavad ennast ära“, kuid Ultimo on tõene ja jääb kohale ka intensiivsel katsumisel.

Mis saab edasi?

Šokeeritud on juba kõigega, moes on taas naiselik sensuaalsus. Selle sugupoolt ülimalt defineeriva kehapiirkonna hellitamisel ja veel kenamasse pakendisse sättimisel, kui seda loodus on osanud, ei hoita tänapäeval kokku milleski. Ka kõige kenam teemant ihkab kuldses raamistuses briljandina särada, kas pole. Miljardid, mis selles tööstusharus kulutatakse, on juba lugematud.

Õnneks jääb alati piisavalt eheda austajaid, mis võiks rõõmustada neid, kes üle 1000 kr välja käia ei tihka.

Üks on selge – Madame Brassière elab hästi ja näeb järjest õitsvam välja. Soovime talle Femme poolt õnne ja pikka iga.

http://www.jenellerose.com/htmlpostings/history_of_the_bra.htm

http://www.fashion-era.com/bras_after_1950.htm

Imagine ... LeeBee

I believe that deep down people don't change

Here she is - 5 days old and happy that has made it. Who wouldn't be. As you can see -she was cute from the beginning.

And beginning was long before that day here :) LeeBee was a cute little brainiac from the day one. Amazed and confused even the best and the toughest ones in fam.

Lee has always liked comfort in her life – good food (best served fresh), warm and cozy environment, enough attention, and just a bit of admiration.

Naturally, all this has to come for free and effortlessly. Some may think that she is despirately lazy. No, or actually - not only, that’s just her style.

Lee has been known as a gal who is marching by her own tune. She did not talk much at the dawn of her days here, especially when being asked or tested by adults; she just had this … look.

Are you finding yourself wondering what is happening in this perfectly shaped head?

Do you wanna know where she is going with all that eventually?

Then be prepared - it may take more than your lifetime to find out.

The good news is that every once in awhile she gives you some hope that it just might be possible to hear her tune, to walk her march. No promises, but no direct denial either. It just might be possible… In condition of course that you have this more than a lifetime in reserve.

So, what it’s gonna be - are you taking your chances on her? Or would you just call her a drummer?

Devoted skinny dipping girl

The concept of not being comfortable, meaning not being denuded, used to be very alien to this creature.

The only two reasons we loose our natural being are:

1/ when we are freezingly cold, that may actually happen in Estonia

2/ to look even more heavenly and divine with perfectly placed accessories

It is not for her, as she knows who she is. It is her generous bow for these unfortunate blind ones, who need help opening their eyes to the sparks of the true flash of creative body art, to the proper use of these tools that have been given to us to play with.

What's yours is mine, what's mine - is mine

Here is an evidence of this way of thinking -- the others do not see this drink as hers (she has empted her bottle next to the glass) but who would pay attention to a minor?

Well, one zip of drink, one cookie, just one bite of chocolate... not much asked, is it.

Yee, but last week she "borrowed" my nail polish. With the promise to return it right after. I never saw this lacquer again. Should I mention, that it was a rare color and non-replaceable here? At least she can follow the good taste ...

Besides, would I really want to argue with the owner of multicolored belt over such a small thing?

Chocolat!!!

Lee and chocolate - well, sure you wanna go there?? This girl has definately some strengths, but chocolate - she kneels for that.

As you can see, the size really does matter here -- bigger is definitely better and no chocolate in life is almost like having no life at all.

What about other sweet things in her life? Sure, there are some, but why not observe them having some choco first? One cannot hurt the other one.

Lets work some magic

If you ever felt that life is boring or not proposing enough surprises, find your own Lee Bee. Her curiosity and imagination gave us not just laugh but all these different angles to see the life around. She was a little brainiac, magician, chemic, detective, scientist, writer and an observer -- all in one but never resting on her search, never bored, never too busy to stop for a closer look and deeper questions.
Would she ever stop asking and exploring? For the sake of us, mortals, I sure hope not.

Behind her curtains or some of the truth

Do you have a feeling that now you know this gal? Well, think again.

This sweet face and most humble look are not the whole truth here.

Why does she need so big glasses for these magically green eyes? Didn’t you know -- to see, where to play her next trick, where to see the flaw in ordinary thinking and where to be humbly wild and surprised that all others are madly normal and grey. Here is some ways to start your morning and give some needed adrenaline to the daylight.

As John Donne once wrote:
Cruel and sudden, hast thou since

Purpled thy nail in blood of innocence?

Wherein could this fishie guilty be,

Except in that drop which it suck'd from thee?

(the Flea)

On the other hand, John was hard to place in stable frames too.

Tell me who are your friends and I shall reveal who you are

We all cover some secrets but this is none to any of us -- her true love, admiration, hate and challenge is here -- the redhead girl, who has been stepping on her toes from the beginning of times but has been the one she can really relay on. Sometimes it drives her crazy that they are like Siamese twins. Separation is too hard, even unthinkable. Most of the times she is just the other half of these twins, not even considering that there are other options.Would it change? Should it change?

Could asking questions ever be wrong? Yes, it could. Choose your times and places.

Axioms are not to be questioned. And that’s why Siamese are born to be together.

Lee B lugu

Kohtun hapra lühemat kasvu tüdrukuga, kelle juures torkavad kohe silma tema ilmekad rohelised silmad ja kiired liigutused, samal ajal uje kuid kuidagi lõbusaks tegev olemine.

Sul on vahva nimi, Lee. Kuidas Sa seda hääldad?
Eesnimi Lee (eestipäraselt) või Lee (loe inglisepäraselt lii), vene keskkonnas treeningutel ja võistlustel ning koolis on mulle igasugu deminutiive külge haagitud. Mõned naljakad, mõned … (naeratab). Olen käinud erinevates koolides ja elanud erinevates kultuurides, sealt ka palju nimesid. Bernadette on mu risti- ja keskmine nimi. Meie peres usutakse, et hea pühak annab oma nimega midagi positiivset ka lapsele kaasa. Mu õdedel on ka mitu nime. Gümnaasiumis hüütakse meid aga Stewart Little (minu noorem õde) ja Stewart Middle (mina siis).

Mõtlesin muidugi Su perekonnanime, aga … Heal lapsel on mitu nime. Kas Sina oled hea laps? Ha- haa… Aga tõsisemalt – mis Sa siin EBSi majas teed?
Sattusin siia juhuslikult. Tudengilehe kaudu tegelikult. Nad otsisid illustraatorit või karikaturisti. Nüüd käin siin iga päev. Gümnaasiumis ja avatud ülikoolis.

Sa said detsembris 15. Ja käid avatud ülikoolis? Kui paljud Sinu eakaaslased käivad ülikoolis?

Enda teada olen EBSis ja ka Eestis seni noorim üliõpilane. See pole olnud eesmärk omaette. Mulle meeldib teada saada ja uurida. Vahel tuntakse mulle kaasa, arvates, et pingutan üle ja et see kõik on „lapsele” väga raske. Ei ole! Tegelikult on ülikool minu ellu oodatud põnevust toonud ja mulle meeldib väga. Õpin uusi asju ja saan iga kord huvitavat ja inspireerivat informatsiooni. Kursusekaaslased on pisut hämmingus, kuid muidu suhtleme normaalselt. Õppejõud on väga sallivad.

Mida Sa ülikoolis õpid?
Ma ei ole praegu täiskursust võtnud. Püüan enne sisse elada ja kvaliteet on ikkagi tähtsam kui kvantiteet. Kuigi ma ei tahaks ka mõttetult kaua aega kulutada bakalaureuseõpingutele. Olen kirjas ettevõtluse erialal, kuid minu siht on tulevikus pigem õigusteaduslik. EBS kontekstis siis rahvusvaheline äriõigus ja sellega seonduv. Otsin võimalust oma programm koostada.

Millest selline valik? Kas rahvusvaheline äriõigus on Sinu arvates naiselik eriala?
Jah, ma arvan küll. Äriõigus on ju ennekõike loogilise mõtlemise kunst ja loogiline mõtlemine on just naisele omane. Kas pole? (Naeratab kelmikalt) Samuti ka oma töösse süvenemise võime ja veenmisoskus.

Nimetasid sõna rahvusvaheline. Kui eestikeskne on Sinu valitud eriala ja tulevik?
Plaanin saada Eestis hea Euroopa õiguse alase ettevalmistuse. Aga minu edasised õpingud võiksid jätkuda Prantsusmaal ja näiteks ka Londonis. Mulle meeldivad need kohad, neis on hea tunne ja ma tahan oma tuleviku üles ehitada liikuvana ning riigipiirideta.

Mainisid, et oled palju koole vahetanud. Miks ja milliseid?
Ma ei oska seletada, miks, kuid mulle isegi ei meeldi pikalt ühte eluperioodi pidama jääda. Vajan liikumist ja muutust. Olen koolis käinud Eestis, Kesk-Aasias kasahhi koolis, vene koolis, Kasahhi-Ameerika bakalaureuseõppele suunatud programmiga rahvusvahelises koolis, Ameerika üldhariduskoolis ja tagasi Eestis erinevates koolides. Olen seni neis koolides õppinud kolmes keeles, aga kui avaneks võimalus, läheksin järgmisena prantsuse keelt täiendama.

Kus on olnud kõige parem koolis käia?
Kõik minu kogemused on olnud erinevalt huvitavad. Ameerika koolis meeldis mulle hommikuti pakutav soe pizza ja hamburgerid koolisööklas. Naerab … Olgu, kui tõsiselt, siis tegelikult meeldis mulle Ameerikas ja ameerika süsteemi juures väga omamoodi väga soe ja perekondlik suhe koolis ja kooliga. Ka see, et põhirõhk oli vabal lugemusel, eksperimendil ja personaalsel uurimistööl. Ameerika kool ergutab loovust ja oma initsiatiivi. Mäletan siiani oma klassiekskursiooni Mississippi jõel, kus tutvustati laborilaeva. Sealt edasi tekkis minu enda uurimistöö haidest, mis mulle tohutut naudingut pakkus. Ja huviringid olid toredad. Seal oli tõesti huvitav. Ehitasime näiteks füüsikaõpetaja juhendamisel jäätmetest raketid ja need tõesti lendasid. Ja raamatukogus käimine oli popp ja huvitav, erinevalt palju oli ka audiomatejali, mida näiteks autos kuulata. Ameerikas veedad autos pärsi palju aega ju. Muuseumid olid väga interaktiivsed ja isegi kunstinäitustel käimine oli sündmus. Palju oli isetegevust. Olen isegi ooperis laulnud - Willie Wonka and a Chocolate factory.

Kazakhstani kogemus oli nii kirju ja rahvusvaheline, et see oli juba haridus omaette. Meil olid fantastilised õpetajad, kellest osad on siiani perekonnasõbrad ning me käime vastastikku külas. Ka nemad ei tööta enam Kesk-Aasias, nii et geograafia kipub kirjuks minema – Equadorist Taimaani ja USAni.

Kuidas hindad Eesti haridust olles ise mitmeti selle sees?
Nõudmised on kindlasti kõrgemad Ameerika omadest. Ka vene kool pani palju rõhku mälule ja faktidele. Keelte valik on kitsas, näiteks ei õpetata keeli väljastpoolt Euroopat ja keeleõpetuse tase on enamasti nigel. Koolitoit on täielik jama – ülekeedetud makaron ruulib ja see pole minu maitse. Eesti koolis pole vabadust, kõik nurgad on 90°. Aga elus ju ei ole! Õppimises ja ka õpetamises pole entusiasmi ja rõõmu. Väline tundub olevat olulisem kui sisu ja palju etendatakse olematut. Rõõmsavärviline koolimaja on tegelikult teisejärguline. Õpetajad on nagu ikka – mõned on head, mõned on ka valel erialal. Aga seda kohtab igal pool. Keeleõpetajad peaksid küll keele ja kultuuri keskkonnas kogemuse saama. Oleks abiks.

Miks tulid EBS gümnaasiumisse?
Olin juba mitmeti EBSiga seotud. Tudengileht ja kaks pereliiget EBSis. Olen väga rahul – õppimine toimub Eestile erandlikult üldiselt mõnuga, klass on seltskondlik, hea aura on siin koolis. Muidugi, see, et mu õde oli sellest koolist nii vaimustatud, aitas kaasa. Tahtsin ka ise tagasi õhkkonda, kus hommikuti kooli minek oleks rõõm, mitte pingutus. Käisin EBS gümnaasiumi katsetel tegelikult juba 8.ndas klassis. Sisse sain. Aga siis avastati, et mul on vaja ka 9. klass kuidagi läbi teha. Seadus oli ülim!

Lee, gümnaasium peaks olema juba küllalt pingutav. Kas õppeedukus selle all kannab ka, et rabad mitmel rindel?
Ma ei raba! Mul on lihtsalt huvitavam nii. Ei kannata oluliselt. Olen alati olnud nelja-viieline, aga mitte viieline. Vahel mõjutab see tundidest osavõttu, nagu iga hobi vist. Selles mõttes on lihtsam käia ühes koolimajas ja ühes süsteemis. Tunnid toimuvad gümnaasiumis ju ka siis, kui tudengitel on sess. Siiani on väga mõistev oldud mõlemalt poolt.

Kes on Sinu lemmikõpetajad ja –õppejõud EBSis?
EBS ülikoolis on väga mõnus kuulata prof. Arno Allmanni loenguid. Ta seob teooria omaenda kogemustega ja see teeb loengud pingevabaks ja nauditavaks.
Õpetaja Paavo (Matsin) on Gümnaasiumis vist kõigi lemmik. Ta teeb õppeaine (kirjandus ja kunstiajalugu) uskumatult huvitavaks ja tal on oskus panna meid, so. Õpilasi kaasa mõtlema ja ise ka vaeva nägema. Ta ongi meile rohkem nagu lahe sõber, mitte õpetaja.

Lee, kas raamatukogu kõrvalt jääb aega ka muuks?
Praegu jätsin sessi tõttu oma TaeKwanDo treeningud kõrvale. Olen mõned aastad olnud Baltikumi ja Venemaa tipus oma kaalukategoorias, kuid kaua sellel tasemel jätkan, ei tea. Ma ei saa aga praegu lõpetada, sest mul on üks isiklik eesmärk saavutamata – pean lõpuks ometi võitma oma kauaaegse venelannast rivaali, kes on liigagi mitmel korral kulla mu käest napsanud. Olen aktiivselt tegev Tudengilehes, mulle meeldib reisida ja suur kirg on mood. Õmblen ja disainin ise ka. Kavatsen varsti turule tulla oma uute ideedega Hoochy Mama’s, kellega tegime koostööd möödunud suvel. Olen keeleõpetaja paarile lapsele, töötasin kosmeetikafirmas jms.

Lee Stewart, kas Sa oled tavaline 15-aastane?
Ma arvan, et iga laps tahab teiste silmis olla ebatavaline. Selles mõttes olen ma väga tavaline.

Suitsulugu

Rühin jälle läbi niiskelt tuulise õhtu tuttavalt kössutava majamüraka poole.
Raamatupakk rõhub õlga, kõht on pikast päevast näpistavalt tühi ja mõlemad ajupoolkerad huugavad pikkade tundide jooksul kuhjunust. Seal! Näen Sind!!
Pole enam palju jäänud… Vettinud saabaste lirtsumist vaigistades lisan sammu, sest soojus, valgus ja kõige tähtsam muidugi – vaimuvägi, on ootamas selle koduselt laperdava sinivalge lipu all.
Hüplen suuremaid loike vältides trepi poole, kus salgake kaastudengeid juba ees ootavad kui ….

Aaah!!! Köhh, köhh!!!

Nüüd juba tuttava kuid ikka ja alati sama valusalt laksatava piitsahoobina tõmban vastu tahtmist sisse pahvaku sigaretisuitsu, mis kirbelt põletades minu sisikonnas endale teed otsib. Läkastan, ahmin instinktiivselt uue sõõmu õhku, mis haisva sissetungija leevendamise asemel uue laviini joobnustavat ning pigitavat ollust kaasa toob. Viimane hüpe? Ei, pean suu avama ja möödapääsemiseks luba küsima. Kümned silmad pöörduvad hämmeldunult mu poole, kui köhides ja kõõksudes lõpuks ennast ukseni murran. Minu hoolikalt valitud päevaparfüümid asenduvad odava pinutaguse lehaga, tunnen end taas tallatu ja ärakasutatuna.

Teadusetempli hubane soojus ei olegi enam nii ahvatlev, keldritrepil piidlen ümbritsevat juba vaenlase pilguga. Tunnen järsku rõhuvalt, kui pikk on olnud päev, kuidas tahaks sooja suppi ja kamina ette mõnulema, mitte pikkadeks tundideks auditooriumisse väsimusega võitlema, kuidas kodutöö oli jälle ebaõiglaselt pingutav olnud ja kuidas kogu see mõte täna siia tulla ei näigi enam nii üheselt õige.

Kas nüüd just nii drastiliselt, aga ligilähedaselt kirjeldaksin oma paljusid peamiselt õhtuseid kooli tulekuid EBSi peamajja Lauteri tänavas. Et mille üle kurdan? Ikka neist troppis ukse ees suitsetajatest räägin, kes meie PEAmaja PEAukse PEAmiseks vaatamisväärsuseks näivad olevat nii hommikul, õhtul kui öösel. Pean õigluse nimel möönma, et mingi ime läbi on ukseesised tossutavad summad viimastel kuudel hõrenenud. Mis tegelikult teisemaks on saanud, kas minu suhtumine või tegelik trepil suitsetajate arv, on alles selgitamisel.

Mis mulle siis ikkagi ei meeldi? Et kas ma pole ise noor olnud ja seda-teist elus proovinud? Et kas hakkan tõelise EBSlase põlvkonnast välja langema ja ajan mingit kibestunud keskealise juttu suitsetamise kahjulikkusest? Või kuulun hoopis nende njuujorgilike oravaparteilaste hulka, kes halli varjundite vahel vahet teha ei mõista ja elu vaid must-valgena näevad ning kõik suitsetajad ja suitsetamiseks ette nähtud kohad maamuna pealt minema pühiksid, kui vaid võimu oleks? Või olen ma lihtsalt nürinorija, kes ei näe teiste inimeste vajadustes jõudu, mis minu mugavust vahel pisutki varjutada võiks?

Kõik võib olla. Pole ma pärispatuta sündinud ega nii lilleke miskit. Olen tegelikult isegi võltsist vabadustundest pläru ette pannud, mis küll viimati palju aastaid tagasi juhtus.

Armas lugeja, ma räägin siinkohal meie EBSi kooli näost ja visiitkaardist, mida me iga päev mitte ainult enestele vaid ka oma külalistele ja lihtsalt majast möödujatele tutvumiseks pakume. Vaatamata soole, vanusele (jah, ka meie võtme- ja raamatupoe tädid on rõõmsas ringis noorematega) või rassile leiavad ukse ees suitsu tegijad, et need, kelle valikud teiste meelemürkide kasuks on kaldunud või nad lihtsalt muul ajal oma isiklikku elada arvavad, peaksid armutult ja kohustuslikus korras ikkagi nende valikute osaks saama, mida kadalipuna ülesrivistunud pahvijad pakkuvad.

Testimise korras võtku needsamad, kelle suhtes ma selle kirjatükiga ebaõiglane näin, enesele näitlikustamiseks miskit, mis neile endile loomult vastik ja vastuvõetamatu. Proovigu nad nüüd kujutleda summa inimesi tegemas sedasamust loomult vastikut ja vastuvõetamatut nende eneste ümber peaaegu et intiimse kontakti läheduses ja püüdku siis aru saada, missugune on tihtipeale see tunne, millega meie kooli uksest sisse astutakse. Ma ei räägi ju kaasuvast rämpsust, poolkustunud konides, süljelärakatest ja muust, mis lahingu- või lõõgastuspaika maha jääb üldmuljet ilmestama ja kontrastsemaks muutma.

Fair is fair. Olen püüdnud õigluse huvides ja oma silmaringi laiendamiseks intervjueerida popsutajaid nii eesti, vene, kui inglise keeles. Mitte et norida. Ega ma südame põhjas nii paha polegi. Lihtsalt huvist elu enese ja nende vastu, kes seal sees. Aga vaata - ei taheta minuga oma mõnusid jagada, diskuteerida, mind oponeerida või lihtsalt väljakutsele vastata ühti. Tavaliselt kas astutakse sammuke tahapoole (“noh, kas nüüd on parem?”), pööratakse selg (“näe, laululinnukesed kah siristamas”) või kustutatakse koni kiiresti seljataga, arvates, et ma mõni seatu või kutsutu olen, kel kõrgem võim hilisemate kodutööde hindamise juures või keskmise hinde osas. Ei, ei ole mul miskit võimu või väge te üle. Lihtsalt uudishimu, et miks ja kuidas ja mis alustel. Niisiis, kallis lugeja, ei saa ma Sulle öelda, miks see nii on, et mina ja need teised seal asju eri nurga alt näeme ja justkui üle suure külma mere teineteise poole vaatame. Või ei näe me asju erinevalt? Hmh, kes see pime pool siis on, kel nägemisega pahasti? Mina? Nemad? Mõlemad?

Noh nii, kus tegu, seal arvajad. Õnneks pole ma mitte ainuke, kes olukorras probleemi või vähemasti intriigi on näinud. Meie juhid, administratsioon ja omavalitsus otsivad väljapääsu ja alternatiive suitsetamise koondamiseks paslikumasse paika juba mõnda aega. Võib ju olla, et motiivid tulenevad millestki muust kui pelgas mure meie oma kooli väärika näo pärast ja/või lihtsalt pisut aupaklikuma suhtumise näitamine neisse, kes sinna sisse astuda võtavad. Võib ju olla, et initsiatiiv tuleneb hoopis Eestimaa karmist kliimast või kitsastest ja suhteliselt ebamugavatest tingimustest neile, kes süütumapoolseid meelemõnusid maitsema on tulnud ja painavat koolistressi maandavad. Eks see ole üksjagu tülikas ju iga natukese aja tagant oma platsilt kõrvale astuda, et järjekordset tüütut tulijat mööda lasta. Ja kui väljas peaks veel miskit asja sadama, mida meil ju ikka juhtub, siis on see lausa konkurentsi küsimus, et kes vihma käes, kes räästa all ja kes allatuult, kes pealpool. Eks ole?

Plaane on niisiis tarkades ja kohastes peades olnud mitmeid. Näiteks plaaniti mõnda aega tagasi varjualuse ehitamist EBSi parklas garaažide juurde, et viia seesinane sõpruskond ja tema tegevus üle eraldatumasse õhkkonda. Miks see siiani teoks pole saanud, pole mulle ega üliõpilaste omavalitsusele tänaseks teada.

Teine alternatiivne või kaasuv plaan on olnud eelkõige tudengite (võin kihla vedada, et suitsetavate tudengite) poolt pakutud variant, et EBSi enda siseruumidesse ehitataks hea ventilatsiooniga suitsutuba. Praegu pole selle jaoks midagi ette võetud ja kõik lihtsalt kannatavad (ära).
Kolmas idee, mis ka edasi-tagasi sahisenud on, peaks oma riukalikkusega meeldivalt üllatama ka vanu tegijaid, sest see hakkab patuseid otsima mitte meie eneste leerist vaid hoopis mujalt. Nimelt meie nooremate õdede-vendade EBSi gümnasistide juurest, mitte kõrgest koolist enesest. Selle kavaluskõne kohaselt pidavat suurem osa suitsetajatest hoopis nooremat sugu koolilapsed olema. Hmh, siis on nõutuseks muidugi mitu korda rohkem põhjust. Näiteks sellest kandist, et millega siis lp. gümnaasiumiema meie kasvulava head mainet põhjendab, millega isiklikku eeskuju annab ja mida parenduseks teha kavatseb. Teisalt, miks peame me oma gümnaasiumi ridu tihendama samade inimestega, kes EBSi endagi auditooriumides õhku ära hingavad? Sest vaadake, need arvatavad gümnasistid istuvad minu kõrval koolipingis ja me kükitame koos koridoride aknalaudadel kui vennad värvukesed. Millal neil ometi see aeg veel gümnaasiumis käia ja nende noorte inimeste eest kah paha haisu ning tossupilvesid teha? Nii et meie avalike suhete juht, kellega sel teemal korduvalt juttu teha püüdsin, peaks gümnaasiumijuhile ühe karmimat sorti kirja saatma ja kõige eelpooltõstatatu kohta tõsiselt aru pärima.

Natuke nõrgana kõlas ka lugupeetud koolijuhi väide, et olukord pole ju EBSi enda kätes, sest maja ei kuulu meile ja kuni me AS Imantaga piirikive sinna-tänna lohistame, ei saa suurt midagi ära teha. Sügav nõutus minu poolt. Kas nii, et kuni maja ei kuulu tervelt ja täiega meile, pole meil võimalik iseenda näotu käitumise vastu astuda? Mis saab siis sööklakommetest, kõlblast tervitamisest, enese rämpsu ohjamisest ja muust, mis ka ühe koolis käinud inimese ja kogu selle maja juurde iseolevana kuuluma peaks? Kas ka kõik see peaks omandisuhetes ja juriidilistes nõksudes kinni olema või oleme meie ise need, kes oma renditud või siis omatud koolile näo anname ning palge kujundame; ise teistele näitame, kes me oleme või olla tahame, mida endalt ja teistelt ootame ja tänu oma läbilöögivõimele ka kätte saame?!

Kulla EBSikad, ei ole me need, kes olukordade lahendamise asemel vibelikke vabandusi ja tumedaid tupikteid otsivad! Ega ole ju?

Saagem kokku need, kes selleks sobivad ja seatud on; räägime asjad sirgeks ja alustame uut õppeaastat maja ette seatud tervitava lillepoti või lihtsalt puhta trepiga. Ärgem pangem proovile meile sisenejate kopsumahtu või tülgastusläve, vaid andkem neile võimalus sirge selja ja oma valitud odööriga end esindada.

Andkem võimalus teistele olla sama väärikad ja ise otsustavad kui meie seda deklareerime olevat. Väärikus on tugevus. Ja olgemgi sellised nagu tahame. Ka rentnikena käitudes nagu omanikud, mitte kui pisikesed pinnapealsed.