Tamara Drewe – üks kodune ja rahustav “meie” lugu

 ilmus KesKus 2011 talvel

Eesti publiku enamikule puudub selle filmi juures taustsüsteem, mida Briti meedia on toitnud pikki aastaid: Tamara Drewe lugu algas kunagi The Guardian  koomiksitena, siis ilmutus autori Rosemary Elizabeth "Posy" Simmondsi raamat, millele järgnes juba filmilindi versioon. Loo autor kiikab satiiriliselt endale tuttavasse keskkonda – inglise keskklassi kirjanikud ja nende inimlik pool.  Tamara lugu sai populaarseks just täna oma lihtsusele sotsiaalse ja inimliku kirjeldamisel, mis on punutud heasüdamlikkuse ja parempoolse maailmavaate kenasse turvalisusesse. Simmondsi tööde juures peetakse lugu tema vahedast tasasest huumorist, mis kandub edasi dialoogidele. "Posy" Simmonds on võitnud väga kõlavaid aunimetusi oma tööde eest, osa sellest särast kasutab ära ka film. Kummalisel kombel pole isegi see kogu lugu loost, sest ka Simmondsi versioon töötleb palju varasemat - Thomas Hardy juba 19ndal sajandil üllitatud lugu ennastupitavast kuid lihtsakoelisest „akadeemilise“ kirjanduse wannabe’dest kolkamaakonnas (Far from the Madding Crowd). Stephen Frears leidis, et lugu on väga naljakas, seksikas ja igati kaasaegne – mõned asjad lihtsalt ei aegu.

Filmi elama panevad näitlejad muutuvad koheselt omaseks oma usutavuses – kõik, kuni detailideni on just sellised, nagu me neid endale ise ette kujutaksime. Ei mingeid armanisid ega hugobosse, ei mingit võltsmeiki. Au ja kiitus kogu ansamblile, sest harmoonia ja kokkumäng on traagelniitideta.; ei ole supernoovasid kuid igale antakse oma koht auväärselt täita.

Üht koda jagamas, üht Eestit ehitamas

ilmunud Eesti Ekspressis

Täna on ilma õpetajata 9 kogudust.

Kogudustes käib korjandus peapiiskop Põderi portreemaali jaoks.

Heinole, Varrole ja kirikule vastuseks EELK 5-10-2010 öösel tagaselja tehtud otsusele heita kiriku rüpest välja gayst emeriitõpetaja Heino Nurk ja kustutada ta vaimulike nimekirjast. Lubasin kunagi, et gay teemadel ei arutle, lesbisid ei näpi. Kuna pühadused ise on tule ja mõõgaga demokraatiat materdama asunud, olen kodanikuna ühissauna tiritud. 

Just ja kui sa mind kuulda võtaksid, arm,

siis näeksid, kui ilmaasjata on sinu hirm,

Sest see teeb sinule veel vähem kahju, kui kirbu surm...

Nii kirjutas kord John Donne, 12 lapse isa ja sügavalt usklik otsija, kel üheplaanilise sobitumisega omad probleemid olid.

Vana ja Uus Testament on täis gay’sid, ajalugu mäletab neid, nad vaatavad meile iga päev vastu suures jumalas meedias, kunstis, muusikas, äris. Me ei mäleta neid mitte nende privaat-eelistuste tõttu vaid oleme valinud oma ellu inimestena. Juba Taaveti salgas tema isa maha, kui noor kuningas valis mitte imekauni printsessi vaid oma poisssõbra. Homoseksuaalsuse kui haiguse vastu on võimetud olnud nii Hitleri surmalaagrid kui nõukogude vanglad – meie naised sünnitavad neid edasi. Millised on gayle sobilikud ametid tänases või tuleviku-Eestis? Vaid Saun 69 piletikontrolör pärast Angel-klubi sulgemist? Võrdse kohtlemise seadus §2 lõige 2 on altari alla peidetud. Vat nüüd oleks volinikutädil aeg trahvi teha. Kurb on sealjuures see, et trahvi maksaks mitte EELK juhtkond oma taskust vaid need heausksed annetajad, kes korjanduskarpe täidavad. 

Musta komöödia paradoksid - Üks üsna leebe mees

Tema suhted on nagu tema mõrvadki – justkui miski, mis tuleb lihtsalt ära teha.       

Mängufilm „Üks üsna leebe mees” („En ganske snill mann”, Norra-Rootsi 2010, 107 min), režissöör Hans Petter Moland, stsenarist Fupz Aakeson. Osades Stellan Skarsgård, Bjørn Floberg, Gard B. Eidsvold, Jorunn Kjellsby, Jan Gunnar Røise, Jannike Kruse, Aksel Hennie, Kjerstin Holmes, Julia Bache Wiig. Linastub kinos Artis.  

ilmus Sirbis:

Skandinaavia üks nõutum filmistaar Stellan Skarsgård („Laineid murdes”, „Dogville”, „Mamma mia!”, „Kariibi mere piraadid” jm) on jälle kinoekraanidel, sedakorda mustas komöödias „Üks üsna leebe mees”. Filmid Skarsgårdiga on olnud menukad ka Eestis,  usutavasti jätkab „Üks üsna leebe mees” tava ja leiab siin oma publiku. Eeldused on olemas: esilinastusel naerdi ja nuteti, saalis ei olnudki ainult naised, Berliini filmifestivalil kandideeris „Üks üsna leebe mees” Kuldkarule. Hans Petter Moland pole meil kaugeltki sama tuntud kui Julia Roberts või Jüri Järvet, aga selle kirjaniku, režissööri ja näitleja nime võiks siiski meelde jätta. Molandi filmi puhul kasutatakse mõistet „skandinaavia film”, sest „Üks üsna leebe mees” on norra-rootsi tegijate ühislooming. Stellan Skarsgård ise peab ennast läbi ja lõhki rootsi meheks ja näitlejaks, kes võib meile mõjuda koduselt tõnukargiliku ehedusega. Režissöör Molandiga on ta varemgi koos töötanud („Kelvini null”, „Aberdeen”) ja Skarsgård on särava rolli teinud ka seekord. Ta paistabki filmides lahti mängivat justkui enese versioone või siis kuvab meile põhjamaist meest.  

Ka „Üks üsna leebe mees” poeb naha vahele, rikub oma vähese sõna ja tagasihoidlikult liikuva pildiga meelerahu. Linateost reklaamiti roppuse ja komöödiana. Naerda saab, kuid situatsioonikoomika taga luurab tõsidus, mis jääb kinost lahkudes kriipima. Juba alguskaadrid sööbivad mällu, näidatakse meest, kelles pole mitte midagi ilusat: kõik on kole, ebaesteetiline ja mees ei hooli mitte üks raas sellest, mida maailm temas näeb. Ka ühiskond ja kunagine perekond, ei näe mehes midagi  ilusat. Peategelane Ulrik ei ole ennast liialt koolitarkuse ja teadmistega koormanud, ta suhtub ellu maameheliku rahuga. Tema tegelikest huvidest saab vaataja aimu pisut piinlikes kokkupuuteis maailmaga, mida ta pigem eemalt jälgib ja kus enamasti ei tunne keegi tema vastu mingit huvi.  

Jean-Pierre Jeunet´i “MIKMAKID“

Kino Artises Jean-Pierre Jeunet´i “MIKMAKID“!

Ilmus PM, 2010-07-10

Jean-Pierre Jeunet "Amélie" ja “Delikatesside“ lavastaja

Miks meile meeldisid muinasjutud? Sest need olid konstruktsioonid, mis panid meie fantaasia tööle, andsid meie olevikule tiivad ja selles kujundatud maailmas oli kõik võimalik. Meie emotsioonid ja kujutluspildid olid tõelised, see oli kütkestav reaalsus.

Miks me neid enam ei loe? Sest aega pole lapsusteks, nüüd oleme tõsised, asjalikud ja asised. Me elame reaalsuses. Miks? Sest me oleme nii valinud. Sest meile kinnitatakse, et sellistena oleme väärtuslikud ja aktsepteeritud ühiskonnas. Kas me peame seda aktsepteerima? Jätke asine ja sisenege Jean-Pierre Jeunet unustamatusse maailma. Ainus tingimus – kogu reaalsus jääb ukse taha! Ma luban – te lahkute kinost teise tundega, teie maailm saab tiivad ja see sügis muutus just võimaluste maailmaks teie enese elus.

Yes, we can!

ilmunud Eesti Ekspressis

Jalutan Tallinna lennujaama ootesaalis. Teen aega parajaks. Sõbrad vanast Euroopast on saabumas.

Peale istmete pole saabujate poole tühjuses midagi, millele oma pilku suunata. Ometi... Ma ei usu, mida näen. Mulle vaatab vastu naeratav mees oma parimates aastates, suu otsivalt avali, silmad on kurvad ja vaatavad abiotsivalt horisondile, tunnetad džiisaslikku kannatust… Obama!! Kas tõesti? Suurem kui elu ise ja poseerib fuajee ainsal mööblitükil, mis pole mõeldud istumiseks. Sambake. Kas tõesti on Lennart Meri asemel nüüd Barack Obama nimeline lennujaam mind embamas? Kuidas see juhtus?