Rinnahoidja 100!

Iga tüdruku elus saabub aeg, mil kampsuni kandmine enam ei aita ja tuleb oma naiselikke kumerusi tunnistada. Painajast kehalise tunnis kasvab siiski enamasti välja arusaam, et neil kumerustel on omad plussid. Kui mitte funktsionaalsed, siis atraktiivsed vähemasti.

Kohe, kui oleme jõudnud vihkamise ja häbenemise staadiumist tänutundeni relvastuse omamise eest meeste kõikvõimsas maailmas, tekib vajadus oma lahingvarustust mitte ainult väärikalt esitleda, vaid selle kandmine ka võimalikult mugavaks ning meeldivaks teha. Siin tuleb mängu 100aastaseks saanud leiutis – Madame Brassière. Vaatame siis pisut sünni eellugu ja seda, kuidas on sajand sel naiseliku maailma ühel lipulaeval läinud.

Enne haute couture’i

Ülekeha katmise (ja targa paljastamise) kunstiga tegeldi loomulikult aegade algusest.
Meie mõistes korsette hakati kandma kuskil 2500 aastat enne Jumala poja ilmumist, siis 4500 aastat tagasi. Erinevus oli see, et rinnad olid katmata ja pigem esile toodud, nende ümber jooksid naharibad, mis kinnitusid külgedele. Ajaloost on tuntud naissõdalane Minoan Kreeta saarelt, kes hakkas kandma taolist riietuseset. Ka Kreekas kanti rinda paljastavat liibuvat ihukatet. Korsetid olid tavakodanikele keelatud, kuid ikkagi kasutati nippe liikumisel segava fikseerimiseks – apodesme’t ja strophium’i, mis võeti hiljem roomaste poolt üle ning said nimeks mamillare (rinnakatele) või fascia (noortele).

Eelajalooline Kreeka

Arengute käigus jõuti Napoleoni-aegsel Prantsusmaal bandeau’ni ja 12. sajandiks basquine’ini, sealt edasi tuli juba gourgandine, mida kanti korseti peal. Ka järgnevatel sajanditel ja üha rõhuvamalt (igas mõttes) oli iluideaaliks madal rind ja suur (eendatud) kõht ning puusaosa, mida rõhutas kroogitud krae. Kogu rõivastus töötas selle nimel, et rind maha vaikida. Prantsusmaa teatud osades olid rinnatoestust keelavad seadused (Strasbourg’i edikt 1370). Mitme sajandi jooksul – alates Charles VII läbi Kuningas Henri II ja Médici Katariina - mindi lausa naise keha ja siseorganite vigastamiseni. Tolle aja ilutööstus ei nõudnud ideaalnaiselt mitte vähem kui tänane. Kuid millele mõtlesid iga 7 sekundi järel tol ajal mehed, jääb meile püüdmatuks.

Klassikaline

Valgustusaeg ja renessanss muutis aga kõik – naiselikud vormid muutusid atraktiivseks ja leidsid kõige tõsisemat esiletoomist. Muutused jõudsid ka garderoobi teistesse osadesse – kui mehed olid pestavat aluspesu võinud kanda juba mäletamatutest aegadest, siis alles 19. sajandi algusest tekkis ka väljaspool Itaalia ja Prantsusmaa kõrgklassi naistel "aluspesu".

Rinnahoidja sünd 1910 - 1920

Toestusfunktsioon oli ikka veel väike. Mõned autorid nimetavad seda ka tervisliku rinnahoidja ajastuks. Haute couture on moes tuntud alates 1920. aastatest. Naiselikkuse uues vormis eksponeerimisele eelnes aga revolutsioon 1907. aastal, mil Ameerika Vogue ilmutab esimese rinnahoidja kui naiste riietuse eraldiseisva koostisosa, soovitades seda nüüd iga naise garderoobi. Algne prantsuskeelne nimetus brassière tähendab "toetus" või "õlg", kuid läks kiiresti moest, asendudes mõistega soutien-gorge.

Esimese rinnahoidja disaini au on endale püüdnud tagantjärgi krabada pea kõik tolleaegsed moeloojad. Ilmselt saab siiski peamise au endale orientaalstiili viljelejast moeguru Paul Poiret. Samas rõhutasid tõesti mitmed autorid terve kümnendi jooksul pigem mähitavat vesti meenutava, kuid eraldiseisva garderoobiosa paremust uute sirgelõikeliste kleitide kandmisel.

Esimese tõelise rinnahoidja patendi märkas võtta ameeriklane Mary Phelps-Jacobs 1914. aastal, kuigi aastast 1850 on teada katsetus-patent korseti asendajale. Mary versiooni juurde käisid ka juba detailsed modelleerimise joonised, kus rinda toestati mitte alt (korsett), vaid õlalt. Ennegi on revolutsioone käima lükanud tigedad tugevad naised – Maryle, kes pidi osalema tuluõhtutel, ei meeldinud korsetti kanda. Juba esimesel õhtul, kui ta oma leiutise ja lahtise seljaosaga seltskonda ilmus, sai ta esimesed tellimused! Patenteeritud sai see pigem siiski torsot silendav leiutis Caresse Crosby nime all ja ajaloolased arvavad, et eks ta ikka oma prantslannast toatüdrukult ja tikkijalt Marie’lt kogu idee näppas. Prantsusmaal müüdi taolisi esemeid tervisepoodides nime all "Bien-être" ("hea olla"), mis näitab ilmekalt, kui piinarikas oli tavapärane variant.

Kuna patenteeritud idee ei toonud suurt midagi sisse, müüdi see $1500 eest edasi Warners’ile, kes teenis järgnevate aastate jooksul rinnahoidjate müügist 15 miljonit dollarit (ka rahal oli tookord teistsugune väärtus). Warners, kes siiani tööstuses märki maha paneb, tuli välja ka tänasele sarnase suurusmõõdu süsteemiga, mille au jagatakse venelannast immigrandi Ida Rosenthal’iga.

Euroopa liikus oma teed. Esimene maailmasõda sundis paljud naised sõjatehastesse tööle. Korsettidega polnud seal midagi peale hakata, pealegi oli naiste kantavat metalli muuks vaja. USAs algatati tohutu kampaania sõjatööstusele vajaliku materjali kokkuhoiuks.
Ka peale sõda olid moes Chanel-tüüpi poisilikud kehad, trend jätkus enam kui kümnendi. Garderoobi ei kuulunud mitte niivõrd rinna hoidja, kui selle mahasuruja ja märkamatuks tegija. Vastavad olid ka pealisrõivaste siluetid. Sellest ajast on kasutusel ka rahvusvaheline sõna "bra" (lühend brassiere’ist; loe: broo).

1930ndad – venivad materjalid

Uus ajastu algas Dunlop firma leiutisega. Jah, just - seesama meestemaailma tegija Dunlop. Nimelt õpiti kummist erinevaid asju valmistama, muu hulgas kumminiite kangasse kuduma ja sellega kangale pöördumatult uusi funktsioone lisama.

Revolutsioon oli toimunud ja selle nimi oli Dunlop’i lastex’ist elastikuks! Kehajoonte vormimine sai uue mõtlemise, moodi tulid eputavad lahtise seljaosaga õhtukleidid ja trimmitud jooned, mille kohendamisel ei olnudki enam vaja mitmete teenijate abi (oh armsaid aegu ammuseid!), vaid neid sai ise kinnitada küljelt. Igaveseks kadusid 350 aastat naisi piinanud vaalaluud ja teraskarkassid, lugematud haagid ja paelakesed ning tohutu raskus, millega naine hakkama pidi saama.

Kuigi tolleaegne kumm polnud kaugeltki nii nahasõbralik kui tänased venivad materjalid, kanti seda vapralt ja uhkusega kuni 60ndate alguseni välja. Ka jalgade ja seelikualuse keha sättimine jäeti nüüd üha rohkem elastiku hooleks. Dieet ja uued materjalid olid tollase naise tugi, jõusaalides keha vormimiseni läks veel tükk aega.
Läbi näitlejannade tulid moodi eraldatud korvidega ja täistopitud põhjaga petuskeemid ning rinnaaluse toega push-up´id.

Sõjajärgne ärkamine

1940ndad – uus sõda vajas selliseid materjale nagu puuvill, kummi, siid, metall rohkem kui naised ning pesu hakati tegema sünteetilistest materjalidest. Ajakirjad avaldasid populaarseid prantsuse lõikeid, kõike tehti kodus ise käepärastest materjalidest (üks näpatud langevari tõi rõõmu paljudesse kodudesse).

Sõja lõpp liberaliseeris moe ja 1946. aastal näidati Pariisis juba esimest kaheosalist rannarõivast. Ennekuulmatu! Kuid tööstus kosus ka veel järgneval kümnendil. Tolleaegne kaunis rinnakuju tööst kurnatud naisele, kes püüdis siiski naiseks jääda, meenutas pigem Madonna Gaultier´ tulnukat Blonde Ambition tuurilt. Moodi tulid õlapaelteta versioonid. Just siit said jalad alla sellised firmad nagu Maidenform, Berlei, Triumph ja Marks & Spencer.

1960ndatel olid naiste pead täis võrdõiguslikkuse uima; tuntud on rinnahoidjate põletamise demonstratsioonid manifesteerimaks kõigi tõkete kadumist ja õigust olla "loomulik". Õigustuse andis ka Yves St. Laurent, kes demonstreeris läbipaistvaid pluuse kantuna vaid ihu peal. Tänavamoes oli see siiski hullude avangarde. Kuid ka vanemad naised läksid nii kaugele, et vabastasid end salaja kütkeist vähemalt magamise ajaks.
Kitarri plõnistav ja armastusest tulvil hipinaine 1970ndatel ei tundnud huvi bra-disaini vastu. Aur läks mujale. Ometi algas just siis uute materjalide katsetamine ja otsingud "teise naha" kasutamiseks viisil, mis naistele meelepärane oleks.

1970ndad = Tisside Uusaeg

Naiseliku ilu tagasituleku manifestiks sai Wonderbra, tänaseks tuntud kui Ultrabra. Ime (wonder) seisnes selles, et kõik madalarinnalised võisid nüüd ennast jumalannadena tunda ja kanda U-kaeluseid asendavaid sügavaid V-dekolteesid. Muljet tugevdasid lõikelised tõmbed-tõuked kus vaja ning materjalipuudust kompenseerisid väiksed kavalad taskud padjakestel (nn kanafileed). Victoria ja Edwardi aegsed mehed oleksid juba siinkohal minestanud...

1990ndad tõid kaasa silikooni, kuid see ei vähendanud Wonderbra tähelendu - pigem vastupidi, sest konkurents tihenes (tõstetud rind muutus veelgi populaarsemaks). Piisavalt paljud naised ei soovinud aga arme või ei saanud endale operatsiooni lihtsalt hinna tõttu lubada.

1970ndad tõid lettidele ka õmblusteta rinnahoidjad (et miski ei paistaks enam kui loomulik), värvid ei olnud enam traditsiooniliselt ühetoonilised. Luksuslikumale poolele tõi uus vabaduslaine seksikat ja erootilist pesu, mis ei olnud mõeldud enam professionaalidele, vaid ka "korralikele" naistele. Seda hakati kandma mehelikus maailmas töörõivaste all (meie oma väike saladus!), moodi tulid Teddy’d (ühes tükis pitsiline kõrge puusalõikega rinnahoidja-aluspesu), ka avalikus kohas võis kanda käisteta särke. Naised hakkasid oma keha tunnetama ja tähtsustama. Tagasi tulid pidulikud nn basque’id (luksuslikud korsett-rinnahoidjad), kuid juba hoopis uues kuues, näiteks pruudi pesuna.

21. sajand

Bioform Bra – uue sajandi esimene kingitus neile naistele, kel suurem korvinumber ja vast ka elukogemus (tark naine ju ei vanane). Väidetavalt nihutab õige torsoprofiil naise vanusest vähemalt 10 aastat maha. No see peaks meie forever young and sexy ajastul müüma küll! Puudub ka ebamugav õlapaelte soonimise probleem.

The Ultimo Bra – veel üks väike abimees teel unistustenaise maailma. Kui eelneva sajandi naised pidid nuputama, mida oma rinnahoidja taskutesse pista, et dekolteed kaunistada, siis tänasel naisel on selleks silikoongeeliga täidetud Ultimo Bra. Väidetavalt on sellest abi saanud ka maailma parimad rinnad, teiste hulgas Julia Roberts ja Kylie Minogue. Väljatöötajaks on britt Michelle Mone. Erinevus on selles, et tavalised täited "annavad ennast ära", kuid Ultimo on tõene ja jääb kohale ka intensiivsel katsumisel.

Mis saab edasi?

Šokeeritud on juba kõigega, moes on taas naiselik sensuaalsus. Selle sugupoolt ülimalt defineeriva kehapiirkonna hellitamisel ja veel kenamasse pakendisse sättimisel, kui seda loodus on osanud, ei hoita tänapäeval kokku milleski. Ka kõige kenam teemant ihkab kuldses raamistuses briljandina särada, kas pole? Miljardid, mis selles tööstusharus kulutatakse, on juba lugematud.
10 miljonit dollarit rinnahoidja eest.

Õnneks jääb alati piisavalt eheda austajaid, mis võiks rõõmustada neid, kes üle 1000 krooni välja käia ei tihka.

Üks on selge – Madame Brassière elab hästi ja näeb järjest
õitsvam välja. Õnne ja pikka iga!

Rinnahoidja 100!

Iga tüdruku elus saabub aeg, kus kampsuni kandmine enam ei aita ja tuleb oma naiselikke kumerusi tunnistada. Painajast kehalise tunnis kasvab siiski enamasti välja arusaam, et neil kumerustel on omad plussid. Kui mitte funktsionaalsed, siis atraktiivsed vähemasti.

Kohe, kui oleme jõudnud vihkamise ja häbenemise staadiumist tänutundeni relvastuse omamise eest meeste kõikvõimsas maailmas, tekib vajadus oma lahingvarustust mitte ainult väärikalt esitleda vaid nende kandmine ka võimalikult mugavaks ning meeldivaks teha.  Siin tuleb mängu 100-aastaseks saanud leiutis – Madame Brassière. Vaatame siis pisut sünni eellugu ja kuidas on sajand sellel naiseliku maailma ühel lipulaeval läinud.

Rinnahoidja ajaloo võiks jaotada etappideks:

 Enne Haute Couture’i

Ülekeha katmise (ja targa paljastamise) kunstiga tegeldi loomulikult aegade algusest.

Meie mõistes korsette hakati kandma kuskil 2500 a enne Jumala poja ilmumist, siis 4500 a tagasi. Erinevus oli see, et rinnad olid katmata ja pigem esile toodud, nende ümber jooksid naharibad, mis kinnitusid külgedele. Ajaloost on tuntud naissõdalane Minoan Kreeta saarelt, kes hakkas kandma taolist riietuseset. Ka Kreekas kanti rinda paljastavat liibuvat ihukatet. Korsetid olid tavakodanikele keelatud, kuid ikkagi kasutati nippe liikumisel segava fikseerimiseks – apodesme’t ja strophium’i,  mis võeti hiljem roomaste poolt üle ning said nimeks mamillare (rinnakatele) või fascia(noortele).  

Arengute käigus jõuti Napoleoni-aegsel Prantsusmaal bandeau’ni ja 12ks sajandiks basquine’ini, sealt edasi tuli juba gourgandine, mida kanti korseti peal. Ka järgnevatel sajanditel ja üha rõhuvamalt (igas mõttes), oli iluideaaliks madal rind ja suure(endatud) kõht ning puusaosa, mida rõhutas kroogitud krae. Kogu rõivastus töötas selle nimel, et rind maha vaikida. Prantsusmaa teatud osades olid rinnatoetust keelavad seadused (Strasbourg’i edikt 1370). Mitme sajandi jooksul, Charles VIIst alates läbi Kuningas Henri II ja Médici Katariina mindi kuni naise keha ja siseorganite vigastamiseni. Tolle aja ilutööstus ei nõudnud mitte vähem ideaalnaiselt kui tänane. Kuid millele mõtlesid iga 7 sekundi järel tolle aja mehed, jääb meile püüdmatuks.

Valgustusaeg ja renessanss muutis aga kõik – naiselikud vormid muutusid atraktiivseks ja leidsid kõige tõsisemat esiletoomist. Muutused jõudsid ka garderoobi teistesse osadesse – kui mehed olid pestavad aluspesu võinud kanda juba mäletamatutest aegadest, siis alles 1800 algusest tekkis ka väljaspool Itaalia ja Prantsusmaa kõrgklassi naistel „aluspesu“.

Sünd 1910 - 1920

Toetusfunktsioon oli ikka veel väiksem. Mõned autorid nimetavad seda ka tervisliku rinnahoidja ajastuks. Haute Couture on moes tuntud alates 1920ndatest. Naiselikkuse uues vormis eksponeerimisele eelnes aga revolutsioon 1907 aastal, kus ameerika Vogue ilmutab esimese rinnahoidja kui naiste riietuse eraldiseisva koostisosa, soovitades seda nüüd iga naise garderoobi. Algne prantsusekeelne nimetus Brassière tähendab “toetus“ või „õlg”, kuid läks kiiresti moest asendudes mõistega soutien-gorge.

Esimese rinnahoidja disaini au on endale püüdnud tagantjärgi krabada pea kõik tolleaegsed moeloojad. Ilmselt siiski saab peamise au endale orientaalstiili viljelejast moeguru Paul Poiret. Samas tõesti, rõhutasid mitmed autorid terve kümnendi jooksul pigem mähitavat vesti meenutava kuid eraldiseisva garderoobiosa paremust uute sirgelõikeliste kleitide kandmisel.

Esimese tõelise rinnahoidja patendi märkas võtta ameeriklane Mary Phelps-Jacobs 1914 a, kuigi a-st 1850 on teada katsetus-patent korseti asendajale. Mary versiooni juurde käisid ka juba detailsed modelleerimise joonised, kus rinda toetati mitte alt (korsett) vaid õlalt. Ennegi on revolutsioone käima lükanud tigedad tugevad naised – Maryle, kes pidi osalema tuluõhtutel, ei meeldinud korsetti kanda. Juba esimesel õhtul, kui ta oma leiutise ja lahtise seljaosaga seltskonda ilmus, sai ta esimesed tellimused! Patenteeritud sai see pigem siiski torsot silendav leiutis Caresse Crosby nime all ja ajaloolased arvavad, et eks ta ikka oma prantslannast toatüdrukult ja tikkijalt Marie’lt kogu idee näppas. Prantsusmaal müüdi taolisi esemeid tervisepoodides nime all „Bien-être“ („hea olla“), mis näitab kui piinarikas oli tavapärane variant.

Kuna patenteeritud idee ei toonud suurt midagi sisse, müüdi see $1500 eest edasi Warners’ile, kes ... teenis järgnevate aastate jooksul rinnahoidjate müügist 15 miljonit dollarit (ka rahal oli tookord teistsugune väärtus). Warners, kes siiani tööstuses märki maha paneb, tuli välja ka tänasele sarnase suurusmõõdu süsteemiga, mille au jagatakse venelannast immigrandi Ida Rosenthal’iga.

Euroopa liikus oma teed. 1914-1918 sundis paljud naised sõjatehastesse tööle. Korsettidega polnud seal midagi peale hakata, pealegi oli naiste kantavat metalli muuks vaja. USAs algatati tohutu kampaania sõjatööstusele vajaliku materjali kokkuhoiuks.  

Ka peale sõda olid moes Chanel tüüpi poisilikud kehad, trend jätkus enam kui kümnendi. Garderoobi ei kuulunud mitte niivõrd rinna hoidja kui selle mahasuruja ja märkamatuks tegija. Vastavad olid ka pealisrõivaste siluetid.  Sellest ajast on kasutusel ka rahvusvaheline sõna „bra“ (lühend brassiere’st, loe broo).

1930ndad – venivad materjalid

Uus ajastu algas Dunlop firma leiutisega. Ja jah, seesama meestemaailma tegija – Dunlop. Nimelt õpiti kummist erinevaid asju tegema, sh kumminiite kangasse kuduma ja sellega kangale pöördumatult uusi funktsioone lisama. Revolutsioon oli toimunud ja selle nimi oli Dunlop’i lastex’ist elastikuks! Kehajoonte vormimine sai uue mõtlemise, moodi tulid eputavad lahtise seljaosaga õhtukleidid ja trimmitud jooned, mille kohendamisel ei olnudki enam vaja mitmete teenijate abi (oh armsaid aegu ammuseid!) vaid neid sai ise kinnitada küljelt. Igaveseks kadusid 350 aastat naisi piinanud vaalaluud ja teraskarkassid, lugematud haagid ja paelakesed ning tohutu raskus, millega naine hakkama pidi saama.

Kuigi tolleaegne kumm polnud kaugeltki nii nahasõbralik kui tänased venivad materjalid, kanti neid vapralt ja uhkusega kuni 60ndate alguseni välja. Ka jalgade ja seelikualuse keha sättimine jäeti nüüd üha rohkem elastiku hooleks. Dieet ja uued materjalid olid tollase naise tugi, jõusaalides keha vormimiseni läks veel tükk aega.

Läbi näitlejannade tulid moodi eraldatud korvidega ja täistopitud põhjaga petuskeemid ning rinnaaluse toega push-upid.

Sõjajärgne ärkamine

1940ndad – uus sõda vajas selliseid materjale nagu puuvill, kummi, siid, metall rohkem kui naised ning pesu hakati tegema sünteetilistest materjalidest. Ajakirjad avaldasid  populaarseid prantsuse lõikeid, kõike tehti kodus ise käepärastest materjalidest (üks näpatud langevari tõi rõõmu paljudesse kodudesse).

Sõja lõpp liberaliseeris moe ja 1946 näidati Pariisis juba esimest kaheosalist rannarõivast. Kuulmatu! Kuid tööstus kosus ka veel järgneval kümnendil. Tolleaegne kaunis rinnakuju tööst kurnatud naisele, kes püüdis siiski naiseks jääda, meenutas pigem Madonna Gaultier tulnukat Blonde Ambition tuurilt. Moodi tulid õlapaelteta versioonid. Just siit said jalad alla sellised firmad nagu Maidenform, Berlei, Triumph ja Marks & Spencer.

1960ndatel olid naiste pead täis võrdõiguslikkuse uima; tuntud on rinnahoidjate põletamise demonstratsioonid manifesteerimaks kõigi tõkete kadumist ja õigust olla „loomulik“. Õigustuse andis ka Yves St. Laurent, kes demonstreeris läbipaistvaid pluuse kantuna vaid ihu peal. Tänavamoes oli see siiski hullude avangarde. Kuid ka vanemad naised läksid nii kaugele, et vabastasid end salaja kütkeist vähemalt magamise ajaks.

Kitarri plõnistav ja armastusest tulvil hipinaine 1970ndatel ei tundnud huvi bra-disaini vastu. Aur läks mujale. Ometi algas just siis uute materjalide katsetamine ja otsingud „teise naha“ kasutamiseks viisil, mis naistele meelepärane oleks.

1970ndad = Tisside Uusaeg

Naiseliku ilu tagasituleku manifestiks sai Wonderbra, tänaseks tuntud kui Ultrabra. Ime (wonder) seisnes selles, et kõik madalarinnalised võisid nüüd ennast jumalannadena tunda ja kanda U-kaeluseid asendavaid sügavaid V-dekolteesid. Muljet tugevdasid lõikelised tõmbed-tõuked kus vaja ning materjali puudust kompenseerisid väiksed kavalad taskud padjakestele (nn kanafileed). Victoria ja Edwardi aegsed mehed oleksid juba siinkohal minestanud.

1990ndad tõid kaasa silikooni, kuid see ei vähendanud Wonderbra tähelendu, pigem vastupidi, sest konkurents tihenes (st tõstetud rind muutus veel populaarsemaks). Piisavalt paljud naised ei soovinud aga arme või ei saanud endale operatsiooni lihtsalt hinna tõttu lubada.

1970ndad tõid lettidele ka õmblusteta rinnahoidjad (et miskit ei paistaks enam kui loomulik), värvid ei olnud enam traditsiooniliselt ühetoonilised. Luksuslikumale poolele tõi uus vabaduslaine seksikat ja erootilist pesu, mis ei olnud mõeldud enam professionaalidele vaid ka „korralikele“ naistele. Seda hakati kandma mehelikus maailmas töörõivaste all (meie oma väike saladus!), moodi tulid Teddy’d (ühes tükis pitsiline kõrge puusalõikega rinnahoidja-aluspesu), ka avalikus kohas võis kanda käisteta särke. Naised hakkasid oma keha tunnetama ja tähtsustama. Tagasi tulid pidulikud nn basque’id (luksuslikud korsett-rinnahoidjad) kuid juba hoopis uues kuues, nt pruudi pesuna.

21 sajand

Bioform Bra – uue sajandi esimene kingitus neile naistele, kel suurem korvinumber ja vast ka elukogemus (tark naine ju ei vanane). Väidetavalt nihutab õige torsoprofiil naise vanusest vähemalt 10 aastat maha. No see peaks meie forever young and sexy ajastul müüma küll. Puudub ka pämmidele ebamugav õlapaelte soonimise probleem.

The Ultimo Bra – veel üks väike abimees teel unistustenaise maailma. Kui eelneva sajandi naised pidid nuputama, mis oma rinnahoidja taskutesse pista, et dekolteed kaunistada, siis tänasel naisel on selleks silikoon-geeliga täidetud Ultimo Bra. Väidetavalt on sellest abi saanud ka maailma parimad rinnad, sh Julia Roberts ja Kylie Minogue. Väljatöötajaks on britt Michelle Mone. Erinevus on selles, tavalised täited „annavad ennast ära“, kuid Ultimo on tõene ja jääb kohale ka intensiivsel katsumisel.

Mis saab edasi?

Šokeeritud on juba kõigega, moes on taas naiselik sensuaalsus. Selle sugupoolt ülimalt defineeriva kehapiirkonna hellitamisel ja veel kenamasse pakendisse sättimisel, kui seda loodus on osanud, ei hoita tänapäeval kokku milleski. Ka kõige kenam teemant ihkab kuldses raamistuses briljandina särada, kas pole. Miljardid, mis selles tööstusharus kulutatakse, on juba lugematud.

Õnneks jääb alati piisavalt eheda austajaid, mis võiks rõõmustada neid, kes üle 1000 kr välja käia ei tihka.

Üks on selge – Madame Brassière elab hästi ja näeb järjest õitsvam välja. Soovime talle Femme poolt õnne ja pikka iga.

http://www.jenellerose.com/htmlpostings/history_of_the_bra.htm

http://www.fashion-era.com/bras_after_1950.htm