Princess

On varane pärastlõuna. Astun Mme. Anne Labrosse’i külalistetuppa Prantsuse Saadiku residentsis. Kohe hakkab silma avarus, lihtsus, palju valgust ja rohelist. Kogu õhustik on sõbralik ja kodune, kuhu suurepäraselt sobitub perenaine ise. Meie vestluse käigus on mul pidevalt tunne, nagu oleksin kohtunud vana tuttavaga – me lõpetame teineteise mõtteid, noogutame äratundvalt ja vahetame hüüatusi „Just! Muidugi! Aga loomulikult!“.

Saatkondade ümber on alati mingi omalaadne puutumatuse ja distantsi aura. Nad on siin, kuid mitte päris; me näeme neid, kuid mitte kõike; nad räägivad meiega, aga ... Mme. Anne on sellest pildist välja rebitud oma loomulikkuse ja vahetusega. Ma kujutasin mitmel korral ette, kuidas me koos köögis sebiksime või aias maitsetaimi valiksime. See tundus olevat nii loomulik ja kõige nauditavam olek. Sellest rääkimine paneb ta silmad kõige vahetumalt särama; need on teemad, mida ta võtab isiklikult.
Mme. Anne’is on palju lapselikku ja rõõmsameelset, isegi riukalikku selle heas mõttes. Kui rääkisime lapsepõlvest ja vanadest raamatutest (just oli alanud advent ja Eestimaa pimedaim aeg, mis juba ise kutsub klaasikese veini taga unistama), siis leidsime, et meid ühendavad õhtused unejutud ja andersenlikud kurbused, printsesside unistused maisest armastusest ja kerjuste lootused kogeda ebamaist. Anne ei ole aga naiivne muinasjutuprintsess, kuigi elab kõrge mäe otsas lossis ja tema elus puudub nii mõndagi meie igapäeva sisustavat. Mulle vaatab vastu praktiline, elukogenud, oma tahet teadev ja nii austust jagav kui seda sisendav Naine. Temas on sensuaalset hurma, mehist vaprust, hella hoolitsust, raudset kindlakäelisust ... ja palju naeru. Anne maailm tõmbab sind endasse sekunditega, et hoida seal tunde ja päevi; võimalik, et kauemgi.

Anne’il on kolm last ja neli lapselast, tal on pikk töökogemus oma saadikust abikaasa saatjana (ärge arvake, et see on vaid privileeg). Temas nägin seda, mida pean saadiku töös kõige olulisemaks – olla vaimustatud sellest sulle võõrast maast, kus Sa elad ja samas kanda endas tugevalt oma kodumaa vaimu; omada sügavat austust mõlema kultuuri suhtes, olles sellega sillaks nende kahe vahel. Selleks, et tundma õppida ja teadvustada uut, pole vaja hüljata oma ning vastupidi – ei ole vaja ehitada võõristuse müüre, et tunda end oma kultuuri kandjana. See nõuab enesekindlust ja iseteadvust. Mme. Anne’is on see paigas ja lubab tal kartuseta uurida eestlust nagu ta kunagi piidles teistesse maadesse ja kunagi muinasjuttudesse – midagi, mis algul näib võõras, kuid milles on võimalik ära tunda ennast ja neid asju, mis sullegi loomulikud ja omased. Meil, eestlastel, on sellest paljugi õppida.
Me räägime kõigest – poliitkast, prantsuse naiste saladusest nii toitumisel (lugege eesti keeleski ilmunud Mireille Guiliano „Prantslannad ei lähe paksuks“) kui riietumisel ja enese naisena tundmisel. Me räägime reisidest ja lastest, sellest, mida ise tahaksime elus veel teha. Mme. Anne loodab kunagi muinasjutte ka kirja panna, mitte ainult lugeda. Tundub, et ta loeb üldse palju. Ja talle meeldivad raamatud, see vana hea paberi tunne, lõhn, lehe keeramise heli. Old fashioned? Jah, aga kogu tema kultuur on vähem kõikuv triipudes ja tähekestes kui meie uuseuroameerikalik tuhin siin nii sageli. Väärikas iseteadvus ja sellest tulenev armastus jäävate väärtuste suhtes.

Anne’il ei ole mobiiltelefoni. See paneb paljusid õlgu kehitama E-riigis. Nagu ka tema komme kamina ees päris kirju kirjutada ja kohaliku postkontori (Peeter I aegne intiimselt toimetav pisioffice) püsikunde olla. Just see eristabki Mme. Anne’i meie tavakujutluse saatkonnaprouast – ta tuuritab koduselt keskturul ja jagab kiitust ning õpetussõnu kohalikele kaubitsejatele, pursib püüdlikult kohalikku keelt, kirjutab eesti keeles prantsuse kokaraamatu (mis on kohandatud siin kättesaadavatele materjalidele) ning on kõige selle läbi nii üliprantslaslik. Ta ajab mind naerma ja samas tean, et räägin õpetajaga. Ta lobiseb, kuid paneb end kuulama. Ta näib lendavat kergelt teemalt teemale, kuid selle all tunnetad filosoofilist mõtlust ja kindlaid tõekspidamisi. Tema ees läheb selg sirgu. Ta usub ja sisendab ümbritsevatele, et pisikestest tegudest algavad suured muutused sinus eneses ja sinu ümber.

Me oleme need, mida me teeme, mitte need, millest me räägime. Tema veendumused on praktilised ja need töötavad. Sellepärast neid ja neisse usutakse. Mme. Anne’i ümber on mitte inimesed, kes jäävad palga pärast, vaid ta on tõesti oma isiksuse ja nagu märkamatu igapäevase tehes-ise-õpetamisega kujundanud oma fännid ja tema elustiili uskujate klubi. Ta ei pea epistleid, ta ei nõua, ta lihtsalt usub ja on valmis rõõmsameelselt jagama nendega, kes tahavad kaasa tulla. Ja see töötab. Ma tean juba ette, et ka tema kokaraamat on terve ja tervisliku elu raamat, hea hingamise ja päikesepaistelise ellusuhtumise õpetus. Peab ainult esimese sammu tegema ja mulle avaneb uus vahva maailm. Ma olen kohanud inimesi, kes on selle sammu tema kokandusse astunud ja ei taha enam taganeda. See ongi nagu muinasjuttude võluilm – sealt tagasi ei tulda, sest seal on nii hea.

Olgu ta mingil hetkel prantslaslik, kosmopoliitne või andersenlik – Mme. Anne’i maailm on universaalne ja üldinimlik, terve ja tervislik, kultuure läbiv mõistmine, mis ei alluta maailmu, mida ta puudutab, vaid ühendab segamata, täiendab ilma järjekorda seadmata ja rikastab, lõhkumata omapära ja iseolemise ilu. See maailm on tark ja mitmepalgeliselt väga naiselik. See on ilus unistus, mis on tegelikult nii kättesaadav.

Ärgem kartkem väikesi samme sinna sisenemisel!



Loe kokaraamatu arvustust http://www.toidutare.ee/aabits.php?id=15307

Xenja

Xenja Jedomskihh alustas näituste ja kollektsioonidega juba kooli ajal. Enese koolitamist on Xenja tõsiseilt võtnud – 2006 aastal lõpetatud Tartu Kõrgem Kunstikool ja 207 lisandunud Kunstiakadeemia moedisaini diplom on märgid.
Xenja Karjali-Uurali päritolu on andnud otsingute püsivust ja rahvuslik detailide põimumist. Viimase kollektsiooni siid on tellitud kaugest Uzbekistanist, et omamaalitud linnumotiividele veelgi tiibu lisada. Süveneda oskab Xenja nii mitmesse ideesse – tema nii eripalgelised kollektsioonid, mille idee kui teostus detailideni lihvitud andmaks täiusliku kunstilise elamuse; kui elusse korraga – aktiivne looja moemaailmas ja värske ema oma tütrele. Kui paljudele on lapse sünd muu maailma peatumise punktiks, siis Xenja on leidnud uue inspiratsiooni ja tegemise jõu.

Xenja jaoks on maailm kosmopoliitselt ühtne – ta on oma loomingus ammutanud ideid nii taigaelanike monokoloriitsusest kui Vivienne Westwoodi (kelle õpilane ta on) värvipeensusteni, mille juurde kuulub alati aupaklikus materjali ees. Ta on nagu kuldvõtmeke, mis teeb meie, pimedate silmad lahti võrratule kangaste, lõimete ja koosluste maailma, jäädes ise tagasihoidlikult tahaplaanile. Asjata. Kuldvõtmekesel on lubatud kuldselt särada.

Vaatamata Londoni-õpingutele jääb Xenijast ikkagi läbi kumama Tartu oma isemoodi üliõpilasliku stiiliga. See osa tema moest on loodud julgetele, kuid ta teeb ennast märgatavaks süvenemisel, aeglasema tempoga, kuid seda armsamalt.
Xenja ei karda maavillast, pruunide ja hallide toonide omapära ja koredat kangast kõrgmoodi tuua. Kas julgeme seda eestlaslikuks pidada või peaksime võtma teda kui eksootilist kingitust, millega meid õnnistatud on?

Jäägu see avastada nii neile, kes Tallinna Fashion Showdele satuvad kui ka neile, kel õnnestud neid haruldasi komplekte endale muretseda. Ilma ei ole jäänud kumbki pool.

http://www.xenia.ee/portfolio/index.php

Mme Anne - imelise elu leiutaja

On varane pärastlõuna. Astun Mme. Anne Labrosse’i külalistetuppa Prantsuse Saadiku residentsis. Kohe hakkab silma avarus, lihtsus, palju valgust ja rohelist. Kogu õhustik on sõbralik ja kodune, kuhu suurepäraselt sobitub perenaine ise. Meie vestluse käigus on mul pidevalt tunne, nagu oleksin kohtunud vana tuttavaga – me lõpetame teineteise mõtteid, noogutame äratundvalt ja vahetame hüüatusi „Just! Muidugi! Aga loomulikult!“.

Saatkondade ümber on alati mingi omalaadne puutumatuse ja distantsi aura. Nad on siin, kuid mitte päris; me näeme neid, kuid mitte kõike; nad räägivad meiega, aga ... Mme. Anne on sellest pildist välja rebitud oma loomulikkuse ja vahetusega. Ma kujutasin mitmel korral ette, kuidas me koos köögis sebiksime või aias maitsetaimi valiksime. See tundus olevat nii loomulik ja kõige nauditavam olek. Sellest rääkimine paneb ta silmad kõige vahetumalt särama; need on teemad, mida ta võtab isiklikult.

Harrie Appel

Dior – kosmeetika, mis avab uksed

Päikesepruunid põsed on selleks aastaks minevik ja talvine glämmi-hooaeg on oma uksed paotanud. Kõikide juhtivate moehiidude uue hooaja uudised on meie ette laotunud. Kohtumine Harrie'ga ei saa mööda kosmeetika-jutust.

Harrie Appel.
Ajame juttu Dior’i jumestaja Harrie’ga, kes elab ja töötab Norras, kuid kelle tõmmu jume ja värskendav temperament on tegelikult pärit Malaisiast.
Harrie on õppinud Singapuris kunsti, juukseseadmist ja jumestamist. Ta kasvas üles vanaema hoole all ning alustas töötamist oma onu juures juba 16-aastasena. Onu aga tegeles AmWay ja Avoni toodete turustamisega; tema kodu oli nagu väike salong, kus toimusid ka toodete esitlused. Sealt sai alguse ka Harrie tänaseks maailmale mitu tiiru peale teinud karjäär jumestaja ja konsultandina. Oma esimese meigi – pruudile! – tegi Harrie enam kui 20 aastat tagasi. Töö kasvas kiiresti hobiks ja kiindumuseks. Harrie liikus peagi Aasia suurlinnade juhtivatesse ilusalongidesse, ta on teinud kaastööd filmi- ja reklaamitööstusele maailma eri paigus.
Enne Euroopasse kolimist töötas Harrie Kuala Lumpuris. Ka selliste firmadega nagu 18st sajandist (sic!) pärit ajalooga Shiseido, mis tõsi küll, tol ajal oli veel Avoni-laadne käsimüügi kosmeetikafirma ning on alles nüüd teinud läbi oma uue renessanssi ja muutunud poodides müüdavaks tipp-kosmeetikaks.

Kosmeetikafirmadega töötamise kogemus on Harriel tulnud läbi selliste hiidude nagu Clarins Pariisis, Estée Lauder, MAC ja nüüd Christian Dior - tema ammune unistus, viimased kolm aastat.
Harrie suhe Dioriga algas tegelikult juba 15 aastat tagasi, kui ta valiti Diori toodete konsultandiks ning turustajaks. See flirt muutis tema karjääriplaane ning töötamine Dioris, soov olla nende tiimi täisliige, muutus juba konkreetseks sihiks.

Miks just Dior?
Rääkides Christian Diori suurettevõttest läheb Harrie põlema – teda näib vaimustavat kõik. Glamuur, stiil ja haute couture ei ole mitte ainult firma väline pale vaid elustiil ja igapäevane norm. Ja see köidab nii töötajaid kui kliente.
Kui uurin, mis võiks olla Diori märksõna, üllatab mind vastus – hoolitsus. Selgub, et just see on moto, mis iseloomustab firma iga toodet ja kandub üle ka kõigele, millega või kellega ollakse seotud.

Hoolitsuse näitena räägib Harrie, kuidas teda omal ajal rabas Pariisi lähedal asuv kosmeetika kontrolltsehh – maskides naised kontrollivad absoluutselt IGA toote põhjalikult üle. Üksainus mullike või kriimustus huulepulgal või lauvärvil muudab selle toote sobimatuks firma kõrgelt hinnatud kliendile. Muide, kõik lauvärvid on tehtud käsitsi, vaid testrid ja näidised tehakse masinatega. Selle tõttu ei pea ka müüja muretsema, et ostja võiks olla pettunud või ebameeldivalt üllatunud. Absoluutselt iga toodet võib usaldada ja selle üle uhke olla. Iga toode lihtsalt peab olema absoluutselt parim!

Kuna Harrie tunneb, et seistes kliendi ees on just tema firma nägu, siis ka otseselt ja täielikult vastutav. Seega on see ääretult oluline, kuidas ta ise usaldab Dior’i tooteid ja milline on tema sisemine enesetunne neid soovitades.
Ja milline on see enesetunne, Harrie?
Ma tunnen ennast alandlikuna (humble) ja tunnetan tohutut austust. Tunnetan igapäevaselt firma tausta ja ajalugu, ütleb ta.

Meie siin ei tea kuigi palju Norra fashion-maailmast. Mida seal uut on?
Norralaste suhtumine kosmeetikasse on muutunud viimase 10-15 a jooksul. Kulutatakse rohkem ja tuntud firmadele (brands). Küllap on see mitte ainult Norra trend :)

Harrie, olles professionaalne meikar, kas näed veel inimest puudri ja huulepulga taga?
Ha-haa ... Esimesena näen siiski isiksust. Seda ei varjuta ükski huuleläige. Kosmeetika ei muuda minu muljet inimesest, kuid oma esmased otsustused inimese kohta teen ikkagi välimuse järgi. Hea, professionaalselt kasutatud kosmeetika aitab siin palju. Näitab sotsiaalset kuuluvust, enesehinnangut ja ka suhtumist teistesse.
Dior on mõelnud kõigile ja iga naine on kui palett minu jaoks. Pikkade aastate kogemus on muutunud professionaalsuseks. Ma sisenen ruumi ja ei pea küsima – mida teile? sest ma näen, mida sa vajad.

Kas naine peaks make up’i kasutama iga päev?
Muidugi! Kui te paneksite kõrvuti kaksikud, kellest üks on nö. naturaalne ja teisele on antud sära professionaalse kosmeetika abil, siis kummale teie pilk peatuma jääb? Kosmeetika ei asenda sisemist ilu, kuid ta avab palju uksi.

Ja kosmeetikast valiksid Dior’i?
Dior ei sunni ega suuna otseselt ostule. Me lihtsalt hoolitseme on kliendi eest ja õpetame teda ka ise enda eest hoolitsema. Toode peab ennast ise müüma, meie oleme vaid kohale toimetajad ja suunajad.
Diori selja taga seisavad kõrgmood ja tippmoeloojad. Minu esimene kodu on Aasias. Taimaal nt (65 miljonit inimest!) on Dior #1 kosmeetikafirma juba viimased 10-15 aastat. Alles selle järel tulevad MAC jt firmad. Ka Singapuris ja Malaisias kehtib sama - kui sul ei ole kotis Dior’i huulepulka, siis pole sa mitte keegi. MAC ja Bobbi Brown on tavapärane, Dior näitab klassi. See tõstab sind esiritta. Oma naissugulastel lubab Harrie kanda ainult Diori; ka neil, kes alles alustavad kosmeetika avastamist enda jaoks. Uue kodumaa Norra kroonprintsess Mary kannab avalikult Diori vesti ja loomulikult siis ka kosmeetikat.

Meil on Dior tuntud kui vanusele 35+. Sa räägid aga aina noortest?
Noortele mõeldud tooted on välja kasvanud viimase 20 aasta jooksul nn. backstage kollektsioonidest. Mis võiks olla mõnusam, kui pihustatav jumestuskreem, mille peale kandmiseks ei kulu üle 5 sekundi või lauvärvid, mis ei nõua kalleid aplikatsioonivahendeid, vaid piisab su oma sõrmedest? Kosmeetika kandjad muutuvad üha nooremaks. Kõrgmoel aga pole vanust.
See pole ei müügi ega tootetutvustuse jutt, kuid siiski -
mis on Sinu jaoks Dior’i hitid?
Igale hooajale sobiv kõrgtehnoloogiline nahahooldus kõigile vanustele ja vajadustele.
Ripsmetušid - Dior Show on juba tuntud ja ei kao lemmikute hulgast kuhugi. Tema kõrvale on endale koha teinud Diorshow Iconic, mille unikaalne koostis muudab iga naise printsessiks, andes hetkega välimusele ootamatu sära.

Ja last but not least –
Dior ja mehed?
Eesti mehed tunnevad ennast ohustatuna ilusate naiste kõrval. Loodan, et see suhtumine muutub.
Mees peaks olema mitte nukuke, kuid siiski hoolitsetud. Praegu pakub Dior Eestis vaid meestele mõeldud lõhna Dior Homme, kosmeetikat ja nahahooldust aga mitte. Dior suhtub mehesse siiski kui mehesse. Meestele mõeldu on tagasihoidlik ja silmatorkamatu ning ei püüa ähmastada piire tavaelu ja teatrilavale sobiva vahel. Puuduvad läiked ja muu, mis siiski naiste tualettlauale peaks kuuluma.

Head Diori avastamist kõigile, kes kvaliteedist ja enesest peavad!

Harrie koduleht http://www.harrieappel.com/

Kogu tõde ramadaanist

Maailm meie ümber tõmbub üha kitsamaks. Kättesaamatutest eksootikatest on saanud mõnetunnised reisid. See kõik on tore. Vaimustav tegelikult.
Oleme loonud endale uue maailma. Koos võimalustega peaksime ka uut moodi mõtlema õppima. Nii enda kui teiste pärast.

End Eestimaa heitlikest ilmadest päikeseparadiisidesse odavlennutades võiksime teada, et paljud neist on islamiriigid või riigid, mis mahutavad endas vastuolulist sümbioosi kristlaste, moslemite ja veel kellegi vahel. Meile võõras teema? Kuid maailma ahenedes elame sedavõrd üksteise kõrval, et valik - küünarnukk ribides või usaldusväärne õlg kõrval – tuleb nii või teisiti teha.
Sel nädalal algab ramadaan. Küsisin oma tuttavalt, mida nad selle kohta teavad või miks see meid erutama peaks. Ega teatudki suurt midagi. Ega erututud ka. Nimi on nagu tuttav, aga... miks peaks see meile üldse korda minema?!

Mida võiks siis üks tavaline kristlikult mittereligioosses tänapäevas elav inimene teada sellest, mis toimub umbes miljardis kodus järgneva kuu jooksul?
Ramadaan – see on tegelikult kuu nimetus. Kasutusel juba islamieelsest ajast, mil see oli veel suvine kuu. Islami kalender on teatavasti kuukalender, mis tähendab, et kalendrikuud loetakse kuu loomisest. Kuna kuu aastane kalender on ligi kaks nädalat lühem päikesekalendrist, mida meie kasutame, on ka ramadaan liikuv kuu. Sel aastal algab see 13. septembril ja lõpeb 13. oktoobril. Ja ka täpne aeg on teada – õigel koidikul, mis pannakse paika päikese asendi järgi horisondil.
Ramadaan on üheksas ja kõige püham kuu islami kalendris. Just sel kuul aastal 610 ilmutati Koraani (pühade õpetuste ja juhiste kogu moslemitele ehk pühendunutele) esimesed värsid karavanisaatja Muhammadile Mekka (tänane Saudi ehk Musta Araabia) lähedal.

Nimetus tuleneb araabiakeelsest sõnast "põletama". Tänapäeval seostatakse seda kõigi pattude põletamisega paastukuu jooksul. Siia juurde kuulub ka puhastumine palvetamise läbi, omad do’s ja don’ts. Palvetavad moslemid viis korda päevas. Seda iga päev.

Ramadaani paast sawm, millest vast enim kuulnud oleme, on üks viiest islami tugisambast. Ülejäänud neli on shahada (usutunnistus), salat (palve), zakat (annetus), ja hajj (palverännak Mekasse). Neist aga järgnevates lugudes.
Püha paastu peetakse aastast 638, mil moslemid vallutasid Jeruusalemma, Antiookia, Palestiina ja selle olulised tugipunktid. Paastutakse terve kuu jooksul. Kui see pole võimalik (haigus, reisimine), tehakse see samade reeglite ja aja jooksul läbi esimesel võimalusel.

Ramadaani olulisim öö on Laylat al-Qadr või Shab-e-Qadr – jõu- või võimu öö. Sel ööl palvetatakse kogu öö ja sel ööl otsustatakse usu saatus palvetajale kogu järgmiseks aastaks.
Ramadaan jagatakse kolmeks 10-päevaseks osaks ehk ashra’ks: rahmat - jumala ehk Allahi halastus; maghfirat – jumala andeksand; nijat - lunastus ehk taevaminek.

Paast
Süüa tohib koidueelset toitu, mida nimetatakse suja hoor ja peale loojangut – ada iftar. Loomulikult järgneb sellele palvetamine, nagu näeb ette hadith ehk kommete kogu. Pole ka mõeldav, et söödu oleks mingi burger või suvaline kohvikutoit – toit peab olema halāl, mis tähendab vastavalt seadusele ja tegelikult seda, et ei ole seadusega vastuolus ehk harām.
Ramadaani aeg on ka Õpetusse süvenemiseks. Selleks tuleb hoiduda vihast, kadedusest, ahnusest, ihast, sarkasmist, õelusest ja tagarääkimisest. Ka seks on piiratud ja reeglistatud. Kuna seks islamis kuulub vaid abieluvalda, ei ole majavälisel või abielueelsel seksil mingeid reegleid. Sest seda ei saa olla, ei tegudes ega mõtetes.

Kogu paastu mõte on jumaliku kummardamises, jõupingutuste tegemises selle mõistmiseks ja teede avamises sellele lähenemiseks. Loobumus on maisest eraldumise märk, see aitab puhastuda südamel ja hingel, mida kannab meie keha. Õige paastumine viib meid mitte ebamugavusse, vaid rahuseisundisse. Paast aitab treenida meie enesedistsipliini, ohverdusvõimet, kaastunnet – seega peaks iga pühendunu paremaks inimeseks muutuma. Sellele aitab kaasa ka Koraani lugemine. Koraani loetakse ette avalikel kogunemistel, sest ärgem unustagem – enamus islamimaalimast on ikka veel kirjaoskamatu.

Kas ei oleks see sügise alguse aeg hea ka meile pisukeseks sisevaatluseks, enesekriitiliseks korrastumiseks ja laiema maailmanägemise püüdluseks? Miks mitte üritada õppida siinjuures vanadelt ja tarkadelt kultuuridelt... Me pole Araabiast saanud ju mitte ainult terrorismihirmu, vaid siiski ennekõike suure tüki tänasest maailmakultuurist.

Alandlikku sügist!

Tiina peregrina

Tiina is my peregrina - pellegrina

[it almost rhymes :)]

I meat her last year in Tartu and instantly had a feeling, that we have meat before ... have talked about something ... and it was not quite finished. Living in Estonia, which is simply one big village, it often is true -- you have meat these people before.

Peregrina wrote a book. This book became the book of the season. For me. But not only. Book itself - it's a short novel rather. But I couldn't read more than three-four pages in a row, then stopped and absorbed.

I read it, and read it, and before I reached the end, I gave it away. Just felt that this has to be spread. From the pragmatic side - I honestly thought that it was not expensive and I can buy a new one.

Guess what -- it took me three month to replace the book. Three month??

Yes, two sides were competing -- the book was completely sold out, but I am the hard one to crack when I really have decided that I want something (well, it doesn’t mean that I always know what I want exactly).

Here is the book ----------------------->

Learn Estonian and read Tiina, the peregrina!

Hea lugu

Tänasel moodsal ajal (muid pole meil ju aegade algusest olnudki) kehtib nii poiste kui tüdrukute kohta

Ühel õhtul möödunud nädalal hakkasime mina ja mu GF end voodisse sättima. Hakkas juba tunduma, et läheb seksiks, kui ta korraga ütles: "Ma ei tunne, et tahaks. Ma tahaksin, et sa mind lihtsalt hoiaksid natuke."

"Ma ütlesin: „MISASJA??!! Mis see siis nüüd on?!" Nii ta siis ütles sõnad, mida iga mees siin planeedil lausa vihkab kuulda: "Sa lihtsalt ei taju minu naiselikke emotsionaalseid vajadusi piisavalt, et ma saaks rahuldada sinu mehelikke füüsilisi vajadusi."
Minu hämmeldunud vaatele reageeris ta üteldes: "Kas sa ei võiks mind armastada selle eest, kes ma olen, mitte selle eest, mida ma sinu heaks magamistoas teen?"

Mõistes, et midagi sel ööl ei toimu, läksin magama. Järgmisel päeval võtsin töölt vaba päeva, et veeta temaga aega. Me läksime välja lõunatama ja siis shoppama ühte suvalisse suurde poodi. Ma kõndisin temaga ringi, kuni ta proovis mitut erinevat kallist kostüümi. Ta ei suutnud otsustada, millist võtta, nii ma ütlesin, et võtame siis kõik.
Ta tahtis uusi kingi oma uute riiete juurde, ma ütlesin: "Võtame igaühe juurde ühe paari."
Läksime juveeliosakonda, kus ta valis välja ühed teemant-kõrvarõngad. Ma ütlen teile, ta oli nii erutatud. Ta vist mõtles, et vaid veidi veel ja ma olen omadega läbi. Ma arvan ta üritas mind proovile panna, sest ta küsis veel üht tennise käevõru, kuigi ta ise tennist ei mängi. Ma arvan, ma hämmastasin teda kui ütlesin vaid. "See sobib, kallis." Ta oli peaaegu seksuaalset rahuldust saamas kõigest sellest erutusest.

Ootusärevalt naeratades ütles ta lõpuks: "Ma arvan, see on kõik, kallis. Lähme kassasse." Ma suutsin end vaevu talitseda, kui poetasin: "Ei kallis. Ma ei tunne, et tahaks."
Ta nägu läks täiesti plassiks, kui ta küsis: "Mida?"

Siis ma ütlesin: "Kallis! Ma tahan, et sa lihtsalt hoiaksid seda kraami natuke. Sa lihtsalt ei taju minu mehelikke rahalisi vajadusi piisavalt, et ma saaks rahuldada sinu naiselikke shoppamise vajadusi."
Ja just siis, kui tal oli ilme nagu ta hakkaks mind kohe tapma, ma lisasin: "Miks ei võiks sa mind armastada selle eest, kes ma olen, mitte selle eest, mida ma sulle osta võin"

Nagu te isegi mõistate, tol õhtul ma seksi ei saanud … aga vähemalt see tibu teab ...

saatis jälle Tiina :)

UI - Theological Institute in Tallinn

This is my school #2, or going by importance in my life at the moment -- my school #1 rather.
I just love it!! And what a crowd. The cream of Estonian humanitarian thought, definitely. I am attending Master's decree program of Christian Cultural studies in UI (Usuteaduse Instituut, look it up at http://www.eelk.ee/ui/, unfortunately only in Estonian).

Last year 10 of us started, by now there five of us left. All of us came with different expectations, hopes, and dreams -- looks like some were not fulfilled. Some, at the same time, were :) I think that something is common between us - this hunger of knowledge, eagerness of solving the mystery, power of search and willingness to try.

We are all working, having families, friends, hobbies etc. But we do have this something that makes us believe - all these sleepless nights, long hours in library and weekends not in the nightclub or with new friends but in solitude are spent wisely and have its meaning in a long run. Time will tell if we have found our Eldorado through UI or was it just a dream ...
About my people there -- I love them. They all add something to my days and i can't wait seeing them again, suffer these long days in brainstorming and fighting sleep, sharing and trespass our minds, telling and listening. I am hungry for them and all that they have to offer.

Madis, Merike*2 (Estonians are not creative on names), Karli, Pille -- here they are.

Pille was transferred from previous courses, there are new people joining us this year as well - the ones who did not graduate.