ilmus PM, 2010-08-26
Eestlased on mitme aastaaja inimesed ja see on uhke ja hää tunne olnud. Nii ollakse sesoonsed ka teemades, millest rääkida võetakse ja mida siis siia-sinna veeretatakse. Eelmisele suvele andsid jumet valimislaadad, möödunud talve sisustasid jääpurikate ja füüsikaseadusi järginud torustike kõrval tüütuseni arutlused oma- ja teisesooiharate üle. Talvejutte iseloomustas suvast lähtuva allajoonituse ja kontekstivälisuse kõrval ka see, et kõige kõvemad sõnavõtjad kippusid olema need, kellest teema valdamist oodata poleks osanudki – kirikutegelastest kuni koolijuhtideni, häältekorilusega tegelejatest kuni muidupuritaanideni. Vähemalt miski on püsiv.
Sellel suvel on ilmajutu kõrvale kuuma teemana ilmunud uus ja trendiks sõnade ühend – võrdõiguslikkus ja võrdsed õigused, iharusi arvestamata. 2009 a uuringud näitavad, et see teema erutab vaid 6% maarjamaalasi. Siis kellele ja kelle huvides õigusi nõutakse? Ei tea. Ei saa sellestki sotti, et mis asi see võrdõiguslikkus siis ikka tänases kohalikus kontekstis on ja mis sellega Eestimaal nii hullusti lahti? Õnneks pole palju mõtelda vajagi - meil on probleemi jälgimiseks ja lahendamiseks kõrges ministeeriumis kohe eraldi riigibüroo ja selles võrdse kohtlemise volinikuprouad ametis. Pöördugemgi õppinud spetsialistide ja ametliku seisukoha poole abi saamiseks. Sotsmini kodulehelt selgub, et kuigi enamik ei adu, on lugu tõsine:
