Enesemüümise raske kunst

ilmunud Postimees Online

Sõbranna saatis netikutse, milles ärgitas doonoriks minema. Suur südame pilt oli juures – anneta, kui hoolid! No süda mul on ja verd jätkub ka. Verekeskuse koduleht väidab, et vajatakse eriti A-negatiivset verd. Ma olen positiivne inimene, kel just see A-negatiivne soontes. Seadsingi sammud N linna N doonoripunkti. Olen verd ennegi andnud, isegi otse patsiendile. Jah, hea mõte!

Mõningase otsimise järel koht kätte leitud, astusin julgelt registreerima. Kuna mul oli sel päeval ajalisi plaane, küsisin kohe, et kaua kogu ettevõtmine aega nõuab. Umbes 40 minutit, vastas registraator. Tore, jõuan!

Peagi põrkusime suure probleemiga - mis on ametlik registreeritud elukoht? Nimetasin Tallinn ja linnaosa (indeks). Sellest ei piisa. Arvutiprogramm nõuab täpset aadressi. Olen kolimas ja sattusin kimbatusse.

No kirjutage sinna ”ajutiselt puudub” või „muutumas”. Nagunii olen üürnik.

Registraator muutus silmnähtavalt ärevaks. Kohale tariti veredoktor, kes väitis, et tema asi pole elukohta uurida või programme sättida, tema tegeleb vere võtuga. Niipalju teadis ta küll öelda, et küsimus on väga oluline, kuna ma võin ju Aafrikast pärit olla. Ma ei osanud teda kuidagi rahustada, sest kõnelesime eesti keeles, minu nahavärv oli lähedane tema omale, aga muidugi – mine isahane tea. Reeglite ja seaduste kohaselt võin ma kasvõi Antarktikast olla, kui oman elamisluba vähemalt aasta. Kinnitasin ka, et ei, ma pole prükkar st pestud ja kammitud boonusena hääle üldkonditsioonile. Ometigi toimus registratuuris suhtumise muutus – minuga hakati nüüd vene keeles kõnelema.

-       Vy po russki ponimajete? Nam eti dannyje nuzny?

Kinnitasin siis nõutud slaavi murdes sama, mis enne maakeeli öeldud oli ja lisasin igaks juhuks, et räägin veel mõnda keelt päris korralikult, Aafrikast sellegipoolest ei ole, mida ju ka enne esitatud ja registreeritud ID näitas.

 Olgu. Otsustati helistada juhatusse. Juhatuse nõusolekuga registreeritigi mind lõpuks e-maili aadressiga (minu puhul püsiväärtus kõigi muude muutujate korral).

Esmaste andmete sisse kandmine võttis aega 30 min, kuid nüüd olin valmis tutvuma voldikuga ja minema küsimustikku täitma. Selleks pidin vastama küsimusele „haridus?”. Kõrgem. „No siis saate vast arvutiga hakkama”.

Arvutiga sain, aga küsimused olid pigem sellised trikiga. Üldised nõuded - terve, puhanud ja söönud; kaine; mittesüstiv; kehakaaluga üle 50 kg; 18-60 aastane; Eesti Vabariigi kodanik või elanud Eestis elamisloa alusel üle 1 aasta – olid arusaadavad. Edasi läks keeruliseks, sest situatsioonide lahterdused kippusid olema nagu muinasjutust, kus ei tohtinud ei paljas ega riides olla, ei jala käia ega ratsa sõita. Vastusevariandid „ei” või „ja”.

Kuidas vastata kõikehõlmavale küsimusele, kas teil on kunagi olnud juhuslikke suguühteid, olete omanud rohkearvuliselt seksuaalpartnereid, sh raha eest? Ma ei usu juhustesse, aga elu on põnevust täis olnud. Rohkearvuline on mulle seletamatu mõiste. Kas kaks on palju? Aga kolm (-teist, -kümmend, -sada)?

Olgu, sain enam-vähem aru, mis küsitaxe – kas oled prost? Ei ole. Selles mõttes. Katsun enamasti oma aju ja selle päraldisi müüa. Üks enesemüümine puha ja „turul me oleme vennad ja õed”, aga selge – füüsiline tervis on korras ja veri ilmselt puhas ning igas mõttes negatiivne. Sellepärast ju pakun, et hea kraam. Vastus „ei”.

Kuna kõik küsimused olid eluülesed, mitte viimase ühe, kolme või viie aasta kohta, oli raske vastata, sest küsimused olid esitatud vormis „kas teil on või on olnud”. Vastasin nt „jah” küsimusele, kus ühes pajas kõiksugu jahmatavate haiguste kõrval oli ka „lööve”. Viimati oli mul mingi lööve kui Venemaal käisin, sest -30C ajas mu näo terveks nädalaks kärna.  Seletasin seda hiljem ka arstile. „Kas teil või teie seksuaalpartneril on kunagi olnud...” küsimused jätkusid. Enamus „ei”de kõrvale sattus ka mõni üksik „ja”. Küsimärke peas tekkis aga üha juurde.

Lõpetanud arvutis plõksimise võisin võtta kaardi ja numbri ning liikuda edasi tohtri kabinetti. Kell liikus murettekitavalt esimese tunni lõpu poole. Nüüd tuli sama küsimustik koos spetsialistiga uuesti üle käia. Tunnistasin kohe, et minu teadmised konkreetsetest diagnoosidest pole piisavad, aga maakeeli – olen terve kui purik ja seda saab ka perearsti lehelt näha. Viimati käisin hädaga 10 a tagasi miskit tõendit saamas, hiljuti mõõdeti kõik mõõdetav üle – ühtki häda ei leitud. Niinii. Aga teil on siin mitu küsimust punasega märgitud, kostis murelik spetsialist. Võtsime siis veelkord kogu minu aastakümnete taha ulatuva hinge- ja intiimelu ette, vaagisime füüsist ja füsioloogiat, täpsustasime kunagisi diagnoose. Arvutiekraan keerati minu vaateväljast nagu pangaski (andmed on salajased teie enda huvides), seega ma ei tea, mis anamneesi tegelikult tipitud sai. Vahelduseks kuulasin ära lühiloengu Euroopa Liidust ja kogu käimasoleva operatsiooni tähtsusest. Kuni andmeid täpsustati, tegin endale selgeks, et bi- või homo mehena ma verd anda ei saa, võrreldavate hobidega naisena aga küll. Hmh?!

Uus mure – olin pihtinud, et 18a tagasi oli mul olnud operatsioon. Nüüd oli vaja teada, kas prügikasti läinud osa minust oli healoomuline või pahaloomuline. „Tont seda teab” ei olnud hea vastus, sain kohe aru kui see üle huulte oli lipsanud.

-       Peate meile selle kohta tõendi tooma.

-       Kust ma selle saan?

-       No teile ju anti mingi paber, mille te pidite perearstile viima?

-       Ei tea. Võimalik, aga perearste ju polnud sel ajal. Mul alles küll midagi pole. Lihtsalt oli hää meel, et hinge jäin. Kas te saate äkki sealt perearsti andmebaasist minu nime alt vaadata?

-       Meil ei ole perearsti andmetele ligipääsu.

Murelikuks tegi mind nii see, et ma ei saanud oma head või vähemalt neutraalset loomust tõestada kui ka see, et tegelikult ongi minu jutt või mälestused teave, mille alusel vere võimalikku kvaliteeti hinnatakse. Kas verd ja andjat ei kontrollitagi siis kõigi nende võimalike koleohtude suhtes? Kas minu vastused panevadki paika tulevase organi siirdamise või ihuliikme (mida veri ju on) saasta s(t)aatuse? Peaasi, et ei oleks Aafrikast. Aga ühel päeval ju võib-olla on. Elamisloaga või kodakondsusega. Ja üldse, miks just Aafrika? Kas teised mandrid sobiksid? Millised? Aga kui tahaksin mõnd teist organit loovutada? Ma ei saa olla spermadoonor. Kuigi olen terve. Veel üks ihueraldis, mida saab lihtsasti loovutada. Huvitav oleks doonorivaliku protseduuri võrrelda. Kas see sõltub pigem personali kultuurieelistustest või on rõhk hädalistel ootajatel ja meditsiinilistel näidustustel?

Kell kiirustas teist tundi. Ometigi, olime küsimustiku lõpetanud. Pärisin veelkord, et kaua protseduur aega võtab. 6 minutit, kõlas mind rahustav ja ikka veel rahuldav vastus.

Näpuveri. Vihkan  seda osa. Aga mis teha. Ma saan aru protseduuri vajalikkusest ja kannatan ära.

Tilk punast elumahla läks aparaati ja varsti piiksus vastus.

„Emoklobiin 111”. Püüdsin kõigest väest mõistatada, kas mind puurivad targad silmad edastavad negatiivset või positiivset uudist. Või hoopis finišiteadet? Hirm hakkas. Nii tahtsin lõpuks ometi positiivselt A-negatiivne olla.

-       Peate rohkem loomaliha sööma.

-       Ma ei söö liha, podisesin vabandavalt.

-       Nojah, eks see kõik ole elukommetega seotud, ohkas spetsialist väsinult. Mis ta sellega öelda tahtis, jätsin täpsustamata.

Kell oli nüüd sealmaal, et lausa nõudis tegutsemist ühes või teises suunas.

Küsingi otse: „Kas te mu verd tahate? Ma pean muidu minema”.

Selgus, et küsimustikke polnud enam palju jäänud - nüüd trükin kõik välja, vaatame üle ja siis allkirjastate need.

Ei! Ma ei olnud valmis veelkord küsimustik-test-analüüsi läbima.  Kas te saate aru, et ma tulin verd andma?! Vabatahtlikult ja tasuta. Kodaniku ja inimesetundest! Kui kellelgi on seda rohkem vaja kui minul, siis võtke. Aga ärge närige rohkem hinge ega kulutage mu aega. Seda viimast on jälle mul pidevalt vajaka. Doonorit pakute?

Edasi tuleb see koht, kus telekas oleks hääle asemel pidev piiks ja pildi kiirendus.

Lahkusin kiirustades, sest mu aeg oli nüüd lõplikult otsas. Palusin ankeeti kanda, et kui keegi kunagi vajab, siis olen kohe valmis andma. Verd. Ei muud. Andke ainult teada. Aadress on ju olemas, see neti oma ja püsiv. Loen teateid, isegi kui olen Aafrikas. Südamepildikesi ja laps-invaliidide reklaame ei taha. Ma lihtsalt pole enam positiivne, olen A-negatiivne.

Võrdsuse valem

Osalesin hiljuti ühe tõlketöö saamiseks konkursil, kus tuli esitada ka oma tasu soov. Esimeseks kulmukergituseks oli see, et valiku tegemiseks tuleb korraldajatel (projekt, eurorahadest finantseeritav) koguda hinnapakkumised 15 riigist. Teksti ennast enne ei näe. Ettevalmistus kestab kaks kuud, töö enda tegemiseks jääb aega siis juba kaks nädalat miinus kõik sagimised – e-kirjavahetus, täpsustused ja valmiku laekumised. Muidugi, tark ei torma ja üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Kas pole aga mõõtmisega siin liiale mindud ja veeretatud kogu surve lõpuks viimase lõike teostajale? Kas kergitame kvaliteeti või toetame rabistavat öötööd?

Teine kulmukergitus ongi see va hinnapakkumine. Miks on ikka nii, et meil on turg kummuli keeratud ja töö tegija peab kõigepealt pimedas kobades oma hinna pakkuma (mitte hinnapakkumise tegema) ja siis selle pealt tehakse tööpakkumine? Sama kehtib üldiselt kohalikul tööturul. Eestis pakutavate tööde puhul on pea kõigil juures märkus – lisage oma palgasoov. No mis siin soovida? Ükskord ma ütlesin ausalt, palju soovin – ei saanud muidugi tööd. Tegelikult guugeldame keskmisi ja siis teeme väikese miinuse, et püsida konkurentsis. Ja ratas keerleb. Kui keegi ei julge pakkuda, sest siis ei saa tööd, tekibki tunne, et makstakse mitte kvalifikatsiooni järgi, vaid just niipalju, kui inimesed ise soovisid või ennast väärt olevaks pidasid. Elagu õiglus ja demokraatia!

Tegelikkuses tähendab see, et reeglina võidavad alapakkumised mitte ainult riiklikel teenuse tellimustel (ehituses näiteks), vaid ka töötajate endi valikul.  Või siis saab töökoha siseringi inimene, kes teab, mis number on projektis või eelarves töötaja tasu rea peale kirjutatud – seega teab loto võidunumbreid juba ette. 

Tervistava konkurentsi asemel ongi loterii, kus tänases olukorras peavõiduks töö-öö, mitte unelm või olemasolevale tasemele vastav edasine areng. Lääneriikides, vaatamata tööpuudusele, on ikka veel turg sedapidi käänatud, et töötaja otsimisel teatatakse, mida vaja, millised on tingimused ja antakse teada, et vastavalt kvalifikatsioonile saad lõpuks selles või teises palgavahemikus liikuda. Nii alumine kui ülemine piir on näha. Vastavalt konkurentsile siis selgub, kes finišis pärja kaela saab ja kui kuldne see on. Vähemedukatele osalejatele saadetakse muidugi lohutav-innustav kiri, mis ei muuda lõpptulemust, aga enesetunnet küll. E-stunud eestlane ei vaevu reeglina teavitama. Mõnikord vaevub, kui kästakse (riigiasutuses reegel), kuid tuttavatel on olnud naljakaid juhtumeid, kus lugematuid kuid hiljem saad teada, et ammu unustatud konkurss on «kahjuks venima jäänud» ja alles nüüd selgus, et te kahjuks ei pälvinud. Seega arvestatakse kas sellega, et sa oled nagunii permanentselt töötu (siis ju vahet pole) või ei eeldatagi, et ootad mingit tähelepanukest peale CV, motivatsioonikirja ja essee saatmist. Motiveeriv!

Nojah, aga ei peagi ju siis osalema sellisel loteriil, mis ei meeldi. CV-online reklaamib pidevalt ligi 10 000 vakantset ja kutsuvat tööd – ole ainult mees ja kääri käised üles. Uhkeldav reklaam annab ka tööpakkujale teada, et saad oma firmasse crème de la crème’i.

Otsite töötajat? 2/3 meie tööotsijatest on töötanud juhi või spetsialistina. 75 protsenti meie tööotsijatest omavad kutse- või kõrgharidust.

See teebki rahutuks. Ka näiteks rahvaloenduse küsitlejate konkursi läbinute hulgas on palju doktoreid ja doktorante, nagu ütles mulle üks ameti töötaja. Soovime neile edu vastutusrikka ameti püüdlemisel (edukaid ootab ees nädalane koolitus)! Rõhuv enamik peagi jäises lumetormis raske kotiga marssijatest on muide naised, kes valmis palukese pärast rihmast lastud koerte ja nokastanud seltskondadega võitlema. Et miks arvate, et need pole parimad kodud, kuhu sattuda võidakse? Need, kes pole tahtnud loetud saada või ei oma telekat ja internetti, ei ole rõhuvas osas mitte pikemal troopilisel puhkusereisil asustamata saarel ja seetõttu mitteloetud, vaid lodutavad niisama kuskil. Ei, need on ikka armsad mõistvad vanurid? Jah, muidugi, ka neid on, kuigi, kel vähegi jalg tatsub, on ilmselt ise vaatamata sünniaastale kuhugi kohale läinud ja oma ankeedikese täitnud. Armas on kiigata korraks kasvõi statistikaameti teabetuppa – inimesed tulevad tõsiilmselt, passid näpus ja toksivad spetsialisti abiga või tunde, aga kodanikud tahavad olla ja kohust kannavad. Sinna on sattunud ka inimesi, kel pole ID-kaarti ja pangaarvet (ei pea ju olema), kuid kes on kodanikud. Au ja kiitus!

Tagasi põhiteema juurde. Kui tööd on ja juhivõimetega kreatiive liigub karjadena, siis milles asi – paneme need otsijad tööle ja täidame töökohad. Ainus, kes kaotab, on CV-online ja Fontes, aga küll me neile ka midagi leiame. Tegelikkuses on aga mingi ressurss täiega vasemale läinud. Ega need kaks kolmandikku otsijatekambast ju igale tööle enam kõlba, lörtsitud kraam. Nagu üks mu tuttav, kes hiljuti sekretäri palkas, tabavalt ütles – no võtad sellise magistrikraadiga, saadad näiteks visiitkaarte tellima – ta disainib need tee peal ümber, vaatab lepingu oma silmaga üle, restruktureerib su büroo ja lõpuks oled sina firmajuhina hädas. Ei, ei, keskharidus ja need, kellele motivatsiooni leidmine pole probleem! Olgu, aga keerame ratta tagasi – mingu need 75 protsenti treialiks või transameheks (logistik vist uues pruugis) õppima – töötukassa pakub ju arvutikursuste kõrval koolitusi ja kooliminekut. Asi see paariaastane ümberõpe kastist väljapoole vaatavale inimesele läbi teha. Nojah, aga kas ta saab oma õppimise järel ikka sinna kasti tervelt tagasi, enne kui lapsed välismaale kolistanud ja naine kolme koha peal rabamisest väsib?

Tegelikult on abita ja abituks jäänud just need kaks kolmandikku ja 75 protsenti. Ah et tahtmised liiga suured? Ei, tahtmised paneb paika «palgasoov» – tahaks midagigi, mis kütte maksab ja lihtsa leiva lauale upitab. Säravad sõnad põnevast väljakutsest ja hiilgavast karjäärist ei olegi enam muud kui loosunglik eneseupitus töö pakkujale ja uustrendikas nagu hiljuti visioonid ja pehmete väärtuste tekstid firmade kodulehtedel.

Medali teine pool on meie hariduse ja harituse raiskamine. Ikka see ümberpööratud turg. Kui vaatan tuttavate hariduslikku ettevalmistust ja tegelikke töökohti, siis muidugi, laia silmaringiga külafilosoof võib töötada ka kojamehena ja võimalik, et ühiskond mõnede säravate näidete puhul isegi võidab sellest. Ometi ei saa sellele loogikale riiklikku hariduspoliitikat üles ehitada. Kas on ikka vaja magistrikraadi näiteks teemal «Hapukirsside paljunemise iseärasused Eesti tingimustes» selleks, et töötada kõnekeskuses ja broneerida välismaiste pensionäride puhkusereise? Jah, nõudmistes oli kirjas «õppimisvõimeline», millega taheti rõhutada, et inimene peab olema valmis paarinädalasele erikoolitusele vastu panema. Või omada filosoofia ja semiootikakraadi selleks, et ööklubis jooke jagada ja hommikul kassat teha? Üksikjuhtumid? Loodetavasti. Aga kui mitte, siis on kas haridus ja sellele kulunud ressursid raisatud või kogub see noor lihtsalt piletiraha, et minna ja erialast tööd leida. Võimalusel ka huvitavat väljakutset. Ja just selliseid, kes midagi muud tahavad, me ju koolitada tahame. Nemad on Nokia-noored. Selge, et kunagi ei saa olema olukorda, kus iga spetsiifilise hariduse saanu ka 100 protsenti arvutusliku panuse ühiskonda tagasi toob. Nõukogude riik oli sellele vast üsna lähedal kohustuslike suunamiste ja sunnismaisuse kehtestamisega diplomiomanikele. Teatav loogika kulutatu ja eesootava vahel ometigi siit läbi kumab. Eesti on jätkuvalt uhke oma väiksuse üle. Teatud situatsioonides annabki see kiire efekti. Samas tuleb väikeses majapidamises oma ressurssidesse tähelepanuga suhtuda, et see ei lahustuks ketistunud maailmas ja ei oleks ootamatult suuremate poolt alla neelatud. Ka tagasilöögid on väikestel kiired. Eesti Kunstiakadeemia võimalik kadumine traditsioonilises vormis võib olla vaid esimene märk. Ja ma ei välistaks lähiajal olukorda, kus ääremaale jääbki üks välismaine kõrgkool, mille produktsioon ei ole kohalikkeelne ega –meelne. Võimalusi ju juba kaalutakse.

Ärevakstegevaid teavitusi on tulnud terve viimase kümnendi. Neile pole lihtsalt tähelepanu pööratud ja selgelt ei kajasta neid sõnumeid ka juba tegudesse jõudev haridusreform. Tutvustades P. F. Druckeri «Juhtimise väljakutsed 21. sajandiks» kirjutas Mart Raik juba 2003. aastal, et tööandjate eelistuse pingerida töövõtjate poolt vaadatuna on järgmine:

esimene on välismaine tööandaja välismaal

teine on välismaine tööandaja Eestis

temaga on peaaegu võrdne Eesti riik tööandajana

siis tuleb võimalus olla iseendale tööandja.

no jah, ja eks pere tahab toitmist – kui kuidagi teisiti ei saa, siis võib minna ka eestlasest tööandja juurde.

Möödunud on ligi kümnend ja eelistustest on saanud tegelikkus. Ainsa muutusena on allapoole vajunud Eesti riigiaparaat, kus töötavad enamikus naised. Neist ongi meil saanud üleharitud pool ja oma väiksema mobiilsuse tõttu (mõni laps ju ikka sünnib veel) ollakse palgasoovis tagasihoidlikum, pakutavas tööpanuses vapram (riigitöötaja töökoormusena eeldatakse häbenemata enamikes kohtades mitte 8, vaid 11-12 tundi päevas, lähetused ja koolitused hõlmavad reeglina nädalavahetusi).

Loo moraal – tegelikult tuleks haridust, eriti seda kõrgemat, vormida ja re-vormida vastavalt turule: otsitakse BAARIDAAM/BAARMEN-SAALITE ENINDAJA (kirjapilt muutmata, allikas CV-online). Turismihooaeg on algamas ja välikohvikute buum toob õnne jälle majja. Seni – käigem ülikoolides ja skandeerigem pakases meie endi valitud reformide vastu.

Kevad pole enam kaugel!