Lee B lugu

Kohtun hapra lühemat kasvu tüdrukuga, kelle juures torkavad kohe silma tema ilmekad rohelised silmad ja kiired liigutused, samal ajal uje kuid kuidagi lõbusaks tegev olemine.

Sul on vahva nimi, Lee. Kuidas Sa seda hääldad?
Eesnimi Lee (eestipäraselt) või Lee (loe inglisepäraselt lii), vene keskkonnas treeningutel ja võistlustel ning koolis on mulle igasugu deminutiive külge haagitud. Mõned naljakad, mõned … (naeratab). Olen käinud erinevates koolides ja elanud erinevates kultuurides, sealt ka palju nimesid. Bernadette on mu risti- ja keskmine nimi. Meie peres usutakse, et hea pühak annab oma nimega midagi positiivset ka lapsele kaasa. Mu õdedel on ka mitu nime. Gümnaasiumis hüütakse meid aga Stewart Little (minu noorem õde) ja Stewart Middle (mina siis).

Mõtlesin muidugi Su perekonnanime, aga … Heal lapsel on mitu nime. Kas Sina oled hea laps? Ha- haa… Aga tõsisemalt – mis Sa siin EBSi majas teed?
Sattusin siia juhuslikult. Tudengilehe kaudu tegelikult. Nad otsisid illustraatorit või karikaturisti. Nüüd käin siin iga päev. Gümnaasiumis ja avatud ülikoolis.

Sa said detsembris 15. Ja käid avatud ülikoolis? Kui paljud Sinu eakaaslased käivad ülikoolis?

Enda teada olen EBSis ja ka Eestis seni noorim üliõpilane. See pole olnud eesmärk omaette. Mulle meeldib teada saada ja uurida. Vahel tuntakse mulle kaasa, arvates, et pingutan üle ja et see kõik on „lapsele” väga raske. Ei ole! Tegelikult on ülikool minu ellu oodatud põnevust toonud ja mulle meeldib väga. Õpin uusi asju ja saan iga kord huvitavat ja inspireerivat informatsiooni. Kursusekaaslased on pisut hämmingus, kuid muidu suhtleme normaalselt. Õppejõud on väga sallivad.

Mida Sa ülikoolis õpid?
Ma ei ole praegu täiskursust võtnud. Püüan enne sisse elada ja kvaliteet on ikkagi tähtsam kui kvantiteet. Kuigi ma ei tahaks ka mõttetult kaua aega kulutada bakalaureuseõpingutele. Olen kirjas ettevõtluse erialal, kuid minu siht on tulevikus pigem õigusteaduslik. EBS kontekstis siis rahvusvaheline äriõigus ja sellega seonduv. Otsin võimalust oma programm koostada.

Millest selline valik? Kas rahvusvaheline äriõigus on Sinu arvates naiselik eriala?
Jah, ma arvan küll. Äriõigus on ju ennekõike loogilise mõtlemise kunst ja loogiline mõtlemine on just naisele omane. Kas pole? (Naeratab kelmikalt) Samuti ka oma töösse süvenemise võime ja veenmisoskus.

Nimetasid sõna rahvusvaheline. Kui eestikeskne on Sinu valitud eriala ja tulevik?
Plaanin saada Eestis hea Euroopa õiguse alase ettevalmistuse. Aga minu edasised õpingud võiksid jätkuda Prantsusmaal ja näiteks ka Londonis. Mulle meeldivad need kohad, neis on hea tunne ja ma tahan oma tuleviku üles ehitada liikuvana ning riigipiirideta.

Mainisid, et oled palju koole vahetanud. Miks ja milliseid?
Ma ei oska seletada, miks, kuid mulle isegi ei meeldi pikalt ühte eluperioodi pidama jääda. Vajan liikumist ja muutust. Olen koolis käinud Eestis, Kesk-Aasias kasahhi koolis, vene koolis, Kasahhi-Ameerika bakalaureuseõppele suunatud programmiga rahvusvahelises koolis, Ameerika üldhariduskoolis ja tagasi Eestis erinevates koolides. Olen seni neis koolides õppinud kolmes keeles, aga kui avaneks võimalus, läheksin järgmisena prantsuse keelt täiendama.

Kus on olnud kõige parem koolis käia?
Kõik minu kogemused on olnud erinevalt huvitavad. Ameerika koolis meeldis mulle hommikuti pakutav soe pizza ja hamburgerid koolisööklas. Naerab … Olgu, kui tõsiselt, siis tegelikult meeldis mulle Ameerikas ja ameerika süsteemi juures väga omamoodi väga soe ja perekondlik suhe koolis ja kooliga. Ka see, et põhirõhk oli vabal lugemusel, eksperimendil ja personaalsel uurimistööl. Ameerika kool ergutab loovust ja oma initsiatiivi. Mäletan siiani oma klassiekskursiooni Mississippi jõel, kus tutvustati laborilaeva. Sealt edasi tekkis minu enda uurimistöö haidest, mis mulle tohutut naudingut pakkus. Ja huviringid olid toredad. Seal oli tõesti huvitav. Ehitasime näiteks füüsikaõpetaja juhendamisel jäätmetest raketid ja need tõesti lendasid. Ja raamatukogus käimine oli popp ja huvitav, erinevalt palju oli ka audiomatejali, mida näiteks autos kuulata. Ameerikas veedad autos pärsi palju aega ju. Muuseumid olid väga interaktiivsed ja isegi kunstinäitustel käimine oli sündmus. Palju oli isetegevust. Olen isegi ooperis laulnud - Willie Wonka and a Chocolate factory.

Kazakhstani kogemus oli nii kirju ja rahvusvaheline, et see oli juba haridus omaette. Meil olid fantastilised õpetajad, kellest osad on siiani perekonnasõbrad ning me käime vastastikku külas. Ka nemad ei tööta enam Kesk-Aasias, nii et geograafia kipub kirjuks minema – Equadorist Taimaani ja USAni.

Kuidas hindad Eesti haridust olles ise mitmeti selle sees?
Nõudmised on kindlasti kõrgemad Ameerika omadest. Ka vene kool pani palju rõhku mälule ja faktidele. Keelte valik on kitsas, näiteks ei õpetata keeli väljastpoolt Euroopat ja keeleõpetuse tase on enamasti nigel. Koolitoit on täielik jama – ülekeedetud makaron ruulib ja see pole minu maitse. Eesti koolis pole vabadust, kõik nurgad on 90°. Aga elus ju ei ole! Õppimises ja ka õpetamises pole entusiasmi ja rõõmu. Väline tundub olevat olulisem kui sisu ja palju etendatakse olematut. Rõõmsavärviline koolimaja on tegelikult teisejärguline. Õpetajad on nagu ikka – mõned on head, mõned on ka valel erialal. Aga seda kohtab igal pool. Keeleõpetajad peaksid küll keele ja kultuuri keskkonnas kogemuse saama. Oleks abiks.

Miks tulid EBS gümnaasiumisse?
Olin juba mitmeti EBSiga seotud. Tudengileht ja kaks pereliiget EBSis. Olen väga rahul – õppimine toimub Eestile erandlikult üldiselt mõnuga, klass on seltskondlik, hea aura on siin koolis. Muidugi, see, et mu õde oli sellest koolist nii vaimustatud, aitas kaasa. Tahtsin ka ise tagasi õhkkonda, kus hommikuti kooli minek oleks rõõm, mitte pingutus. Käisin EBS gümnaasiumi katsetel tegelikult juba 8.ndas klassis. Sisse sain. Aga siis avastati, et mul on vaja ka 9. klass kuidagi läbi teha. Seadus oli ülim!

Lee, gümnaasium peaks olema juba küllalt pingutav. Kas õppeedukus selle all kannab ka, et rabad mitmel rindel?
Ma ei raba! Mul on lihtsalt huvitavam nii. Ei kannata oluliselt. Olen alati olnud nelja-viieline, aga mitte viieline. Vahel mõjutab see tundidest osavõttu, nagu iga hobi vist. Selles mõttes on lihtsam käia ühes koolimajas ja ühes süsteemis. Tunnid toimuvad gümnaasiumis ju ka siis, kui tudengitel on sess. Siiani on väga mõistev oldud mõlemalt poolt.

Kes on Sinu lemmikõpetajad ja –õppejõud EBSis?
EBS ülikoolis on väga mõnus kuulata prof. Arno Allmanni loenguid. Ta seob teooria omaenda kogemustega ja see teeb loengud pingevabaks ja nauditavaks.
Õpetaja Paavo (Matsin) on Gümnaasiumis vist kõigi lemmik. Ta teeb õppeaine (kirjandus ja kunstiajalugu) uskumatult huvitavaks ja tal on oskus panna meid, so. Õpilasi kaasa mõtlema ja ise ka vaeva nägema. Ta ongi meile rohkem nagu lahe sõber, mitte õpetaja.

Lee, kas raamatukogu kõrvalt jääb aega ka muuks?
Praegu jätsin sessi tõttu oma TaeKwanDo treeningud kõrvale. Olen mõned aastad olnud Baltikumi ja Venemaa tipus oma kaalukategoorias, kuid kaua sellel tasemel jätkan, ei tea. Ma ei saa aga praegu lõpetada, sest mul on üks isiklik eesmärk saavutamata – pean lõpuks ometi võitma oma kauaaegse venelannast rivaali, kes on liigagi mitmel korral kulla mu käest napsanud. Olen aktiivselt tegev Tudengilehes, mulle meeldib reisida ja suur kirg on mood. Õmblen ja disainin ise ka. Kavatsen varsti turule tulla oma uute ideedega Hoochy Mama’s, kellega tegime koostööd möödunud suvel. Olen keeleõpetaja paarile lapsele, töötasin kosmeetikafirmas jms.

Lee Stewart, kas Sa oled tavaline 15-aastane?
Ma arvan, et iga laps tahab teiste silmis olla ebatavaline. Selles mõttes olen ma väga tavaline.

Suitsulugu

Rühin jälle läbi niiskelt tuulise õhtu tuttavalt kössutava majamüraka poole.
Raamatupakk rõhub õlga, kõht on pikast päevast näpistavalt tühi ja mõlemad ajupoolkerad huugavad pikkade tundide jooksul kuhjunust. Seal! Näen Sind!!
Pole enam palju jäänud… Vettinud saabaste lirtsumist vaigistades lisan sammu, sest soojus, valgus ja kõige tähtsam muidugi – vaimuvägi, on ootamas selle koduselt laperdava sinivalge lipu all.
Hüplen suuremaid loike vältides trepi poole, kus salgake kaastudengeid juba ees ootavad kui ….

Aaah!!! Köhh, köhh!!!

Nüüd juba tuttava kuid ikka ja alati sama valusalt laksatava piitsahoobina tõmban vastu tahtmist sisse pahvaku sigaretisuitsu, mis kirbelt põletades minu sisikonnas endale teed otsib. Läkastan, ahmin instinktiivselt uue sõõmu õhku, mis haisva sissetungija leevendamise asemel uue laviini joobnustavat ning pigitavat ollust kaasa toob. Viimane hüpe? Ei, pean suu avama ja möödapääsemiseks luba küsima. Kümned silmad pöörduvad hämmeldunult mu poole, kui köhides ja kõõksudes lõpuks ennast ukseni murran. Minu hoolikalt valitud päevaparfüümid asenduvad odava pinutaguse lehaga, tunnen end taas tallatu ja ärakasutatuna.

Teadusetempli hubane soojus ei olegi enam nii ahvatlev, keldritrepil piidlen ümbritsevat juba vaenlase pilguga. Tunnen järsku rõhuvalt, kui pikk on olnud päev, kuidas tahaks sooja suppi ja kamina ette mõnulema, mitte pikkadeks tundideks auditooriumisse väsimusega võitlema, kuidas kodutöö oli jälle ebaõiglaselt pingutav olnud ja kuidas kogu see mõte täna siia tulla ei näigi enam nii üheselt õige.

Kas nüüd just nii drastiliselt, aga ligilähedaselt kirjeldaksin oma paljusid peamiselt õhtuseid kooli tulekuid EBSi peamajja Lauteri tänavas. Et mille üle kurdan? Ikka neist troppis ukse ees suitsetajatest räägin, kes meie PEAmaja PEAukse PEAmiseks vaatamisväärsuseks näivad olevat nii hommikul, õhtul kui öösel. Pean õigluse nimel möönma, et mingi ime läbi on ukseesised tossutavad summad viimastel kuudel hõrenenud. Mis tegelikult teisemaks on saanud, kas minu suhtumine või tegelik trepil suitsetajate arv, on alles selgitamisel.

Mis mulle siis ikkagi ei meeldi? Et kas ma pole ise noor olnud ja seda-teist elus proovinud? Et kas hakkan tõelise EBSlase põlvkonnast välja langema ja ajan mingit kibestunud keskealise juttu suitsetamise kahjulikkusest? Või kuulun hoopis nende njuujorgilike oravaparteilaste hulka, kes halli varjundite vahel vahet teha ei mõista ja elu vaid must-valgena näevad ning kõik suitsetajad ja suitsetamiseks ette nähtud kohad maamuna pealt minema pühiksid, kui vaid võimu oleks? Või olen ma lihtsalt nürinorija, kes ei näe teiste inimeste vajadustes jõudu, mis minu mugavust vahel pisutki varjutada võiks?

Kõik võib olla. Pole ma pärispatuta sündinud ega nii lilleke miskit. Olen tegelikult isegi võltsist vabadustundest pläru ette pannud, mis küll viimati palju aastaid tagasi juhtus.

Armas lugeja, ma räägin siinkohal meie EBSi kooli näost ja visiitkaardist, mida me iga päev mitte ainult enestele vaid ka oma külalistele ja lihtsalt majast möödujatele tutvumiseks pakume. Vaatamata soole, vanusele (jah, ka meie võtme- ja raamatupoe tädid on rõõmsas ringis noorematega) või rassile leiavad ukse ees suitsu tegijad, et need, kelle valikud teiste meelemürkide kasuks on kaldunud või nad lihtsalt muul ajal oma isiklikku elada arvavad, peaksid armutult ja kohustuslikus korras ikkagi nende valikute osaks saama, mida kadalipuna ülesrivistunud pahvijad pakkuvad.

Testimise korras võtku needsamad, kelle suhtes ma selle kirjatükiga ebaõiglane näin, enesele näitlikustamiseks miskit, mis neile endile loomult vastik ja vastuvõetamatu. Proovigu nad nüüd kujutleda summa inimesi tegemas sedasamust loomult vastikut ja vastuvõetamatut nende eneste ümber peaaegu et intiimse kontakti läheduses ja püüdku siis aru saada, missugune on tihtipeale see tunne, millega meie kooli uksest sisse astutakse. Ma ei räägi ju kaasuvast rämpsust, poolkustunud konides, süljelärakatest ja muust, mis lahingu- või lõõgastuspaika maha jääb üldmuljet ilmestama ja kontrastsemaks muutma.

Fair is fair. Olen püüdnud õigluse huvides ja oma silmaringi laiendamiseks intervjueerida popsutajaid nii eesti, vene, kui inglise keeles. Mitte et norida. Ega ma südame põhjas nii paha polegi. Lihtsalt huvist elu enese ja nende vastu, kes seal sees. Aga vaata - ei taheta minuga oma mõnusid jagada, diskuteerida, mind oponeerida või lihtsalt väljakutsele vastata ühti. Tavaliselt kas astutakse sammuke tahapoole (“noh, kas nüüd on parem?”), pööratakse selg (“näe, laululinnukesed kah siristamas”) või kustutatakse koni kiiresti seljataga, arvates, et ma mõni seatu või kutsutu olen, kel kõrgem võim hilisemate kodutööde hindamise juures või keskmise hinde osas. Ei, ei ole mul miskit võimu või väge te üle. Lihtsalt uudishimu, et miks ja kuidas ja mis alustel. Niisiis, kallis lugeja, ei saa ma Sulle öelda, miks see nii on, et mina ja need teised seal asju eri nurga alt näeme ja justkui üle suure külma mere teineteise poole vaatame. Või ei näe me asju erinevalt? Hmh, kes see pime pool siis on, kel nägemisega pahasti? Mina? Nemad? Mõlemad?

Noh nii, kus tegu, seal arvajad. Õnneks pole ma mitte ainuke, kes olukorras probleemi või vähemasti intriigi on näinud. Meie juhid, administratsioon ja omavalitsus otsivad väljapääsu ja alternatiive suitsetamise koondamiseks paslikumasse paika juba mõnda aega. Võib ju olla, et motiivid tulenevad millestki muust kui pelgas mure meie oma kooli väärika näo pärast ja/või lihtsalt pisut aupaklikuma suhtumise näitamine neisse, kes sinna sisse astuda võtavad. Võib ju olla, et initsiatiiv tuleneb hoopis Eestimaa karmist kliimast või kitsastest ja suhteliselt ebamugavatest tingimustest neile, kes süütumapoolseid meelemõnusid maitsema on tulnud ja painavat koolistressi maandavad. Eks see ole üksjagu tülikas ju iga natukese aja tagant oma platsilt kõrvale astuda, et järjekordset tüütut tulijat mööda lasta. Ja kui väljas peaks veel miskit asja sadama, mida meil ju ikka juhtub, siis on see lausa konkurentsi küsimus, et kes vihma käes, kes räästa all ja kes allatuult, kes pealpool. Eks ole?

Plaane on niisiis tarkades ja kohastes peades olnud mitmeid. Näiteks plaaniti mõnda aega tagasi varjualuse ehitamist EBSi parklas garaažide juurde, et viia seesinane sõpruskond ja tema tegevus üle eraldatumasse õhkkonda. Miks see siiani teoks pole saanud, pole mulle ega üliõpilaste omavalitsusele tänaseks teada.

Teine alternatiivne või kaasuv plaan on olnud eelkõige tudengite (võin kihla vedada, et suitsetavate tudengite) poolt pakutud variant, et EBSi enda siseruumidesse ehitataks hea ventilatsiooniga suitsutuba. Praegu pole selle jaoks midagi ette võetud ja kõik lihtsalt kannatavad (ära).
Kolmas idee, mis ka edasi-tagasi sahisenud on, peaks oma riukalikkusega meeldivalt üllatama ka vanu tegijaid, sest see hakkab patuseid otsima mitte meie eneste leerist vaid hoopis mujalt. Nimelt meie nooremate õdede-vendade EBSi gümnasistide juurest, mitte kõrgest koolist enesest. Selle kavaluskõne kohaselt pidavat suurem osa suitsetajatest hoopis nooremat sugu koolilapsed olema. Hmh, siis on nõutuseks muidugi mitu korda rohkem põhjust. Näiteks sellest kandist, et millega siis lp. gümnaasiumiema meie kasvulava head mainet põhjendab, millega isiklikku eeskuju annab ja mida parenduseks teha kavatseb. Teisalt, miks peame me oma gümnaasiumi ridu tihendama samade inimestega, kes EBSi endagi auditooriumides õhku ära hingavad? Sest vaadake, need arvatavad gümnasistid istuvad minu kõrval koolipingis ja me kükitame koos koridoride aknalaudadel kui vennad värvukesed. Millal neil ometi see aeg veel gümnaasiumis käia ja nende noorte inimeste eest kah paha haisu ning tossupilvesid teha? Nii et meie avalike suhete juht, kellega sel teemal korduvalt juttu teha püüdsin, peaks gümnaasiumijuhile ühe karmimat sorti kirja saatma ja kõige eelpooltõstatatu kohta tõsiselt aru pärima.

Natuke nõrgana kõlas ka lugupeetud koolijuhi väide, et olukord pole ju EBSi enda kätes, sest maja ei kuulu meile ja kuni me AS Imantaga piirikive sinna-tänna lohistame, ei saa suurt midagi ära teha. Sügav nõutus minu poolt. Kas nii, et kuni maja ei kuulu tervelt ja täiega meile, pole meil võimalik iseenda näotu käitumise vastu astuda? Mis saab siis sööklakommetest, kõlblast tervitamisest, enese rämpsu ohjamisest ja muust, mis ka ühe koolis käinud inimese ja kogu selle maja juurde iseolevana kuuluma peaks? Kas ka kõik see peaks omandisuhetes ja juriidilistes nõksudes kinni olema või oleme meie ise need, kes oma renditud või siis omatud koolile näo anname ning palge kujundame; ise teistele näitame, kes me oleme või olla tahame, mida endalt ja teistelt ootame ja tänu oma läbilöögivõimele ka kätte saame?!

Kulla EBSikad, ei ole me need, kes olukordade lahendamise asemel vibelikke vabandusi ja tumedaid tupikteid otsivad! Ega ole ju?

Saagem kokku need, kes selleks sobivad ja seatud on; räägime asjad sirgeks ja alustame uut õppeaastat maja ette seatud tervitava lillepoti või lihtsalt puhta trepiga. Ärgem pangem proovile meile sisenejate kopsumahtu või tülgastusläve, vaid andkem neile võimalus sirge selja ja oma valitud odööriga end esindada.

Andkem võimalus teistele olla sama väärikad ja ise otsustavad kui meie seda deklareerime olevat. Väärikus on tugevus. Ja olgemgi sellised nagu tahame. Ka rentnikena käitudes nagu omanikud, mitte kui pisikesed pinnapealsed.

Hola Morena

¿Adónde corres, Morena?

Kui Morenat („tõmmu” hispaania keeles) kooli peal näen, on ta ikka nagu mesilassülemiga oma õpilastest ümbritsetud. Vatramine käib kõigis mõeldavates keeltes. Ka mulle meeldib selle feelinguga kaasa minna ja eesti keel polegi vist meie kahe vahel kõige sagedasem suhtluskeel.
Kui suudad mitte kella vaadata ja piiranguteta mõelda, siis on Morena super-kaaslane, täis üllatusi ja rõõmsameelset ning elujaatavat ootamatust.

Tiia Maria Reimal on EBSis töötanud 12 aastat. Mis on selle ajaga muutunud?

1995 a. oli kõiksugu materjale ja pahna vähem, 2005 – palju vähem osatakse ise õppida. Kümne aastaga on huvi keeleõppe vastu aga tohutult kasvanud ja maailma nähakse avatumalt. Lihtsalt sooviks, et rohkem oleks sisemist kirge, julgust olla sina ise.

Mis vahe on erasmustel ja meie tudengitel?

Hispaania keel aitab muuta eestlase tavapärast mõtlemist. Eestlased ei oska liiga sageli ennast heast küljest hinnata ja oma positiivseid saavutusi näha. Loovate harjutustega on eesti gruppides palju raskem – fantaasia vaegus ja eneseväljenduse piiratus. Erasmused oskavad olla tänulikud selle eest, mis neile pakutakse. Ka vähese aja jooksul ja väikeste asjade puhul.
Emotsioon! Hispaania keelt ilma selleta ei õpi. Eestlastes on ta olemas, aga kasuka all peidus.

Kuidas Sinu klassi satutakse?

Tihti valitakse pigem emotsiooni ajel (hiljutine reis hispaania keelt kõnelevasse maasse, ilusad eksootilised inimesed), vahel ka kalkulatsioonist. Uus suur laine on huvi Ladin-Ameerika kultuuride vastu. Kuna emakeeleks peavad seda keelt ligi 400 miljonit inimest, siis motivatsiooni peaks leiduma igaühele. Mõni tuleb ka selle pärast, et lihtsalt on ilus keel.

Mis on hispaania keele gruppides erilist?

Optimism, elurõõm ja sõpruse tunnetus ei saa kesta 1,5 tundi ja siis kustuda. Need, kes „nakatuvad” käivad koos ja suhtlevad ka muul ajal. Nii leitakse tunnivälist suhtlemist tantsutundides ja jäähallis uisutades (Morena enda kustumatu kirg). Salsa on eelkõige positiivne mõtlemine. Pikkade Eestimaa talvede jooksul tuleb seda endale vahel meelde tuletada. Koos peetakse sünnipäevi, käiakse väljas.

Kas Hispaania keele õppimine on ajaraiskamine?
(naerab) Mina oma elu ilma hispaania keeleta ette ei kujuta. Mu elu muutus 100% läbi hispaania keelt kõnelevate kultuuride ja inimeste. Hispaania keel on enimräägitud keel maailmas. Selle keele õppijad on seda mõistnud. Ka seda, et meie isolatsioon ei kesta kaua. Hispaania pole mitte ainult taskukohased kuurordid vaid ka kultuur, mis on andnud tugevaid tõukeid paljudele teistele kultuuridele.

Hispaania keele õppimine on EBSis populaarne, sest need inimesed torkavad üldises koolipildis silma. Neid iseloomustab töökus, optimism ja see „miski”. Ka keskmisest parem tuju. Nagu keelehuvilised ise ütlevad – meis kõigis on killuke Hispaaniat. Leidke see vaid üles ja hoolitsege tema eest, sest see teeb meid õnnelikumaks.

¡Hasta la vista!

Kasvatan inimest, mitte õpetan ainet

Mind on vorminud Viljandi ja matemaatika-füüsika süvaklass,
Tartus Alma mitmel erialal ja inimesed, kes sinna juurde ja sisse kuulusid. Oma esimese tunnistähe mingigi hariduse (mitte veel harituse) kohta sain aga EBSist. Jah, just see nokitud ja näpuga näidatud modellikool.

EBS on suutnud oma katuse alla koguda terve rea silmapaistvaid ja omanäolisi Õpetajaid. Just see teeb EBSist selle, mis ta täna on. Püüan teile tuua lähemale mõne neist, kes meie mõttemaailma siin paremaks on loonud.

Iga kooli tegelikku taset näitavad eelkõige tema vilistlased. EBS poolt korraldatavatest vilistlasuuringutest selgub, et kõige olulisemate kompetentsidena, mis lõpetanutele karjääris edu on toonud, nimetati enim suhtlemisoskust, keelteoskust, teadmisi omal alal ning analüüsivõimet. Uurime siis, kuidas selleni jõuda.

Minuga on täna Jaanika Sarv, EBS saksa keele lektor, teise võõrkeele lektoraadi juhataja. Tunnen teda oma saksa keele õpingute ajast. Vaikselt rõõmustan, et seekord olen mina kuulaja ja tema „vastab”.

Õpetaja kui õpiprotsessi initsiaator ja suunaja

Enesejuhitud õppimise keskne idee on õppija vastutuse suurenemine ning õpetaja rolli nihkumine dikteerijast suunajaks ja lihtsustajaks õppimise paremal organiseerimisel. Ära tee ise vaid anna õppurile idee ja tõuge, küll ka imed tulevad.
EBSis on keeleõppel sisult kaks eesmärki – 1) A-taseme õppur, kes on rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline keeleoskaja; 2) keele- ja kultuurihuviline, uudishimulik inimene laiemalt, kes oma keelt vajadustele ja võimalustele vastavaks kohendab läbi elu.
Koolitaja roll üldiselt on muutunud täna tegelikult palju komplekssemaks. Komplekssus tekib suunamise erivajadustest mitmetahulise õppe tekitamisel. Tähtis on anda võimalust ja ruumi autonoomseks tegevuseks.

Õppijakeskses tunnikliimas tuleb õppejõul klassikalisest rollist välja tulla, autonoomset õpitegevust eesmärgi poole suunata ning protsessi lihtsalt toetada. See eeldab usaldust mõlemalt poolt. Õpilane ei taha enamasti teada seda, mida mina arvan, et ta tahab teada. Tudeng teab paremini, millest tal puudu jääb. Kuula teda. Vastutuse puudumine pärsib õppimist, ootan igalt oma panuse andmist mitte tuima kuuletumist. Minu kui õppejõu roll on suunata õpilasi informatsioonikanalite juurde; innustada neid looma, teadvustama ning arutlema – enese seatud unelma poole peavad nad ise kõndima. Õppejõud ei ole siinjuures ka otsustaja üliõpilase arengu üle vaid ta peab tagama tagaside- ja kontrollimeetodid, mida õppija saab iseseisvalt kasutada oma tulemuste määratlemiseks.

Sõbrad ja kaaslased õppeprotsessis

Enamus tudengitega olen sõber. Sõber ei vea mind alt, ta respekteerib mind, on motiveeritud.
Ma olen oma töö parandamatu fänn. Sageli on kogu mu pere minu töö fännid. Olen valmis oma õpilase nimel töötama, vaeva nägema ja oma aega ohverdama. Ootan tegelikult sama ka neilt.
Minu jaoks on tunni ettevalmistamine investeering. Aga kui juba meeskonnatöö, siis ootan tunnustust ka mina. Rõõmu teevad tudengid, kes sellest aru saavad. Olen saanud nädalavahetusel meile „Jaanika, tegin endale ühe sellise harjutuse, et materjali paremini omandada. Mind see aitas, äkki huvitab teisigi”. Õppur võtab sellega osa vastust minult, laiendab silmaringi nii endal kui õpetajal. Ega ma Jumal pole. Ja andmisrõõm pole mitte ainult mulle omane.
Tagasisidet on kõige erinevamat laadi. Aga sa tunned ära, kui see on siiras ja see tunne viib edasi. Õpetaja ei ole alavääristaja ega karistaja. Eriti selle eest, mida mina pole õpetanud või mis minu vaadetega ei sobi. Kuid isegi valesti õpitut saab parandada. Positiivne analüüsiv abi on see, mida minult oodatakse.

Loovust ja loomingulisust! Me ei oota tuupijaid

Keeleõpe nõuab julgust vigu teha! Meie üldhariduskool õpetab ikka veel, et kui teed vea, siis hinne kukub. Minu moto on - parem valesti rääkida kui õigesti vaikida. Kui native saab aru, mida sa räägid (mina-köök-söök-keetma stiilis), siis on D minu juures juba käes.
Klass on meie kodu. Mõttemullid seintel – vaba ja vahva eneseväljendus, mida jagame teiste gruppidega, kes tulevad ja loevad. Kui üks grupp suudab välja tuua oma loovuse, tekib see ka teistel. Nii jagataksegi.

Keeleõpetaja ei pea perfektset keelt õpetama (seda pole ju olemas) vaid uudishimu initsieerima. Keel areneb koos muu eluga ja väljendab teatud grupi suhtlust. Noor vajab mitte ainult kivist klassikat vaid arusaama piiridest, mis ühendavad ja lahutavad erinevaid keelekeskkondi. Minu tunnis võib kasutada slängi ja „noortekat”. Internet ja teatmikud on olemas ka tulevikus.
Kombineeri! Oleme kasutanud videotreeningut, mida keeleõppes ei nõuta; toome loovust sõnavarasse (olen ise Jaanika tunnis intrigeerivatel teemadel kirjandeid kirjutanud, tänapäevases ärikeskkonnas liikuv Punamütsike olnud, mänguklotsidest maja ehitanud – ikka nii, et kogu aeg räägid. T).

Isemõtlemise suureks toeks loen suulist eksamit mitte testi – kena kuid kaduv õppevorm (meie koolis on veel paar õppejõudu peale Jaanika, kes seda elus hoiavad, näiteks Arno Almann). Vestluses tekib feedback (õpetajalt) + arutlus (õpilaselt). See on enam kui teadmiste kontroll, sest siia sulanduvad õige keskkonna loomine, partneri tekitamine, vestluse faaside vaheldamine jm mida aine õpetamise kõrval õpilasele pakkuda saame. Sõnade test on õppevorm, mis teatud (pigem erandjuhtudel) muidugi kasutatav. Samas on mõttetu teha testi, kus sõnade ja lünkade arv klapib – siis mõõdame mitte sõnade tundmist vaid midagi muud ja see pole teadmiste kontroll.

Tuupija polegi vast see kõige väsitavam suhtumine. Mõni tudeng vahel küsib semestri algul, et miks sel aastal teistsugused testid on kui möödunud aastal (krabistades oma modern-tehnikas koopiad). No arvake ära :)

Hea tuju ei sega ometi õppimist ja omandamist!

Vaadake, ma teen seda tööd ju juba palju aastaid. No kuulge, ka minul peab põnev olema! Imeravim on ikka huumor. Tegevusi tuleb vahetada ja klassi tajuda - hommikune 8:30 tudeng ei ole sama, mis õhtune tudeng. Siin aitab aktiivne osalemine tunnis – keeleõppejõud ei räägi 1,5 tunni jooksul mitte rohkem kui maksimum 20 minutit. 80% juhtudel suudan seda joont hoida. Olen loomult lobiseja :)

Partnerharjutused, presentatsioonid, sõnad loosirattast – kõik on omal ajal omal kohal. Näiteks lihtne harjutus – said sõnad 3, 6, 7, 13, 16, 18 – nüüd moodusta nendega lause. Jah, just nendega. Las olla naljakas, kes seda keelab?

Motivatsiooni jagatakse Jaanika tunnis paremale ja vasakule. Nt. koputamine - kui keegi vaimuks või tubli on, koputavad kõik vastu lauda, luues mõnusa aplausi (see oli hea tunne. T).
Vürtsid! Eestis need puu otsas ei kasva. Siis looge neid ise oma tunnis! Veel üks nipp – pane inimesed omavahel vaidlema – üllatav, aga sõnavara nappus pole enam probleemiks J ja vaadete erinevusest tekib uus tasapind ka õpetajale, sest õpilase keel väljendab TEMA maailma. Keel peab ju olema rakenduslik ja elulähedane.

Keeleõpe õpetab valmisolekut eluks, eriti ärieluks

Kommunikatsioonistrateegiline õpe ja kommunikatsioonikompetents on pikad sõnad kuid vajalikud meie elus. Nagu ka inter- ja metakultuuriline õpe.

Kuni Haagenini (Jaanika kaitses seal oma magistritöö keeleõppe metoodika alal) arvasin, et metoodika on jama. Enam ei arva. Tänapäevane suhtumine on kaasajastamine. Mitte kõik siin pole selleni jõudnud. Väljund on see, mida me kõik ootame – tajutav, nähtav, kombatav tulem.
Koostasime keeleõppe käigus näiteks Office Management käsiraamatu - tudeng-ekspertidelt, koos piltidega. Kui palju põnevaid artikleid ja entusiasmi! Veel üks võimalus essee asemel oma oskusi näidata. Siia tulevad ju juurde analüüs teistelt (võtsime ta kohe kasutusele) ja areng.

Keeleõpe on tegelikult üks suur kommunikatsioonitreening
Arvan, et kõige paremini sobivad siin igasugused loomingulised ja mängulised elemendid. Selleks on nii palju võimalusi.
Kui eesmärk on arendada isikupärast keelekasutust, väljendusoskust ja esinemiskindlust, siis on tunni sisuks väljendusharjutused, grupivestlused, rollimängud.
Üks tänapäevane ärimehe „must be” on spontaansus. Seda arendame ootamatute suunitletud pöördumiste kaudu.

Loovust arendavad minikõned erinevalt teemadel, vahel kasutades ka paber-liim-värv kombinatsiooni. Loomingulisust õpetavad lühijutud, neile ootamatute lahenduste leidmine
Argumenteerimisoskuseni jõuame läbi improvisatsioonide, mis väljastpoolt naljakad, sisult tõsiselt arendavad.

Nähtuste/asjade defineerimisoskust arendavad mõistatusmängud, vaidlused, väitlused. Muidugi käib teatud etapil siia juurde ka uue ja konkretiseeritud sõnavara drillimine, mis tegelikult kasvatab tegutsemisdistsipliini.

Mitte ainult tänane juht ja juhiabi vajavad ka selliseid (keele)õppega seostuvaid omadusi nagu teravmeelsust, löögivalmidust, kontsentratsioonivõimet – seda treenivad väljendus- ja reageerimisharjutused, kuulamisoskuse arendajad, minapildi tajumine läbi grupidünaamika.

Kui arvad, et keele õppimine võiks Sullegi kasuks tulla, siis vea ennast EBS viiendale korrusele ja uuri asja.