Maailm meie ümber tõmbub üha kitsamaks. Kättesaamatutest eksootikatest on saanud mõnetunnised reisid. See kõik on tore. Vaimustav tegelikult.Oleme loonud endale uue maailma. Koos võimalustega peaksime ka uut moodi mõtlema õppima. Nii enda kui teiste pärast.
End Eestimaa heitlikest ilmadest päikeseparadiisidesse odavlennutades võiksime teada, et paljud neist on islamiriigid või riigid, mis mahutavad endas vastuolulist sümbioosi kristlaste, moslemite ja veel kellegi vahel. Meile võõras teema? Kuid maailma ahenedes elame sedavõrd üksteise kõrval, et valik - küünarnukk ribides või usaldusväärne õlg kõrval – tuleb nii või teisiti teha.
Sel nädalal algab ramadaan. Küsisin oma tuttavalt, mida nad selle kohta teavad või miks see meid erutama peaks. Ega teatudki suurt midagi. Ega erututud ka. Nimi on nagu tuttav, aga... miks peaks see meile üldse korda minema?!
Mida võiks siis üks tavaline kristlikult mittereligioosses tänapäevas elav inimene teada sellest, mis toimub umbes miljardis kodus järgneva kuu jooksul?
Ramadaan – see on tegelikult kuu nimetus. Kasutusel juba islamieelsest ajast, mil see oli veel suvine kuu. Islami kalender on teatavasti kuukalender, mis tähendab, et kalendrikuud loetakse kuu loomisest. Kuna kuu aastane kalender on ligi kaks nädalat lühem päikesekalendrist, mida meie kasutame, on ka ramadaan liikuv kuu. Sel aastal algab see 13. septembril ja lõpeb 13. oktoobril. Ja ka täpne aeg on teada – õigel koidikul, mis pannakse paika päikese asendi järgi horisondil.
Ramadaan on üheksas ja kõige püham kuu islami kalendris. Just sel kuul aastal 610 ilmutati Koraani (pühade õpetuste ja juhiste kogu moslemitele ehk pühendunutele) esimesed värsid karavanisaatja Muhammadile Mekka (tänane Saudi ehk Musta Araabia) lähedal.
Nimetus tuleneb araabiakeelsest sõnast "põletama". Tänapäeval seostatakse seda kõigi pattude põletamisega paastukuu jooksul. Siia juurde kuulub ka puhastumine palvetamise läbi, omad do’s ja don’ts. Palvetavad moslemid viis korda päevas. Seda iga päev.
Ramadaani paast sawm, millest vast enim kuulnud oleme, on üks viiest islami tugisambast. Ülejäänud neli on shahada (usutunnistus), salat (palve), zakat (annetus), ja hajj (palverännak Mekasse). Neist aga järgnevates lugudes.
Püha paastu peetakse aastast 638, mil moslemid vallutasid Jeruusalemma, Antiookia, Palestiina ja selle olulised tugipunktid. Paastutakse terve kuu jooksul. Kui see pole võimalik (haigus, reisimine), tehakse see samade reeglite ja aja jooksul läbi esimesel võimalusel.
Ramadaani olulisim öö on Laylat al-Qadr või Shab-e-Qadr – jõu- või võimu öö. Sel ööl palvetatakse kogu öö ja sel ööl otsustatakse usu saatus palvetajale kogu järgmiseks aastaks.
Ramadaan jagatakse kolmeks 10-päevaseks osaks ehk ashra’ks: rahmat - jumala ehk Allahi halastus; maghfirat – jumala andeksand; nijat - lunastus ehk taevaminek.
Paast
Süüa tohib koidueelset toitu, mida nimetatakse suja hoor ja peale loojangut – ada iftar. Loomulikult järgneb sellele palvetamine, nagu näeb ette hadith ehk kommete kogu. Pole ka mõeldav, et söödu oleks mingi burger või suvaline kohvikutoit – toit peab olema halāl, mis tähendab vastavalt seadusele ja tegelikult seda, et ei ole seadusega vastuolus ehk harām.
Ramadaani aeg on ka Õpetusse süvenemiseks. Selleks tuleb hoiduda vihast, kadedusest, ahnusest, ihast, sarkasmist, õelusest ja tagarääkimisest. Ka seks on piiratud ja reeglistatud. Kuna seks islamis kuulub vaid abieluvalda, ei ole majavälisel või abielueelsel seksil mingeid reegleid. Sest seda ei saa olla, ei tegudes ega mõtetes.
Kogu paastu mõte on jumaliku kummardamises, jõupingutuste tegemises selle mõistmiseks ja teede avamises sellele lähenemiseks. Loobumus on maisest eraldumise märk, see aitab puhastuda südamel ja hingel, mida kannab meie keha. Õige paastumine viib meid mitte ebamugavusse, vaid rahuseisundisse. Paast aitab treenida meie enesedistsipliini, ohverdusvõimet, kaastunnet – seega peaks iga pühendunu paremaks inimeseks muutuma. Sellele aitab kaasa ka Koraani lugemine. Koraani loetakse ette avalikel kogunemistel, sest ärgem unustagem – enamus islamimaalimast on ikka veel kirjaoskamatu.
Kas ei oleks see sügise alguse aeg hea ka meile pisukeseks sisevaatluseks, enesekriitiliseks korrastumiseks ja laiema maailmanägemise püüdluseks? Miks mitte üritada õppida siinjuures vanadelt ja tarkadelt kultuuridelt... Me pole Araabiast saanud ju mitte ainult terrorismihirmu, vaid siiski ennekõike suure tüki tänasest maailmakultuurist.
Sel nädalal algab ramadaan. Küsisin oma tuttavalt, mida nad selle kohta teavad või miks see meid erutama peaks. Ega teatudki suurt midagi. Ega erututud ka. Nimi on nagu tuttav, aga... miks peaks see meile üldse korda minema?!
Mida võiks siis üks tavaline kristlikult mittereligioosses tänapäevas elav inimene teada sellest, mis toimub umbes miljardis kodus järgneva kuu jooksul?
Ramadaan – see on tegelikult kuu nimetus. Kasutusel juba islamieelsest ajast, mil see oli veel suvine kuu. Islami kalender on teatavasti kuukalender, mis tähendab, et kalendrikuud loetakse kuu loomisest. Kuna kuu aastane kalender on ligi kaks nädalat lühem päikesekalendrist, mida meie kasutame, on ka ramadaan liikuv kuu. Sel aastal algab see 13. septembril ja lõpeb 13. oktoobril. Ja ka täpne aeg on teada – õigel koidikul, mis pannakse paika päikese asendi järgi horisondil.
Ramadaan on üheksas ja kõige püham kuu islami kalendris. Just sel kuul aastal 610 ilmutati Koraani (pühade õpetuste ja juhiste kogu moslemitele ehk pühendunutele) esimesed värsid karavanisaatja Muhammadile Mekka (tänane Saudi ehk Musta Araabia) lähedal.
Nimetus tuleneb araabiakeelsest sõnast "põletama". Tänapäeval seostatakse seda kõigi pattude põletamisega paastukuu jooksul. Siia juurde kuulub ka puhastumine palvetamise läbi, omad do’s ja don’ts. Palvetavad moslemid viis korda päevas. Seda iga päev.
Ramadaani paast sawm, millest vast enim kuulnud oleme, on üks viiest islami tugisambast. Ülejäänud neli on shahada (usutunnistus), salat (palve), zakat (annetus), ja hajj (palverännak Mekasse). Neist aga järgnevates lugudes.
Püha paastu peetakse aastast 638, mil moslemid vallutasid Jeruusalemma, Antiookia, Palestiina ja selle olulised tugipunktid. Paastutakse terve kuu jooksul. Kui see pole võimalik (haigus, reisimine), tehakse see samade reeglite ja aja jooksul läbi esimesel võimalusel.
Ramadaani olulisim öö on Laylat al-Qadr või Shab-e-Qadr – jõu- või võimu öö. Sel ööl palvetatakse kogu öö ja sel ööl otsustatakse usu saatus palvetajale kogu järgmiseks aastaks.
Ramadaan jagatakse kolmeks 10-päevaseks osaks ehk ashra’ks: rahmat - jumala ehk Allahi halastus; maghfirat – jumala andeksand; nijat - lunastus ehk taevaminek.
Paast
Süüa tohib koidueelset toitu, mida nimetatakse suja hoor ja peale loojangut – ada iftar. Loomulikult järgneb sellele palvetamine, nagu näeb ette hadith ehk kommete kogu. Pole ka mõeldav, et söödu oleks mingi burger või suvaline kohvikutoit – toit peab olema halāl, mis tähendab vastavalt seadusele ja tegelikult seda, et ei ole seadusega vastuolus ehk harām.
Ramadaani aeg on ka Õpetusse süvenemiseks. Selleks tuleb hoiduda vihast, kadedusest, ahnusest, ihast, sarkasmist, õelusest ja tagarääkimisest. Ka seks on piiratud ja reeglistatud. Kuna seks islamis kuulub vaid abieluvalda, ei ole majavälisel või abielueelsel seksil mingeid reegleid. Sest seda ei saa olla, ei tegudes ega mõtetes.
Kogu paastu mõte on jumaliku kummardamises, jõupingutuste tegemises selle mõistmiseks ja teede avamises sellele lähenemiseks. Loobumus on maisest eraldumise märk, see aitab puhastuda südamel ja hingel, mida kannab meie keha. Õige paastumine viib meid mitte ebamugavusse, vaid rahuseisundisse. Paast aitab treenida meie enesedistsipliini, ohverdusvõimet, kaastunnet – seega peaks iga pühendunu paremaks inimeseks muutuma. Sellele aitab kaasa ka Koraani lugemine. Koraani loetakse ette avalikel kogunemistel, sest ärgem unustagem – enamus islamimaalimast on ikka veel kirjaoskamatu.Kas ei oleks see sügise alguse aeg hea ka meile pisukeseks sisevaatluseks, enesekriitiliseks korrastumiseks ja laiema maailmanägemise püüdluseks? Miks mitte üritada õppida siinjuures vanadelt ja tarkadelt kultuuridelt... Me pole Araabiast saanud ju mitte ainult terrorismihirmu, vaid siiski ennekõike suure tüki tänasest maailmakultuurist.
Alandlikku sügist!
No comments:
Post a Comment