ilmus KesKus 2011 talvel
Eesti publiku enamikule puudub selle filmi juures taustsüsteem, mida Briti meedia on toitnud pikki aastaid: Tamara Drewe lugu algas kunagi The Guardian koomiksitena, siis ilmutus autori Rosemary Elizabeth "Posy" Simmondsi raamat, millele järgnes juba filmilindi versioon. Loo autor kiikab satiiriliselt endale tuttavasse keskkonda – inglise keskklassi kirjanikud ja nende inimlik pool. Tamara lugu sai populaarseks just täna oma lihtsusele sotsiaalse ja inimliku kirjeldamisel, mis on punutud heasüdamlikkuse ja parempoolse maailmavaate kenasse turvalisusesse. Simmondsi tööde juures peetakse lugu tema vahedast tasasest huumorist, mis kandub edasi dialoogidele. "Posy" Simmonds on võitnud väga kõlavaid aunimetusi oma tööde eest, osa sellest särast kasutab ära ka film. Kummalisel kombel pole isegi see kogu lugu loost, sest ka Simmondsi versioon töötleb palju varasemat - Thomas Hardy juba 19ndal sajandil üllitatud lugu ennastupitavast kuid lihtsakoelisest „akadeemilise“ kirjanduse wannabe’dest kolkamaakonnas (Far from the Madding Crowd). Stephen Frears leidis, et lugu on väga naljakas, seksikas ja igati kaasaegne – mõned asjad lihtsalt ei aegu.
Filmi elama panevad näitlejad muutuvad koheselt omaseks oma usutavuses – kõik, kuni detailideni on just sellised, nagu me neid endale ise ette kujutaksime. Ei mingeid armanisid ega hugobosse, ei mingit võltsmeiki. Au ja kiitus kogu ansamblile, sest harmoonia ja kokkumäng on traagelniitideta.; ei ole supernoovasid kuid igale antakse oma koht auväärselt täita.
