ilmus KesKus 2011 talvel
Eesti publiku enamikule puudub selle filmi juures taustsüsteem, mida Briti meedia on toitnud pikki aastaid: Tamara Drewe lugu algas kunagi The Guardian koomiksitena, siis ilmutus autori Rosemary Elizabeth "Posy" Simmondsi raamat, millele järgnes juba filmilindi versioon. Loo autor kiikab satiiriliselt endale tuttavasse keskkonda – inglise keskklassi kirjanikud ja nende inimlik pool. Tamara lugu sai populaarseks just täna oma lihtsusele sotsiaalse ja inimliku kirjeldamisel, mis on punutud heasüdamlikkuse ja parempoolse maailmavaate kenasse turvalisusesse. Simmondsi tööde juures peetakse lugu tema vahedast tasasest huumorist, mis kandub edasi dialoogidele. "Posy" Simmonds on võitnud väga kõlavaid aunimetusi oma tööde eest, osa sellest särast kasutab ära ka film. Kummalisel kombel pole isegi see kogu lugu loost, sest ka Simmondsi versioon töötleb palju varasemat - Thomas Hardy juba 19ndal sajandil üllitatud lugu ennastupitavast kuid lihtsakoelisest „akadeemilise“ kirjanduse wannabe’dest kolkamaakonnas (Far from the Madding Crowd). Stephen Frears leidis, et lugu on väga naljakas, seksikas ja igati kaasaegne – mõned asjad lihtsalt ei aegu.
Filmi elama panevad näitlejad muutuvad koheselt omaseks oma usutavuses – kõik, kuni detailideni on just sellised, nagu me neid endale ise ette kujutaksime. Ei mingeid armanisid ega hugobosse, ei mingit võltsmeiki. Au ja kiitus kogu ansamblile, sest harmoonia ja kokkumäng on traagelniitideta.; ei ole supernoovasid kuid igale antakse oma koht auväärselt täita.
Filmi tegijatest keskne on Stephen Frears, kes meenub meie vaatajale vähemalt läbi High Fidelity (2000), Kuninganna (2006), Ohtlikud armusuhted (1988), Dirty Pretty Things (2002) ja mitmete teiste laiemalt tuntud nimede. Filmi peetakse raamatuga võrreldes lihtsustatuks. Mõned kriitikud arvad, et edasiarenduseks oleks olnud vajalik vuudiällanlik lähenemine dialoogidele ja karakteritele kõrglihvi andmisel. Võimalik. Aga siis oleks see üks hoopis teine film olnud. Frears on andnud loole just nimelt rustikaalse ja talupoegliku valguse – kõik peab olema kõhtu täitev ja eesmärgipärane ilma liigse peenutsemiseta nagu üks hea kodune supp.
Kaadri taha jääjatest on vast nimetamist vääriv veel filmi muusika autor Alexandre Desplat, kel ette näidata nii Academy auhinnad, Golden Globe kui Grammy auhind ja kelle helindatud tuntud filme on kümnetes.
Näitlejate tiim on kõik tegelikult meie linade kõmufilmidelt viimastel aastatel läbi lipsanud, mitmed neist režissööri Frears meeskonnakaaslased varasemast: Gemma Arterton (Titaanide kokkupõrge, Pärsia prints), Roger Allam (Kuninganna), Bill Camp (Populaarsed vaenlased, Pettus), Dominic Cooper (Mamma Mia, Hertsoginna), Luke Evans (Robin Hood, Titaanide kokkupõrge) jt. Isegi noorimad osatäitjad pole uustulnukad - Jessica Barden (filmis teismeline Jody) osaleb sel aastal juba kahes uues filmis.
Tegevustik viib meid ennast kolkas hästi tundvate sissesõitnute ringi, kelle elu ühest aastast koosnevatest lõikudest maalitakse pilt ülespuhutud kirjanike, rikaste nädalavahetuse veetjate, boheemkodanlaste ja värvilaiguna vastandujate kooslusest. Kogu lugu hoiab koos Tamara – noor kaunitar, keda värvikalt esitatud teismelised plikad Plastikuks kutsuvad, sest tema veetlus on võlgu ilulõikuse imedele. Ometi ei ole see üheplaaniline lugu Tamara suhetest vaid annab pilguheitmise võimaluse kõigi osaliste ellu pea võrdsena. Lihtsate episoodide kaudu paljastuvad hilises keskeas meeste nõrkused ja fantaasiad, tubli koduperenaise igavust tekitav elu, mis on sama retseptijärgne, nagu tema küpsetised, kuid kuhu ei mahu sõna „orgasm“ ja mida kimbutab võõramaise kirjaniku fantaasia ebatraditsioonilisest suhtest (mees, kes armus vaid 20-aastastesse olles ise 20, 40, 60, 80...), stagneerunud abielud, mis karjuvad mingigi elavdaja järgi; kirjanik, kes ei produtseeri aastaid midagi ja peab tühiseks kadedakstegevat võistlejat; abitut mehelikku võistlus ja ambitsioonitut naiste rivaalitsemist – kõike on pisut ja marginaalis, miski ei riku üldist rahu ja kolklikku vaikelu. Ainsad, kes sellest mõnu tunda ei oska on rokktrummar ja tema 15-aastane imetleja. Nad ei sobitu, nad võitlevad oma võitlusi, kuid nendeta poleks vahet, kas on alles teisipäev või juba jõulud – leebuse roisk levib uimastavalt ja ühetaoliselt. Tamara Drewe ootamatu ilmumine annab justkui kõigile teistele võimaluse korraks hingata. Kas nüüd just täiel rinnal, aga pisutki. Aasta jooksul hargnevad lahti mitte ainult Tamara enda unistused, vaid lahenduse saavad ka teiste elude tupikseisud. Miski liigutab liikumatuses. Korrakski.
Virtuoostrummarist Londoni posteripoiss avastab, et elul võib tallegi olla uskumatuid üllatusi; kogu oma elu täiuslikku majapidamisse ja koogikeste küpsetamisse matnud ja akadeemilise loometuumikuni mitteküündiv koduperenaine leiab oma talendi austaja; Tamara, kes kunagi nüüdsete imetlejate poolt ära tõugatuks osutus, juhib saatusi sõrmenipsuga; teismelise piiga märjad unenäod leiavad rate’i sobiva kompromissi; ameerika kirjanikust möku vabaneb kardetud konkurendist juhuse läbi ja kõik on lihtsalt lõpuks nii nagu peab. Ilus!
Loo (nüüd juba) sajanditesse kulgevat populaarsust toidab elu ise – kolgas ja inimene ei olegi nii erinevad, me tunneme need ära.
Film on ehe. Siin ei ole kriiskavaid tegelasi superkangelastest modellilusate kaunitarideni. Meile pakutakse sümpaatsed tegelased, kes on just sellised nagu me isegi – natuke tavalised. Kõik on roosamannalik ja pisut ette aimatav, seda lõõgastavam ja kodusem – hea vaheldus lõpmatutele sarimõrvarite otsingutele teles. Selle etteaimatavuse rullib omakorda lahti generatsioonide kooseksisteerimine – meie unistused ja kunagine rahutus polegi nii erinevad, kui vaatame 15, 35 ja 55 aastaseid - filmis, elus, eneses. Rahutused, mis ennast ajuti ilmutavad, et siis jälle kaduda rahulikku igapäevasusse – pahelise ja seiklusi otsiva Nicholas’e valik koduste koogikeste ja seiklusi ihkava tibi vahel; lõpustseen, kus õnnelikud kangelased sisenevad vastremonditud idüllmajakesse, mida Judy pidas igavaks ja triviaalseks, kus ei olnud kohta meigitud fantaasiamehele mustas T-särgis; Beth’i koduköök ja Gleni tulemusteta ponnistused uue loomisel.
Lugu balansseerib muinasjutu ja meile tuttava vahel – paha saab paraja palga ja need, kes oma otsingutel ja lihtsalt unistuste rajal püsimisel pole väsinud, leiavad lõpuks selle, mida otsisid.
Isegi kui Tamara Drewe’st ei kujune teie selle aasta tippfilmielamust, tasub kindlasti ära vaadata – üks muhe ja mõnus, mitte liiga kärsitu kevadeootuse film on see igatahes!
No comments:
Post a Comment