Ökotoode - kas kiiks?

Uus sajand on muutnud palju meie välises käitumises ja sellest johtuvates hoiakutes. Kas sedavõrd ka tegelikus inimlikus loomuses? Kahtlen. Uued väljendusvõimalused on pannud lihtsalt inimesi rohkem mõtisklema selle üle, millised nad tegelikult tahaksid olla.
Usun siiralt, et ka sajanditaguses talumajapidamises oli isesuguseid natuure. Igapäevane vajadus ja ellujäämise tarkus surusid selle aga olematuks ja nii ongi meie vaaremad ja nende kõrval seisvad taadid vanadel fotodel meie kaasaegsele silmale nii ühetaolised.
Kui eelmistel sajanditel oli kõik, mida ümber pandi ja suhu pisteti, nagunii ökoloogiliselt puhas kraam (iseasi, mis kvaliteediga), siis möödunud sajandi teine pool tõi võimaluse mitmeti mõelda.
Koos sõjajärgsete leiutistega tehismaterjalide ja tehnoloogiate vallas algas uus ajastu: inimene ei võtnud enam seda, mis loodus andis, vaid lõi ise uut ja seninägematut. Plastiku ja tehisliku võidukäik ruulis kõiges - nailonsukkadest krimpleenkleitideni ja kilekottidest mööblini. Kõik tundus korraga võimalik - jõgede pööramisest ja uudismaade viljakaks muutmisest kuni uute sortide ja tõugude aretamiseni meile sobivaks. Raketid vallutasid kosmost ja jumalik looming kahvatus inimese kui looduse tegeliku krooni ees.

Juba 1960. aastate teisel poolel tõusid nn hääletu kevade hääled [Rachel Carson], kuid tegelikud muutused algasid siiski terve põlvkonna jagu hiljem. Ideed olid ju ammu tuntud - ka 20. sajandi algul ning isegi enne seda oldi muret tuntud inimliku sekkumise mõõdutuse üle (Albert Schweitzer jt). Kuid kuna probleemi polnud, vähemasti enamike inimeste jaoks, oli veel põlvkond tagasi kogu see ökojutt vaid teoreetikute ja elust irdunud intelligentide veidrus, sest kõik, mida me tarvitasime, oligi ju ökoloogiline! Murrangu tõid ´70te lõpp ja üleüldine tehnika revolutsiooni ülistamine.

Selge see, et esimene reaktsioon oli uudsusvaimustus, alles sellele järgnesid tasapisi vastureaktsioonid ja hääled võimalikest ohtudest ning soovimatutest kõrvalmõjudest. Tänaseks on suhtumisi tehislikku ilmselt seinast seina, kuid pendel on liikumas suunda, mis toetab kindlalt looduslikku, töötlemata ja manipuleerimata toodet. Ka siin on uuel sajandil tekkinud omad agad, sest paraku ei tooda mõnulev lääne ühiskond neid loodustooteid ammu enam ise oma valgete käekestega, vaid kasutab selleks kolmanda maailma odavat tööjõudu, ka laste ja sundolukorras olevate ühiskonna nõrgemate kihtide orjastavat tööd.
Eestis on ökoliinid ja sellega seonduv alles lapsekingades. Me ei eelista täna veel pesupulbrit mitte selle tõttu, et ta on täielikult biolagunev, vaid "täiuslikult puhastavate" sini-punaste graanulite ja sobiva hinna tõttu. Kunagiste laatade ja turukaubanduse traditsioon on maad andnud tehislikule; vaid maal ostavad inimesed veel talukraami ja naabri lehma piima. Kuid sealgi juba vähem - poepiim seisab kauem värske ja seda ei pea üle põllu toomas käima.
Minu rikutud teadvusega Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika öko-tuttavad kurdavad tihti, et ei saa siinsetest poodidest osta ei šampooni ega toitu, homöopaatilistest või ajurveeda ravimitest rääkimata. Meie ökoriiulid ei ole tegelikult tänase arenenud maailma mõistes ökoloogilised, vaid täis säilitusaineid ja rämpstooteid. Vaidlesin sellele ikka tuliselt vastu ja pidasin seda ilmseks liialduseks, kuni tegime minu prantslannast sõbrannaga testi - külastasime Tallinna parimaid ja nooblimaid toidupoode, apteeke ja tarbekaupade ostukeskusi ning uurisime riiulitel leiduvat.

Tulemus oli hämmastav:
• Isegi kuivatatud puuviljad, mis meil müügil on, pole säilitusaineteta ja suhkruvabad! "Kommi asemel" silt tähendab tegelikult seda, et ühe ebatervisliku toote võime lihtsalt vahetada teise vastu! Novembrikuisel Soome tervisemessil näitasid naabrid üles innukat nutikust oma marjade ja toidulisandina kasutatavate ravimtaimede tervisesõbralikul säilitamisel. Suur osa nendest marjadest tuleb Eestist.
• Täisteratooted kas puuduvad või on neid ebapiisavalt (müüjate tüüpiline vastus: "Jah, hiljuti vist oli. Küllap siis on otsa saanud..."). Nende valik on hämmastavalt kesine.
• Taimetoitu eelistavate inimeste võimalused on õige piiratud nii restoranide ja kohvikute kui ka kaasa ostetavate toidukaupade osas. Mahetoodetest pakutakse vaid kohalikke jooke ja segusid, mille koostis ja päritolu siiski segaseks jääb (eksootilised puuviljasegud kohalikust mahefarmist ei kõla kuigi usutavalt). Sojatooted puuduvad või piirduvad ainsa firma poolt pakutava joogiga.
• Eridieedi-vajadustega inimene peab ilmselt maale naturaalmajandusele lähemale kolima! Siinses linnas on elu keeruline. Ka ei oska ma seletada, miks puuduvad meil kõige lihtsamad kohalikud puu- ja köögiviljad: isegi tavaline ja meil kasvav on imporditud ja enamasti kvaliteediga, mis endast lugupidavasse toidupoodi ei sobikski!

Liikudes toidumaailmast muudesse valdkondadesse, oleme ka siin palju külmema kõhuga kui isegi meie skandinaavlastest hõimuvelled, rääkimata teistest rikastest maadest.
Kui paljud meist pööravad kreemipurki uurides tähelepanu loomakaitsjate siltidele või kasutatud materjalide päritolule ja ümbertöödeldavusele? Ega vist oluliselt. Ometi ei ole mujalt tulnud virvendused meid päris puutumata jätnud. Kogu eelneva juures jääme siiski eurooplasteks 21. sajandil ning kõnnime küll veidi aeglasemalt, kuid siiski sama jalga ülejäänud maailmaga.
Jalatsite ja riiete puhul ei saa eestlasele muidugi midagi ette heita, sest kliima paneb reeglid paika. Ei kujuta ette, et loodaksin vaid looduslikule ennast läbi lörtsi kevade poole pressides või hoiaksin jala soojas kodusvalmistatud vildiga.

Kõik eelnev on põhjuseks, miks üha karmistuvad nõuded loodustoodeteks kvalifitseerimise kohta, mis tulevad eelkõige EU dirigendipuldist - Saksamaalt ja Prantsusmaalt.
Ühest küljest tingib seda praktiline vajadus, mis on oma ulatuselt väga uus nähtus - meid piinavad haigused, mis on tekitatud tehismaailma sobimatusest meie organismiga. Inimene ise ja tema vastupanuvõime ei ole muutustega kaasa suutnud minna. Sellest ka kõiksuguste allergiate ja häirete laialdane ilmnemine.
Teisalt ilmneb linlast järjest sügavamalt piinav igatsus loomuliku ja loodusliku järele - üha vähem on aega oma aiast õunu noppida või hommikust ööbikut nautida. Vaadake või suurfirmade reklaame või meie uuselamuid - meile müüakse ju mitte kive ja mörti, vaid linnulaulu ja metsakohinat! Igatsus looduse järele on kõige karmima mehe ja kõige tänapäevasema naise hingesügavuste saladus, mille kaudu ka müügitöö tehtud peab saama.
Kolmanda momendina on arenenud läänel ilmselt ka pikem linnastumise kogemus. Siit küsimus, kas linn võib saada inimese loomulikuks koduks? Päriselt. Kas kaob teadmine samblalõhnasest uduvihmast ja augustikuisest viljapõllust ning piisab digipildist ja kunstlõhnast? Võimalik. Põlvede jooksul, tasapisi.

Mida siis kohalikule ostlejale selle kaunis kurbliku loo lõpul soovitada?
• Lugege toodetel olevaid silte ja mõtisklege vahel selle üle, mida need tähendavad!
• Hoolige endast ja teistest teie ümber! Ka sel viisil, et valite, mida suhu ja selga panete. Muidugi sätib igapäevane reaalsus omad piirid, kuid õpetage ennast jälgima ja tasapisi nii mõtlema, et looduslik olekski loomulik. Ka teie jaoks. Alati ja kõiges. Ka selles, mis ise teete.
• Olge loomulikud!

Beaujolais Nouveau

Beaujolais Nouveau on sõnaühend, mida järjest sagedamini ka väljaspool gurmaanseid veiniklubisid kohtame. Siinsel turul on see muutunud pigem ürituste sarja nimetuseks, mis tähistab Euroopa uue veiniaastakäigu avamispidustusi.
Tallinna head klubid ja restoranid on viimastel aastatel Nouveau üritustele järjest suuremat kaalu andnud – veiniaasta avamisest on ka meie traditsioonilisel õllemaal saanud sündmus novembrihallis, kus põhjust pidulikult riietuda ning stiilne õhtu sõprade, hea veini ja muusikaga veeta.
Algselt on tegu siiski veini enda nimega. Beaujolais Nouveau on Prantsusmaa Beaujolais´ regiooni Gamay Noir à Jus Blanc ehk lihtsalt Gamay viinamarjadest valmistatud punane vein. Tegu on kõige populaarsema vin de primeur´iga, mida on kääritatud vaid paar nädalat enne ametlikku ja pidulikku avamist novembrikuu kolmanda nädala kolmapäeval. See Beaujolais Nouveau päev on turul kiire päev, suisa võidujooks, milleks tehakse ettevalmistusi pikalt ette. Veini avamise päev ei sõltu saagikoristuse algusest – seega võib valmistamise aeg olla aastati erinev.

Stiil
Beaujolais Nouveau on lillakaspunane vein, mis isegi Beaujolais enda standardite kohaselt on eriti kerge. Õiges partiis on väga vähe parkainet, domineerib puuviljane maitsebukett banaani ja nn pirnitilkade (spetsiaalne suhkru ja maitseainete keedus) lisandina. Veini serveeritakse pisut jahutatuna, soovitavalt 13C juures. Tõelistele gurmaanidele ei meeldi vahel traditsiooniliste Beaujolais Nouveau avamispidude stiil ja serveeritavate lisandite lihtsus. See pole aga sugugi vähendanud veinihooaja sümboliks saanud nädala populaarsust, pigem vastupidi.
Veini omapäraks on tema kiire tarvitusaeg – soovitavalt juuakse vein värskena (sellest ka nimetus), üle aasta ei hoita reeglina ka parimaid partiisid. Paarinädalane säilitus on vajalik pudeli-šoki vähendamiseks - värske vein reageerib uude anumasse ja materjali kängitsemisele maitsemuutusega. Soovitavalt sobib see jook tegelikult kargesse kevadesse enam kui jahedasse novembrisse, kuid kuna veini omapära on just kohene tarbimine, juuakse seda ikkagi novembris ning ka hinnad on just vahetult valmimise järel kõrgeimad. Vaatamata rangetele valmistusreeglitele kõigub Beaujolais Nouveau veini kvaliteet erinevate majade vahel, olles märgatav just säilivuses.

Tootmine
Kõik Beaujolais Nouveau tootmiseks kasutatavad viinamarjad peavad olema käsitsi nopitud. Seda seepärast, et õige tehnoloogia kohaselt (väga oluline on, milliseid happeid marjasegu tootma hakkab) kääritatakse kogu marja, mitte purustatud segu. See annabki lõpuks omapärase maitsebuketi ilma kestadest tuleneva parkaineta. Värske maitse säilitamiseks veini pastöriseeritakse ning hoitakse seejärel 6-8 nädalat enne avamist.
Igal aastal tuuakse turule umbes 50 miljonit liitrit Beaujolais Nouveau’d, mis moodustab ligi poole Beaujolais´ regiooni üldisest veinitoodangust. Umbes pool sellest eksporditakse Saksamaa ja Jaapani janustele; neile järgneb turuosa suurusega USA. Ameerika on küll viimastel aastatel hakanud jooki oma rahvuslikele traditsioonidele vastavaks mugandama, vähendades Euroopa ja Prantsusmaa rõhuasetust reklaamimisel.
Imeilus Põhja-Prantsusmaa regioon (pealinn Lyon), mis on hästi tuntud ka kulinaarsetele gurmaanidele, on geograafiliselt pikk ja kitsas – 34 miili põhja-lõuna suunas, 7 - 9 miili lai. Spetsiaalselt Gamay viinamarja kasvatamisega tegeleb 4000 - 5000 istandust. Käsitsi korjamine, mis on pikk ja vaevarikas protseduur, on muutumatuks reegliks Beaujolais kõrval veel vaid Champagne regioonis.
Gamay (Gamay noir Jus Blanc) on ainus veinisort, mida tootmiseks kasutada tohib. Ikka üritatakse ka koopiatega turule tulla - mõningad California tootjad kasutavad silte "Gamay Beaujolais", kuid tegu pole tegelikult sama viinamarjaga ning ka tulemus on muidugi midagi muud. Prantslased võtavad koopiate tegemist kui komplimenti, sest Beaujolais on ja jääb Prantsuse veiniks.

Ajalugu
Beaujolais´ on alati tehtud vin de l'anné’d tähistamaks saagikoristuse lõppu, kuid kuni Teise maailmasõjani tehti seda vaid kohalikuks tarbimiseks. Beaujolais AOC (Appellation d'origine contrôlée – kontrollitud päritolu sertifikaat põllumajandustoodetele Prantsusmaal) loomisel 1937. aastal kehtestatud reeglite kohaselt polnud antud aasta veini lubatud müüa enne 15. detsembrit. 1951. aasta 13. novembril võeti see piirang maha Union Interprofessionnelle des Vins du Beaujolais (UIVB) poolt ning anti eriluba varasemaks müügiks veinile, mida me nüüd tunneme Beaujolais Nouveau nime all.
Kohe tekkis ka äriidee – esimene partii viidi muidugi Pariisi, mis tekitas palju meediakära ning 1970. aastateks oli sellest avapaugust saanud juba rahvuslik üritus. 1980teks olid vallutatud kõik naabermaad ning pidustuste laine oli jõudnud Põhja-Ameerikasse, 1990teks juba ka Aasiasse. 1985. aastast on ametlik kuupäev viidud novembri kolmanda nädala kolmapäevale, avamise õigeks ajaks on tegelikult südaöö.
Beaujolais päeva saadab endiselt kõva reklaam ja meediakära. Traditsiooniline hüüdlause kõigis maades olenemata räägitavast keelest on: "Le Beaujolais nouveau est arrivé!" USA on tänaseks Beaujolais´ mugandanud tänupühaveiniks, sest Ameerika tänupüha algab nädal peale veini avamist. Ka hüüdlausena kasutatakse suupärasemat Beaujolais Nouveau Time!
Suurimaks Beaujolais´ tootjaks on jäänud Duboeuf´ maja, kes ka kunagi esimeste seas selle veini regioonist välja viis. Kui nende teised veinid kannavad oma kaubamärgikohaseid silte, siis Nouveau silt on kirgas ja mitmevärviline ning muutub igal aastal.

Head Beaujolais avastamist!

Rinnahoidja 100!

Iga tüdruku elus saabub aeg, mil kampsuni kandmine enam ei aita ja tuleb oma naiselikke kumerusi tunnistada. Painajast kehalise tunnis kasvab siiski enamasti välja arusaam, et neil kumerustel on omad plussid. Kui mitte funktsionaalsed, siis atraktiivsed vähemasti.

Kohe, kui oleme jõudnud vihkamise ja häbenemise staadiumist tänutundeni relvastuse omamise eest meeste kõikvõimsas maailmas, tekib vajadus oma lahingvarustust mitte ainult väärikalt esitleda, vaid selle kandmine ka võimalikult mugavaks ning meeldivaks teha. Siin tuleb mängu 100aastaseks saanud leiutis – Madame Brassière. Vaatame siis pisut sünni eellugu ja seda, kuidas on sajand sel naiseliku maailma ühel lipulaeval läinud.

Enne haute couture’i

Ülekeha katmise (ja targa paljastamise) kunstiga tegeldi loomulikult aegade algusest.
Meie mõistes korsette hakati kandma kuskil 2500 aastat enne Jumala poja ilmumist, siis 4500 aastat tagasi. Erinevus oli see, et rinnad olid katmata ja pigem esile toodud, nende ümber jooksid naharibad, mis kinnitusid külgedele. Ajaloost on tuntud naissõdalane Minoan Kreeta saarelt, kes hakkas kandma taolist riietuseset. Ka Kreekas kanti rinda paljastavat liibuvat ihukatet. Korsetid olid tavakodanikele keelatud, kuid ikkagi kasutati nippe liikumisel segava fikseerimiseks – apodesme’t ja strophium’i, mis võeti hiljem roomaste poolt üle ning said nimeks mamillare (rinnakatele) või fascia (noortele).

Eelajalooline Kreeka

Arengute käigus jõuti Napoleoni-aegsel Prantsusmaal bandeau’ni ja 12. sajandiks basquine’ini, sealt edasi tuli juba gourgandine, mida kanti korseti peal. Ka järgnevatel sajanditel ja üha rõhuvamalt (igas mõttes) oli iluideaaliks madal rind ja suur (eendatud) kõht ning puusaosa, mida rõhutas kroogitud krae. Kogu rõivastus töötas selle nimel, et rind maha vaikida. Prantsusmaa teatud osades olid rinnatoestust keelavad seadused (Strasbourg’i edikt 1370). Mitme sajandi jooksul – alates Charles VII läbi Kuningas Henri II ja Médici Katariina - mindi lausa naise keha ja siseorganite vigastamiseni. Tolle aja ilutööstus ei nõudnud ideaalnaiselt mitte vähem kui tänane. Kuid millele mõtlesid iga 7 sekundi järel tol ajal mehed, jääb meile püüdmatuks.

Klassikaline

Valgustusaeg ja renessanss muutis aga kõik – naiselikud vormid muutusid atraktiivseks ja leidsid kõige tõsisemat esiletoomist. Muutused jõudsid ka garderoobi teistesse osadesse – kui mehed olid pestavat aluspesu võinud kanda juba mäletamatutest aegadest, siis alles 19. sajandi algusest tekkis ka väljaspool Itaalia ja Prantsusmaa kõrgklassi naistel "aluspesu".

Rinnahoidja sünd 1910 - 1920

Toestusfunktsioon oli ikka veel väike. Mõned autorid nimetavad seda ka tervisliku rinnahoidja ajastuks. Haute couture on moes tuntud alates 1920. aastatest. Naiselikkuse uues vormis eksponeerimisele eelnes aga revolutsioon 1907. aastal, mil Ameerika Vogue ilmutab esimese rinnahoidja kui naiste riietuse eraldiseisva koostisosa, soovitades seda nüüd iga naise garderoobi. Algne prantsuskeelne nimetus brassière tähendab "toetus" või "õlg", kuid läks kiiresti moest, asendudes mõistega soutien-gorge.

Esimese rinnahoidja disaini au on endale püüdnud tagantjärgi krabada pea kõik tolleaegsed moeloojad. Ilmselt saab siiski peamise au endale orientaalstiili viljelejast moeguru Paul Poiret. Samas rõhutasid tõesti mitmed autorid terve kümnendi jooksul pigem mähitavat vesti meenutava, kuid eraldiseisva garderoobiosa paremust uute sirgelõikeliste kleitide kandmisel.

Esimese tõelise rinnahoidja patendi märkas võtta ameeriklane Mary Phelps-Jacobs 1914. aastal, kuigi aastast 1850 on teada katsetus-patent korseti asendajale. Mary versiooni juurde käisid ka juba detailsed modelleerimise joonised, kus rinda toestati mitte alt (korsett), vaid õlalt. Ennegi on revolutsioone käima lükanud tigedad tugevad naised – Maryle, kes pidi osalema tuluõhtutel, ei meeldinud korsetti kanda. Juba esimesel õhtul, kui ta oma leiutise ja lahtise seljaosaga seltskonda ilmus, sai ta esimesed tellimused! Patenteeritud sai see pigem siiski torsot silendav leiutis Caresse Crosby nime all ja ajaloolased arvavad, et eks ta ikka oma prantslannast toatüdrukult ja tikkijalt Marie’lt kogu idee näppas. Prantsusmaal müüdi taolisi esemeid tervisepoodides nime all "Bien-être" ("hea olla"), mis näitab ilmekalt, kui piinarikas oli tavapärane variant.

Kuna patenteeritud idee ei toonud suurt midagi sisse, müüdi see $1500 eest edasi Warners’ile, kes teenis järgnevate aastate jooksul rinnahoidjate müügist 15 miljonit dollarit (ka rahal oli tookord teistsugune väärtus). Warners, kes siiani tööstuses märki maha paneb, tuli välja ka tänasele sarnase suurusmõõdu süsteemiga, mille au jagatakse venelannast immigrandi Ida Rosenthal’iga.

Euroopa liikus oma teed. Esimene maailmasõda sundis paljud naised sõjatehastesse tööle. Korsettidega polnud seal midagi peale hakata, pealegi oli naiste kantavat metalli muuks vaja. USAs algatati tohutu kampaania sõjatööstusele vajaliku materjali kokkuhoiuks.
Ka peale sõda olid moes Chanel-tüüpi poisilikud kehad, trend jätkus enam kui kümnendi. Garderoobi ei kuulunud mitte niivõrd rinna hoidja, kui selle mahasuruja ja märkamatuks tegija. Vastavad olid ka pealisrõivaste siluetid. Sellest ajast on kasutusel ka rahvusvaheline sõna "bra" (lühend brassiere’ist; loe: broo).

1930ndad – venivad materjalid

Uus ajastu algas Dunlop firma leiutisega. Jah, just - seesama meestemaailma tegija Dunlop. Nimelt õpiti kummist erinevaid asju valmistama, muu hulgas kumminiite kangasse kuduma ja sellega kangale pöördumatult uusi funktsioone lisama.

Revolutsioon oli toimunud ja selle nimi oli Dunlop’i lastex’ist elastikuks! Kehajoonte vormimine sai uue mõtlemise, moodi tulid eputavad lahtise seljaosaga õhtukleidid ja trimmitud jooned, mille kohendamisel ei olnudki enam vaja mitmete teenijate abi (oh armsaid aegu ammuseid!), vaid neid sai ise kinnitada küljelt. Igaveseks kadusid 350 aastat naisi piinanud vaalaluud ja teraskarkassid, lugematud haagid ja paelakesed ning tohutu raskus, millega naine hakkama pidi saama.

Kuigi tolleaegne kumm polnud kaugeltki nii nahasõbralik kui tänased venivad materjalid, kanti seda vapralt ja uhkusega kuni 60ndate alguseni välja. Ka jalgade ja seelikualuse keha sättimine jäeti nüüd üha rohkem elastiku hooleks. Dieet ja uued materjalid olid tollase naise tugi, jõusaalides keha vormimiseni läks veel tükk aega.
Läbi näitlejannade tulid moodi eraldatud korvidega ja täistopitud põhjaga petuskeemid ning rinnaaluse toega push-up´id.

Sõjajärgne ärkamine

1940ndad – uus sõda vajas selliseid materjale nagu puuvill, kummi, siid, metall rohkem kui naised ning pesu hakati tegema sünteetilistest materjalidest. Ajakirjad avaldasid populaarseid prantsuse lõikeid, kõike tehti kodus ise käepärastest materjalidest (üks näpatud langevari tõi rõõmu paljudesse kodudesse).

Sõja lõpp liberaliseeris moe ja 1946. aastal näidati Pariisis juba esimest kaheosalist rannarõivast. Ennekuulmatu! Kuid tööstus kosus ka veel järgneval kümnendil. Tolleaegne kaunis rinnakuju tööst kurnatud naisele, kes püüdis siiski naiseks jääda, meenutas pigem Madonna Gaultier´ tulnukat Blonde Ambition tuurilt. Moodi tulid õlapaelteta versioonid. Just siit said jalad alla sellised firmad nagu Maidenform, Berlei, Triumph ja Marks & Spencer.

1960ndatel olid naiste pead täis võrdõiguslikkuse uima; tuntud on rinnahoidjate põletamise demonstratsioonid manifesteerimaks kõigi tõkete kadumist ja õigust olla "loomulik". Õigustuse andis ka Yves St. Laurent, kes demonstreeris läbipaistvaid pluuse kantuna vaid ihu peal. Tänavamoes oli see siiski hullude avangarde. Kuid ka vanemad naised läksid nii kaugele, et vabastasid end salaja kütkeist vähemalt magamise ajaks.
Kitarri plõnistav ja armastusest tulvil hipinaine 1970ndatel ei tundnud huvi bra-disaini vastu. Aur läks mujale. Ometi algas just siis uute materjalide katsetamine ja otsingud "teise naha" kasutamiseks viisil, mis naistele meelepärane oleks.

1970ndad = Tisside Uusaeg

Naiseliku ilu tagasituleku manifestiks sai Wonderbra, tänaseks tuntud kui Ultrabra. Ime (wonder) seisnes selles, et kõik madalarinnalised võisid nüüd ennast jumalannadena tunda ja kanda U-kaeluseid asendavaid sügavaid V-dekolteesid. Muljet tugevdasid lõikelised tõmbed-tõuked kus vaja ning materjalipuudust kompenseerisid väiksed kavalad taskud padjakestel (nn kanafileed). Victoria ja Edwardi aegsed mehed oleksid juba siinkohal minestanud...

1990ndad tõid kaasa silikooni, kuid see ei vähendanud Wonderbra tähelendu - pigem vastupidi, sest konkurents tihenes (tõstetud rind muutus veelgi populaarsemaks). Piisavalt paljud naised ei soovinud aga arme või ei saanud endale operatsiooni lihtsalt hinna tõttu lubada.

1970ndad tõid lettidele ka õmblusteta rinnahoidjad (et miski ei paistaks enam kui loomulik), värvid ei olnud enam traditsiooniliselt ühetoonilised. Luksuslikumale poolele tõi uus vabaduslaine seksikat ja erootilist pesu, mis ei olnud mõeldud enam professionaalidele, vaid ka "korralikele" naistele. Seda hakati kandma mehelikus maailmas töörõivaste all (meie oma väike saladus!), moodi tulid Teddy’d (ühes tükis pitsiline kõrge puusalõikega rinnahoidja-aluspesu), ka avalikus kohas võis kanda käisteta särke. Naised hakkasid oma keha tunnetama ja tähtsustama. Tagasi tulid pidulikud nn basque’id (luksuslikud korsett-rinnahoidjad), kuid juba hoopis uues kuues, näiteks pruudi pesuna.

21. sajand

Bioform Bra – uue sajandi esimene kingitus neile naistele, kel suurem korvinumber ja vast ka elukogemus (tark naine ju ei vanane). Väidetavalt nihutab õige torsoprofiil naise vanusest vähemalt 10 aastat maha. No see peaks meie forever young and sexy ajastul müüma küll! Puudub ka ebamugav õlapaelte soonimise probleem.

The Ultimo Bra – veel üks väike abimees teel unistustenaise maailma. Kui eelneva sajandi naised pidid nuputama, mida oma rinnahoidja taskutesse pista, et dekolteed kaunistada, siis tänasel naisel on selleks silikoongeeliga täidetud Ultimo Bra. Väidetavalt on sellest abi saanud ka maailma parimad rinnad, teiste hulgas Julia Roberts ja Kylie Minogue. Väljatöötajaks on britt Michelle Mone. Erinevus on selles, et tavalised täited "annavad ennast ära", kuid Ultimo on tõene ja jääb kohale ka intensiivsel katsumisel.

Mis saab edasi?

Šokeeritud on juba kõigega, moes on taas naiselik sensuaalsus. Selle sugupoolt ülimalt defineeriva kehapiirkonna hellitamisel ja veel kenamasse pakendisse sättimisel, kui seda loodus on osanud, ei hoita tänapäeval kokku milleski. Ka kõige kenam teemant ihkab kuldses raamistuses briljandina särada, kas pole? Miljardid, mis selles tööstusharus kulutatakse, on juba lugematud.
10 miljonit dollarit rinnahoidja eest.

Õnneks jääb alati piisavalt eheda austajaid, mis võiks rõõmustada neid, kes üle 1000 krooni välja käia ei tihka.

Üks on selge – Madame Brassière elab hästi ja näeb järjest
õitsvam välja. Õnne ja pikka iga!

Rinnahoidja 100!

Iga tüdruku elus saabub aeg, kus kampsuni kandmine enam ei aita ja tuleb oma naiselikke kumerusi tunnistada. Painajast kehalise tunnis kasvab siiski enamasti välja arusaam, et neil kumerustel on omad plussid. Kui mitte funktsionaalsed, siis atraktiivsed vähemasti.

Kohe, kui oleme jõudnud vihkamise ja häbenemise staadiumist tänutundeni relvastuse omamise eest meeste kõikvõimsas maailmas, tekib vajadus oma lahingvarustust mitte ainult väärikalt esitleda vaid nende kandmine ka võimalikult mugavaks ning meeldivaks teha.  Siin tuleb mängu 100-aastaseks saanud leiutis – Madame Brassière. Vaatame siis pisut sünni eellugu ja kuidas on sajand sellel naiseliku maailma ühel lipulaeval läinud.

Rinnahoidja ajaloo võiks jaotada etappideks:

 Enne Haute Couture’i

Ülekeha katmise (ja targa paljastamise) kunstiga tegeldi loomulikult aegade algusest.

Meie mõistes korsette hakati kandma kuskil 2500 a enne Jumala poja ilmumist, siis 4500 a tagasi. Erinevus oli see, et rinnad olid katmata ja pigem esile toodud, nende ümber jooksid naharibad, mis kinnitusid külgedele. Ajaloost on tuntud naissõdalane Minoan Kreeta saarelt, kes hakkas kandma taolist riietuseset. Ka Kreekas kanti rinda paljastavat liibuvat ihukatet. Korsetid olid tavakodanikele keelatud, kuid ikkagi kasutati nippe liikumisel segava fikseerimiseks – apodesme’t ja strophium’i,  mis võeti hiljem roomaste poolt üle ning said nimeks mamillare (rinnakatele) või fascia(noortele).  

Arengute käigus jõuti Napoleoni-aegsel Prantsusmaal bandeau’ni ja 12ks sajandiks basquine’ini, sealt edasi tuli juba gourgandine, mida kanti korseti peal. Ka järgnevatel sajanditel ja üha rõhuvamalt (igas mõttes), oli iluideaaliks madal rind ja suure(endatud) kõht ning puusaosa, mida rõhutas kroogitud krae. Kogu rõivastus töötas selle nimel, et rind maha vaikida. Prantsusmaa teatud osades olid rinnatoetust keelavad seadused (Strasbourg’i edikt 1370). Mitme sajandi jooksul, Charles VIIst alates läbi Kuningas Henri II ja Médici Katariina mindi kuni naise keha ja siseorganite vigastamiseni. Tolle aja ilutööstus ei nõudnud mitte vähem ideaalnaiselt kui tänane. Kuid millele mõtlesid iga 7 sekundi järel tolle aja mehed, jääb meile püüdmatuks.

Valgustusaeg ja renessanss muutis aga kõik – naiselikud vormid muutusid atraktiivseks ja leidsid kõige tõsisemat esiletoomist. Muutused jõudsid ka garderoobi teistesse osadesse – kui mehed olid pestavad aluspesu võinud kanda juba mäletamatutest aegadest, siis alles 1800 algusest tekkis ka väljaspool Itaalia ja Prantsusmaa kõrgklassi naistel „aluspesu“.

Sünd 1910 - 1920

Toetusfunktsioon oli ikka veel väiksem. Mõned autorid nimetavad seda ka tervisliku rinnahoidja ajastuks. Haute Couture on moes tuntud alates 1920ndatest. Naiselikkuse uues vormis eksponeerimisele eelnes aga revolutsioon 1907 aastal, kus ameerika Vogue ilmutab esimese rinnahoidja kui naiste riietuse eraldiseisva koostisosa, soovitades seda nüüd iga naise garderoobi. Algne prantsusekeelne nimetus Brassière tähendab “toetus“ või „õlg”, kuid läks kiiresti moest asendudes mõistega soutien-gorge.

Esimese rinnahoidja disaini au on endale püüdnud tagantjärgi krabada pea kõik tolleaegsed moeloojad. Ilmselt siiski saab peamise au endale orientaalstiili viljelejast moeguru Paul Poiret. Samas tõesti, rõhutasid mitmed autorid terve kümnendi jooksul pigem mähitavat vesti meenutava kuid eraldiseisva garderoobiosa paremust uute sirgelõikeliste kleitide kandmisel.

Esimese tõelise rinnahoidja patendi märkas võtta ameeriklane Mary Phelps-Jacobs 1914 a, kuigi a-st 1850 on teada katsetus-patent korseti asendajale. Mary versiooni juurde käisid ka juba detailsed modelleerimise joonised, kus rinda toetati mitte alt (korsett) vaid õlalt. Ennegi on revolutsioone käima lükanud tigedad tugevad naised – Maryle, kes pidi osalema tuluõhtutel, ei meeldinud korsetti kanda. Juba esimesel õhtul, kui ta oma leiutise ja lahtise seljaosaga seltskonda ilmus, sai ta esimesed tellimused! Patenteeritud sai see pigem siiski torsot silendav leiutis Caresse Crosby nime all ja ajaloolased arvavad, et eks ta ikka oma prantslannast toatüdrukult ja tikkijalt Marie’lt kogu idee näppas. Prantsusmaal müüdi taolisi esemeid tervisepoodides nime all „Bien-être“ („hea olla“), mis näitab kui piinarikas oli tavapärane variant.

Kuna patenteeritud idee ei toonud suurt midagi sisse, müüdi see $1500 eest edasi Warners’ile, kes ... teenis järgnevate aastate jooksul rinnahoidjate müügist 15 miljonit dollarit (ka rahal oli tookord teistsugune väärtus). Warners, kes siiani tööstuses märki maha paneb, tuli välja ka tänasele sarnase suurusmõõdu süsteemiga, mille au jagatakse venelannast immigrandi Ida Rosenthal’iga.

Euroopa liikus oma teed. 1914-1918 sundis paljud naised sõjatehastesse tööle. Korsettidega polnud seal midagi peale hakata, pealegi oli naiste kantavat metalli muuks vaja. USAs algatati tohutu kampaania sõjatööstusele vajaliku materjali kokkuhoiuks.  

Ka peale sõda olid moes Chanel tüüpi poisilikud kehad, trend jätkus enam kui kümnendi. Garderoobi ei kuulunud mitte niivõrd rinna hoidja kui selle mahasuruja ja märkamatuks tegija. Vastavad olid ka pealisrõivaste siluetid.  Sellest ajast on kasutusel ka rahvusvaheline sõna „bra“ (lühend brassiere’st, loe broo).

1930ndad – venivad materjalid

Uus ajastu algas Dunlop firma leiutisega. Ja jah, seesama meestemaailma tegija – Dunlop. Nimelt õpiti kummist erinevaid asju tegema, sh kumminiite kangasse kuduma ja sellega kangale pöördumatult uusi funktsioone lisama. Revolutsioon oli toimunud ja selle nimi oli Dunlop’i lastex’ist elastikuks! Kehajoonte vormimine sai uue mõtlemise, moodi tulid eputavad lahtise seljaosaga õhtukleidid ja trimmitud jooned, mille kohendamisel ei olnudki enam vaja mitmete teenijate abi (oh armsaid aegu ammuseid!) vaid neid sai ise kinnitada küljelt. Igaveseks kadusid 350 aastat naisi piinanud vaalaluud ja teraskarkassid, lugematud haagid ja paelakesed ning tohutu raskus, millega naine hakkama pidi saama.

Kuigi tolleaegne kumm polnud kaugeltki nii nahasõbralik kui tänased venivad materjalid, kanti neid vapralt ja uhkusega kuni 60ndate alguseni välja. Ka jalgade ja seelikualuse keha sättimine jäeti nüüd üha rohkem elastiku hooleks. Dieet ja uued materjalid olid tollase naise tugi, jõusaalides keha vormimiseni läks veel tükk aega.

Läbi näitlejannade tulid moodi eraldatud korvidega ja täistopitud põhjaga petuskeemid ning rinnaaluse toega push-upid.

Sõjajärgne ärkamine

1940ndad – uus sõda vajas selliseid materjale nagu puuvill, kummi, siid, metall rohkem kui naised ning pesu hakati tegema sünteetilistest materjalidest. Ajakirjad avaldasid  populaarseid prantsuse lõikeid, kõike tehti kodus ise käepärastest materjalidest (üks näpatud langevari tõi rõõmu paljudesse kodudesse).

Sõja lõpp liberaliseeris moe ja 1946 näidati Pariisis juba esimest kaheosalist rannarõivast. Kuulmatu! Kuid tööstus kosus ka veel järgneval kümnendil. Tolleaegne kaunis rinnakuju tööst kurnatud naisele, kes püüdis siiski naiseks jääda, meenutas pigem Madonna Gaultier tulnukat Blonde Ambition tuurilt. Moodi tulid õlapaelteta versioonid. Just siit said jalad alla sellised firmad nagu Maidenform, Berlei, Triumph ja Marks & Spencer.

1960ndatel olid naiste pead täis võrdõiguslikkuse uima; tuntud on rinnahoidjate põletamise demonstratsioonid manifesteerimaks kõigi tõkete kadumist ja õigust olla „loomulik“. Õigustuse andis ka Yves St. Laurent, kes demonstreeris läbipaistvaid pluuse kantuna vaid ihu peal. Tänavamoes oli see siiski hullude avangarde. Kuid ka vanemad naised läksid nii kaugele, et vabastasid end salaja kütkeist vähemalt magamise ajaks.

Kitarri plõnistav ja armastusest tulvil hipinaine 1970ndatel ei tundnud huvi bra-disaini vastu. Aur läks mujale. Ometi algas just siis uute materjalide katsetamine ja otsingud „teise naha“ kasutamiseks viisil, mis naistele meelepärane oleks.

1970ndad = Tisside Uusaeg

Naiseliku ilu tagasituleku manifestiks sai Wonderbra, tänaseks tuntud kui Ultrabra. Ime (wonder) seisnes selles, et kõik madalarinnalised võisid nüüd ennast jumalannadena tunda ja kanda U-kaeluseid asendavaid sügavaid V-dekolteesid. Muljet tugevdasid lõikelised tõmbed-tõuked kus vaja ning materjali puudust kompenseerisid väiksed kavalad taskud padjakestele (nn kanafileed). Victoria ja Edwardi aegsed mehed oleksid juba siinkohal minestanud.

1990ndad tõid kaasa silikooni, kuid see ei vähendanud Wonderbra tähelendu, pigem vastupidi, sest konkurents tihenes (st tõstetud rind muutus veel populaarsemaks). Piisavalt paljud naised ei soovinud aga arme või ei saanud endale operatsiooni lihtsalt hinna tõttu lubada.

1970ndad tõid lettidele ka õmblusteta rinnahoidjad (et miskit ei paistaks enam kui loomulik), värvid ei olnud enam traditsiooniliselt ühetoonilised. Luksuslikumale poolele tõi uus vabaduslaine seksikat ja erootilist pesu, mis ei olnud mõeldud enam professionaalidele vaid ka „korralikele“ naistele. Seda hakati kandma mehelikus maailmas töörõivaste all (meie oma väike saladus!), moodi tulid Teddy’d (ühes tükis pitsiline kõrge puusalõikega rinnahoidja-aluspesu), ka avalikus kohas võis kanda käisteta särke. Naised hakkasid oma keha tunnetama ja tähtsustama. Tagasi tulid pidulikud nn basque’id (luksuslikud korsett-rinnahoidjad) kuid juba hoopis uues kuues, nt pruudi pesuna.

21 sajand

Bioform Bra – uue sajandi esimene kingitus neile naistele, kel suurem korvinumber ja vast ka elukogemus (tark naine ju ei vanane). Väidetavalt nihutab õige torsoprofiil naise vanusest vähemalt 10 aastat maha. No see peaks meie forever young and sexy ajastul müüma küll. Puudub ka pämmidele ebamugav õlapaelte soonimise probleem.

The Ultimo Bra – veel üks väike abimees teel unistustenaise maailma. Kui eelneva sajandi naised pidid nuputama, mis oma rinnahoidja taskutesse pista, et dekolteed kaunistada, siis tänasel naisel on selleks silikoon-geeliga täidetud Ultimo Bra. Väidetavalt on sellest abi saanud ka maailma parimad rinnad, sh Julia Roberts ja Kylie Minogue. Väljatöötajaks on britt Michelle Mone. Erinevus on selles, tavalised täited „annavad ennast ära“, kuid Ultimo on tõene ja jääb kohale ka intensiivsel katsumisel.

Mis saab edasi?

Šokeeritud on juba kõigega, moes on taas naiselik sensuaalsus. Selle sugupoolt ülimalt defineeriva kehapiirkonna hellitamisel ja veel kenamasse pakendisse sättimisel, kui seda loodus on osanud, ei hoita tänapäeval kokku milleski. Ka kõige kenam teemant ihkab kuldses raamistuses briljandina särada, kas pole. Miljardid, mis selles tööstusharus kulutatakse, on juba lugematud.

Õnneks jääb alati piisavalt eheda austajaid, mis võiks rõõmustada neid, kes üle 1000 kr välja käia ei tihka.

Üks on selge – Madame Brassière elab hästi ja näeb järjest õitsvam välja. Soovime talle Femme poolt õnne ja pikka iga.

http://www.jenellerose.com/htmlpostings/history_of_the_bra.htm

http://www.fashion-era.com/bras_after_1950.htm

Imagine ... LeeBee

I believe that deep down people don't change

Here she is - 5 days old and happy that has made it. Who wouldn't be. As you can see -she was cute from the beginning.

And beginning was long before that day here :) LeeBee was a cute little brainiac from the day one. Amazed and confused even the best and the toughest ones in fam.

Lee has always liked comfort in her life – good food (best served fresh), warm and cozy environment, enough attention, and just a bit of admiration.

Naturally, all this has to come for free and effortlessly. Some may think that she is despirately lazy. No, or actually - not only, that’s just her style.

Lee has been known as a gal who is marching by her own tune. She did not talk much at the dawn of her days here, especially when being asked or tested by adults; she just had this … look.

Are you finding yourself wondering what is happening in this perfectly shaped head?

Do you wanna know where she is going with all that eventually?

Then be prepared - it may take more than your lifetime to find out.

The good news is that every once in awhile she gives you some hope that it just might be possible to hear her tune, to walk her march. No promises, but no direct denial either. It just might be possible… In condition of course that you have this more than a lifetime in reserve.

So, what it’s gonna be - are you taking your chances on her? Or would you just call her a drummer?

Devoted skinny dipping girl

The concept of not being comfortable, meaning not being denuded, used to be very alien to this creature.

The only two reasons we loose our natural being are:

1/ when we are freezingly cold, that may actually happen in Estonia

2/ to look even more heavenly and divine with perfectly placed accessories

It is not for her, as she knows who she is. It is her generous bow for these unfortunate blind ones, who need help opening their eyes to the sparks of the true flash of creative body art, to the proper use of these tools that have been given to us to play with.

What's yours is mine, what's mine - is mine

Here is an evidence of this way of thinking -- the others do not see this drink as hers (she has empted her bottle next to the glass) but who would pay attention to a minor?

Well, one zip of drink, one cookie, just one bite of chocolate... not much asked, is it.

Yee, but last week she "borrowed" my nail polish. With the promise to return it right after. I never saw this lacquer again. Should I mention, that it was a rare color and non-replaceable here? At least she can follow the good taste ...

Besides, would I really want to argue with the owner of multicolored belt over such a small thing?

Chocolat!!!

Lee and chocolate - well, sure you wanna go there?? This girl has definately some strengths, but chocolate - she kneels for that.

As you can see, the size really does matter here -- bigger is definitely better and no chocolate in life is almost like having no life at all.

What about other sweet things in her life? Sure, there are some, but why not observe them having some choco first? One cannot hurt the other one.

Lets work some magic

If you ever felt that life is boring or not proposing enough surprises, find your own Lee Bee. Her curiosity and imagination gave us not just laugh but all these different angles to see the life around. She was a little brainiac, magician, chemic, detective, scientist, writer and an observer -- all in one but never resting on her search, never bored, never too busy to stop for a closer look and deeper questions.
Would she ever stop asking and exploring? For the sake of us, mortals, I sure hope not.

Behind her curtains or some of the truth

Do you have a feeling that now you know this gal? Well, think again.

This sweet face and most humble look are not the whole truth here.

Why does she need so big glasses for these magically green eyes? Didn’t you know -- to see, where to play her next trick, where to see the flaw in ordinary thinking and where to be humbly wild and surprised that all others are madly normal and grey. Here is some ways to start your morning and give some needed adrenaline to the daylight.

As John Donne once wrote:
Cruel and sudden, hast thou since

Purpled thy nail in blood of innocence?

Wherein could this fishie guilty be,

Except in that drop which it suck'd from thee?

(the Flea)

On the other hand, John was hard to place in stable frames too.

Tell me who are your friends and I shall reveal who you are

We all cover some secrets but this is none to any of us -- her true love, admiration, hate and challenge is here -- the redhead girl, who has been stepping on her toes from the beginning of times but has been the one she can really relay on. Sometimes it drives her crazy that they are like Siamese twins. Separation is too hard, even unthinkable. Most of the times she is just the other half of these twins, not even considering that there are other options.Would it change? Should it change?

Could asking questions ever be wrong? Yes, it could. Choose your times and places.

Axioms are not to be questioned. And that’s why Siamese are born to be together.