URS WIDMER
Šveitsi kirjanik Urs Widmer on Eestis tuntud eelkõige tänu DraamateatrisSeekordses mõtiskluse “Hirm, raha, töö, õnn” kandis Widmer ette Zürichi Schauspielhaus’is, samanimelise kõnesarja avaloenguna.
lavastatud näidendile “Top Dogs: Survival Training for Unemployed Top Managers”, mis vaatleb karjääriredeli tipus asuvaid töötuid.
Sõna “meie” rõhutatud kasutamine ja kuulaja empaatiavõimele suunatud käsitluslaad annab märku, et kirjanik tahab publikule võib-olla lähemale astuda, kui see tal draamatekstide kaudu on õnnestunud. Tõlkest on välja jäetud mõned väga šveitsi-kesksed probleemiasetused ning hulk suulisele kõnele omaseid liiasusi.
Mu daamid ja härrad,
korraldajad nimetasid seda kõnede — seega pigem arvamusavalduste kui erialaloengute — sarja, mida mul on meeldiv võimalus avada, “Hirm, raha, töö, õnn”. Võtan selle pealkirja enam-vähem üle, rääkides kõigepealt rahast, siis hirmust, seejärel tööst ja lõpuks õnnest.
Niisiis, esimene osa. Raha. Alguses polnud mitte raha. Vastupidi, nii mõneski varjatud paigas leidus kuni meie päevini ühiskondi, mille liikmed hankisid kõik vajaliku vahetuskaubanduse teel. Täiesti reaalselt: pott kana vastu, pintsak pükste vastu, nagu see on ürgajast saadik tavaks olnud. Nende maailm oli nii esemeline, et isegi nende keel ei sisaldanud abstraktseid mõisteid. Iga abstraktsiooni — hirm, töö, õnn — pidi selgitama mingi jutustuse kaudu, mis toimus varsti nii vilunult, et see minijutustus muutus millekski mõistesarnaseks, hoobilt äratuntavaks.
Vanadele Mesopotaamia asukatele sumeritele omistatakse kirja ja arvutamise leiutamist IV aastatuhandel. Nemad tegid vahetuskaubandusest, mis seni seisnes tingimises, matemaatikaülesande. Nad lõid reeglid, mille järgi sai lehma või sandaali väärtuse kindlaks määrata. Ja esimestena sidusid nad need reeglid teatud metalli — vase ja, eelkõige ning järjest rohkem, kulla ja hõbedaga. Nende metallide pühapaiste — sumeritel valitsesid preestrid pühade metallide üle — on meil tänini säilinud. Endiselt pole kulla ja hõbeda väärtusel midagi pistmist nii-öelda loomuliku, praktilisest kasutatavusest tuleneva väärtusega. Tõelist raha müntide näol sumeritel siiski veel polnud. Paljud kultuurid erinevates paikades mõtlesid välja mitmeid kohati kummalisi vahetussümboleid: teokarbid, erilised kivid või koguni linnusuled. Lüüdialased olid need, kes lõpuks mündid kasutusele võtsid ja peagi nende järel, umbes aastal 700, kreeklased. (Homeros, kes elas sada aastat varem, arvestas veel härgades. Mehe väärtus oli tema järgi sada, naise oma kord kakskümmend, ühes teises kohas aga ainult neli veist. Kõik oli juba nagu tänagi.)
Otse loomulikult hakkasid erinevad mündisüsteemid üksteist seda rohkem riivama ja katma, mida selgemini vana maailm globaliseerus. Rahavahetaja sadamas oli antiikaja unelmate töö. Valuutasid nagu liiva meres, kopsakad teenustasud. Juba toona kehtis see, mida pragmaatilised inglased hiljem oma kuulsaks saanud raha-definitsiooniga [- - -] väljendasid: Money is accepted because it is accepted.
Kokkuvõttes illustreerib raha ajalugu meie, inimeste, kasvavat abstraheerimisvõimet. Mingil ajal polnud meil enam vaja lehma oma silmaga näha, me uskusime, et meile tema asemel antud mündi eest võiks ühe seesuguse saada. Veel hiljem aitas kuldmündi asemel tükist paberist, mis meile kinnitas, et kuld, mida ta esindab, on olemas ja kindlalt tallel. Sellega kadus ka kuld, vähemalt sel määral kui paberilehti ringles. Tänapäeval piisab meile rohelistest numbritest ekraanidel ning aeg-ajalt konto väljavõttest. Viimast sammu pole veel astutud: et me ka neist abivahendeist loobudes oleksime täieliku abstraktsiooni olukorras igal hetkel informeeritud igaühe omandist. Nagu inimkonna esimesel päeval, kui inimesi elas nii vähe, et kõik kõigist kõike teadsid. Abstraktne oleks konkreetsega võrdsustunud.
Oleksin meeleldi pakkunud oma mõtete alguseks mõningaid halastamatuid fakte. Käega katsutavaid, vaieldamatuid statistilisi näitajaid. Ma oleksin näiteks hea meelega välja uurinud, kui palju raha maailmas üldse leidub. [- - -] See summa, kuna ta kindlasti on lõplik, peab numbritega väljendatav olema. Aga keegi ei tea seda, isegi mitte ligikaudu. Ükski statistik ega majandusteadlane, ükski inimene. Keegi siin maamunal ei oma täielikku ja täpset teadmist sellest, mis kuidas kuskil toimub, rääkimata miks. Raha määrab meie eluolu nagu ei miski muu siin maa peal, aga keegi ei suuda öelda, kuidas rahavahetus õieti toimib ja mida ta esile kutsub. See on nagu lendamine udus, kui juhtimisseadmed ei tööta. Piloodid hoiavad lennukit õhus, vähemalt senikaua kuni kütust jätkub, aga kuidas masinat maa peale tagasi saada, seda nad ei tea.
Seetõttu ja veel teistelgi põhjustel teeb raha üle järelemõtlemine kummaliselt abituks. [- - -] Rahast mõtlemine muudab tühjaks, halvatuks või ootamatult agressiivseks, kuna see kõik on nii jubedalt läbinähtamatu. Raha teeb igaühe väikseks, kuna alati on olemas mingi veel suurem raha, mille üle ka suurim suur ei käsuta ja mille toimet ta ei mõista. Raha, mis näib olevat objektiivsus ise, põhjustab meis liigagi tihti irratsionaalset käitumist. Majandusteadlased, kelle käitumine ja keelekasutus annaksid justkui märku, et neil on kõik otsad pihus, usuvad võib-olla ise, et nad turgu suunavad, kuna nad mõistavad selle loogikat ja suudavad tulevat prognoosida. See pole aga nii. Jätkub, kui eelmise aasta prognoose tänase tegelikkusega võrrelda. Iga üksik majandusteadlane võib ju talle endale ning võib-olla isegi meile arukana mõjuda — turg ei mõtlegi arukalt käituda. Ta ei reguleeri ennast ise, veel vähem teeb ta seda mingite majandustarkuse seaduste järgi, ja seda lihtlabasel põhjusel. See lihtne põhjus oleme meie, majandajad, oma ahnusega, võimuihaga, lootusega pirukast suuremat suutäit hammustada kui teised. Alati, ka siis, kui kõik alarmid juba ammu undavad, leidub keegi, kes, himust ulgudes, siiski veel rüsinasse viskub. Ja sellega viimased ratsionaalsuse jäägid turult minema pühib. Turg käitub irratsionaalselt, kuna turul kauplevad inimesed nii käituvad. Teisiti nad ei saagi toimida. Rahaga ümberkäimises pole mingit objektiivsust.
[- - -] Me käitume nagu usklikud, mõned loomulikult ka nagu uskmatud, nagu joobnud või skeptilised kultuseosalised. Me kõik oleme, vabatahtlikult või mitte, osalised kogu maailma hõlmavas usundis. Me oleme sunnitud uskuma või vähemalt leppima sellega, mida preestrid meile kuulutavad, kuna ratsionaalne tunnetus jääb meie eest varjatuks. Kahtlemata on meie preestritel ja paavstidel majandusküsimustest parem ülevaade kui meil, usujalaväelastel. Siiski pärineb ka hr Greenspani või minu poolest hr Ospeli teadmine oma jumalast, st rahast, raamatute — bilansside — tõlgendamisel ja märkide seletamisel. Tõeline paavst Roomas ei tea oma jumalast ju ka midagi eriliselt täpset ja tunneb seda, mida jumal korda saadab, ainult kuulu järgi. Ta on nagu rahamaailma suuredki usu, mitte teadmise võrdkuju. Abstraktne sarnaneb jumalikuga meie meeltele mõistetamatuse tõttu. Meie rahasüsteem on tänaseks saavutanud niisuguse abstraheerituse astme, et suurim võim on jällegi tõlgendajate ja prohvetite käes. Nii nagu, kummalisel kombel, kunagi sumerite juures, kohe esimeste kõhklevate abstraktsioonisammukeste puhul, mida ei julgetud astuda väljaspool templeid. Tänased analüütikud kannavad ikka veel kultusriietust. Mitte küll enam hõlste ja turbaneid, vaid ühtmoodi halle rätsepaülikondi mitte liiga kirevate lipsudega, ilma milleta rahakultuse pühitsemine veel võimatuna tundub. Lindude lendamist nad enam ei tõlgenda, aga kaared, mida Dow Jones, Dax, Swiss-Market-Index ja Nasdaq joonistavad, sarnanevad viude ja raisakullide lennutrajektooridega.
korraldajad nimetasid seda kõnede — seega pigem arvamusavalduste kui erialaloengute — sarja, mida mul on meeldiv võimalus avada, “Hirm, raha, töö, õnn”. Võtan selle pealkirja enam-vähem üle, rääkides kõigepealt rahast, siis hirmust, seejärel tööst ja lõpuks õnnest.
Niisiis, esimene osa. Raha. Alguses polnud mitte raha. Vastupidi, nii mõneski varjatud paigas leidus kuni meie päevini ühiskondi, mille liikmed hankisid kõik vajaliku vahetuskaubanduse teel. Täiesti reaalselt: pott kana vastu, pintsak pükste vastu, nagu see on ürgajast saadik tavaks olnud. Nende maailm oli nii esemeline, et isegi nende keel ei sisaldanud abstraktseid mõisteid. Iga abstraktsiooni — hirm, töö, õnn — pidi selgitama mingi jutustuse kaudu, mis toimus varsti nii vilunult, et see minijutustus muutus millekski mõistesarnaseks, hoobilt äratuntavaks.
Vanadele Mesopotaamia asukatele sumeritele omistatakse kirja ja arvutamise leiutamist IV aastatuhandel. Nemad tegid vahetuskaubandusest, mis seni seisnes tingimises, matemaatikaülesande. Nad lõid reeglid, mille järgi sai lehma või sandaali väärtuse kindlaks määrata. Ja esimestena sidusid nad need reeglid teatud metalli — vase ja, eelkõige ning järjest rohkem, kulla ja hõbedaga. Nende metallide pühapaiste — sumeritel valitsesid preestrid pühade metallide üle — on meil tänini säilinud. Endiselt pole kulla ja hõbeda väärtusel midagi pistmist nii-öelda loomuliku, praktilisest kasutatavusest tuleneva väärtusega. Tõelist raha müntide näol sumeritel siiski veel polnud. Paljud kultuurid erinevates paikades mõtlesid välja mitmeid kohati kummalisi vahetussümboleid: teokarbid, erilised kivid või koguni linnusuled. Lüüdialased olid need, kes lõpuks mündid kasutusele võtsid ja peagi nende järel, umbes aastal 700, kreeklased. (Homeros, kes elas sada aastat varem, arvestas veel härgades. Mehe väärtus oli tema järgi sada, naise oma kord kakskümmend, ühes teises kohas aga ainult neli veist. Kõik oli juba nagu tänagi.)
Otse loomulikult hakkasid erinevad mündisüsteemid üksteist seda rohkem riivama ja katma, mida selgemini vana maailm globaliseerus. Rahavahetaja sadamas oli antiikaja unelmate töö. Valuutasid nagu liiva meres, kopsakad teenustasud. Juba toona kehtis see, mida pragmaatilised inglased hiljem oma kuulsaks saanud raha-definitsiooniga [- - -] väljendasid: Money is accepted because it is accepted.
Kokkuvõttes illustreerib raha ajalugu meie, inimeste, kasvavat abstraheerimisvõimet. Mingil ajal polnud meil enam vaja lehma oma silmaga näha, me uskusime, et meile tema asemel antud mündi eest võiks ühe seesuguse saada. Veel hiljem aitas kuldmündi asemel tükist paberist, mis meile kinnitas, et kuld, mida ta esindab, on olemas ja kindlalt tallel. Sellega kadus ka kuld, vähemalt sel määral kui paberilehti ringles. Tänapäeval piisab meile rohelistest numbritest ekraanidel ning aeg-ajalt konto väljavõttest. Viimast sammu pole veel astutud: et me ka neist abivahendeist loobudes oleksime täieliku abstraktsiooni olukorras igal hetkel informeeritud igaühe omandist. Nagu inimkonna esimesel päeval, kui inimesi elas nii vähe, et kõik kõigist kõike teadsid. Abstraktne oleks konkreetsega võrdsustunud.
Oleksin meeleldi pakkunud oma mõtete alguseks mõningaid halastamatuid fakte. Käega katsutavaid, vaieldamatuid statistilisi näitajaid. Ma oleksin näiteks hea meelega välja uurinud, kui palju raha maailmas üldse leidub. [- - -] See summa, kuna ta kindlasti on lõplik, peab numbritega väljendatav olema. Aga keegi ei tea seda, isegi mitte ligikaudu. Ükski statistik ega majandusteadlane, ükski inimene. Keegi siin maamunal ei oma täielikku ja täpset teadmist sellest, mis kuidas kuskil toimub, rääkimata miks. Raha määrab meie eluolu nagu ei miski muu siin maa peal, aga keegi ei suuda öelda, kuidas rahavahetus õieti toimib ja mida ta esile kutsub. See on nagu lendamine udus, kui juhtimisseadmed ei tööta. Piloodid hoiavad lennukit õhus, vähemalt senikaua kuni kütust jätkub, aga kuidas masinat maa peale tagasi saada, seda nad ei tea.
Seetõttu ja veel teistelgi põhjustel teeb raha üle järelemõtlemine kummaliselt abituks. [- - -] Rahast mõtlemine muudab tühjaks, halvatuks või ootamatult agressiivseks, kuna see kõik on nii jubedalt läbinähtamatu. Raha teeb igaühe väikseks, kuna alati on olemas mingi veel suurem raha, mille üle ka suurim suur ei käsuta ja mille toimet ta ei mõista. Raha, mis näib olevat objektiivsus ise, põhjustab meis liigagi tihti irratsionaalset käitumist. Majandusteadlased, kelle käitumine ja keelekasutus annaksid justkui märku, et neil on kõik otsad pihus, usuvad võib-olla ise, et nad turgu suunavad, kuna nad mõistavad selle loogikat ja suudavad tulevat prognoosida. See pole aga nii. Jätkub, kui eelmise aasta prognoose tänase tegelikkusega võrrelda. Iga üksik majandusteadlane võib ju talle endale ning võib-olla isegi meile arukana mõjuda — turg ei mõtlegi arukalt käituda. Ta ei reguleeri ennast ise, veel vähem teeb ta seda mingite majandustarkuse seaduste järgi, ja seda lihtlabasel põhjusel. See lihtne põhjus oleme meie, majandajad, oma ahnusega, võimuihaga, lootusega pirukast suuremat suutäit hammustada kui teised. Alati, ka siis, kui kõik alarmid juba ammu undavad, leidub keegi, kes, himust ulgudes, siiski veel rüsinasse viskub. Ja sellega viimased ratsionaalsuse jäägid turult minema pühib. Turg käitub irratsionaalselt, kuna turul kauplevad inimesed nii käituvad. Teisiti nad ei saagi toimida. Rahaga ümberkäimises pole mingit objektiivsust.
[- - -] Me käitume nagu usklikud, mõned loomulikult ka nagu uskmatud, nagu joobnud või skeptilised kultuseosalised. Me kõik oleme, vabatahtlikult või mitte, osalised kogu maailma hõlmavas usundis. Me oleme sunnitud uskuma või vähemalt leppima sellega, mida preestrid meile kuulutavad, kuna ratsionaalne tunnetus jääb meie eest varjatuks. Kahtlemata on meie preestritel ja paavstidel majandusküsimustest parem ülevaade kui meil, usujalaväelastel. Siiski pärineb ka hr Greenspani või minu poolest hr Ospeli teadmine oma jumalast, st rahast, raamatute — bilansside — tõlgendamisel ja märkide seletamisel. Tõeline paavst Roomas ei tea oma jumalast ju ka midagi eriliselt täpset ja tunneb seda, mida jumal korda saadab, ainult kuulu järgi. Ta on nagu rahamaailma suuredki usu, mitte teadmise võrdkuju. Abstraktne sarnaneb jumalikuga meie meeltele mõistetamatuse tõttu. Meie rahasüsteem on tänaseks saavutanud niisuguse abstraheerituse astme, et suurim võim on jällegi tõlgendajate ja prohvetite käes. Nii nagu, kummalisel kombel, kunagi sumerite juures, kohe esimeste kõhklevate abstraktsioonisammukeste puhul, mida ei julgetud astuda väljaspool templeid. Tänased analüütikud kannavad ikka veel kultusriietust. Mitte küll enam hõlste ja turbaneid, vaid ühtmoodi halle rätsepaülikondi mitte liiga kirevate lipsudega, ilma milleta rahakultuse pühitsemine veel võimatuna tundub. Lindude lendamist nad enam ei tõlgenda, aga kaared, mida Dow Jones, Dax, Swiss-Market-Index ja Nasdaq joonistavad, sarnanevad viude ja raisakullide lennutrajektooridega.
Maailma lihtsaim asi on katastroofe ennustada. Kassandra on muutunud rolliks, mida võib mängida igaüks. On päevselge, et see kõik ei saa hästi lõppeda — maailmamajanduse ülekuumenemine, ebavõrdne omandijaotus, kriminaalne ümberkäimine loodusega, loodusvarade tulevikutundeta kasutamine, maailma rahvastiku pidurdamatu kasv. Sel, kes meie hävingut ennustab, on peaaegu kindlasti õigus. Millal, kuidas ja mis põhjusel, selle üle võib vaielda. [- - -] Raskem on segast olevikku välja kannatada ja pooleldi ratsionaalselt jälgida kui piki horisonti kappavatele apokalüptilistele ratsanikele osutada. Seda teeme me isegi teatava lõbuga. Maailmalõpp pole mitte ainult kohutav, ta on ka suurejooneline. Juba üksnes sellepärast, et iseenda individuaalne surm muutub üleüldise suremise keskel talutavamaks. See tabab kõiki, mitte ainult mind.
On see juhus, et rahast mõtiskledes meenub mulle maailmalõpp? Iseenesest neutraalne raha, mis suudab nii head kui ka halba, näib rohkem õnnetusi põhjustavat, kui õnne loovat. Raha teeb — erandid kinnitavad reeglit — egoistlikuks. Ta isoleerib inimesi ja takistab neid omavahel läbi saamast kui kogukonna liikmeid, kus keegi ei saa teiseta elada ja ellu jääda. Me arvame juba ammu, et oleme suutelised elama oma elu üksi paremini kui koos teistega; selleks tuleb meil äärmisel juhul vaid mõni jackpot võita. Raha on see, mida ta teeb. Ta loob vahed. Vahed tekitavad kadeduse, kadedus viha, viha vägivalla, ja vägivalla nimeks on tihti mõrv, massimõrv, sõda. Raha loob surma.
Seepärast elab igaühes meist unistus olla rahast sõltumatu. [- - -] Elada elu ilma rahata, teiste kriteeriumide kohaselt. Teha tööd iseendana ja iseenda pärast, mis just seetõttu ei tundukski enam tööna; luua omakasust vabastatud suhteid. Paljudest rahavabast elust unistajatest saavad nn loobujad. Nad astuvad mõnel üksikul saarel maale, lehvitavad lahkuvale laevale järele ning elavad seejärel kookospähklitest ja krabilistest. Esimeste maovoolmeteni õnnestub see üldjuhul hästi. Aitab ühest murtud hambast, ja kindlustuspoliis kaevatakse välja. Kui ma viimase saja aasta peale tagasi vaatan, märkan ma ainult üht, kes omaenda valuutat luues raha terrorivõimule lõpu tegi. Pablo Picasso. Ta hakkas oma raha joonistama. Kui Picasso restoranis sõi, jättis ta peremehele paberlaudlina, millele oli joonistanud tuvi või lamava akti, ning majaisand oli üliõnnelik. Picasso oli rahast sedavõrd sõltumatu, et käis ringi lotakates pükstes ja madrusevestis, elas leivast ja juustust, ühesõnaga, oli täiesti vähenõudlik, kui vähenõudlikkuse juurde kuuluvad kaheksateistkümne toaga maja, auto koos autojuhiga ning pargisuurune aed.
Aga ka Picassot varitses hirm, rohkemgi kui meid. Picasso mõõtu hirm, arhailine ja vägev. Meie hirmud on seevastu tihti ja põhjendatult seotud sotsiaalsete tingimustega, milles saatus meid sunnib elama. Just nimelt rahaga. Rahaühiskond on vältimatult vägivallaühiskond. Ühed rakendavad vägivalda, teised kannatavad selle all. Kus on raha, seal on ka võim, ja kus on võim, seal seda ka kasutatakse. Tänapäeval ei pea inimest hirmu tundmaõppimiseks laia maailma saatma nagu muinasjutus. Libemärjad kalad, toonane kõige suurem hirm, ei avalda meile enam mingit mõju. Praegu kallatakse meid päevast päeva üle infoga, mis võiks meid nii väga kartma panna, et on, vastupidi, ime, et me seda, mida teame, reeglina üsna kahjustamatult talume. Et maailmas leiduva hirmuhulga tajumine pole meid juba ammu pihuks ja põrmuks teinud. Sest kui me kogu sellest hirmust tõeliselt ja adekvaatselt osa võtaksime, ei elaks me päevagi enam. Lömastatud, mahanotitud, nälgijad, veritsejad. Miljonid ja mustmiljonid mõrvatud.
Seepärast elab igaühes meist unistus olla rahast sõltumatu. [- - -] Elada elu ilma rahata, teiste kriteeriumide kohaselt. Teha tööd iseendana ja iseenda pärast, mis just seetõttu ei tundukski enam tööna; luua omakasust vabastatud suhteid. Paljudest rahavabast elust unistajatest saavad nn loobujad. Nad astuvad mõnel üksikul saarel maale, lehvitavad lahkuvale laevale järele ning elavad seejärel kookospähklitest ja krabilistest. Esimeste maovoolmeteni õnnestub see üldjuhul hästi. Aitab ühest murtud hambast, ja kindlustuspoliis kaevatakse välja. Kui ma viimase saja aasta peale tagasi vaatan, märkan ma ainult üht, kes omaenda valuutat luues raha terrorivõimule lõpu tegi. Pablo Picasso. Ta hakkas oma raha joonistama. Kui Picasso restoranis sõi, jättis ta peremehele paberlaudlina, millele oli joonistanud tuvi või lamava akti, ning majaisand oli üliõnnelik. Picasso oli rahast sedavõrd sõltumatu, et käis ringi lotakates pükstes ja madrusevestis, elas leivast ja juustust, ühesõnaga, oli täiesti vähenõudlik, kui vähenõudlikkuse juurde kuuluvad kaheksateistkümne toaga maja, auto koos autojuhiga ning pargisuurune aed.
Aga ka Picassot varitses hirm, rohkemgi kui meid. Picasso mõõtu hirm, arhailine ja vägev. Meie hirmud on seevastu tihti ja põhjendatult seotud sotsiaalsete tingimustega, milles saatus meid sunnib elama. Just nimelt rahaga. Rahaühiskond on vältimatult vägivallaühiskond. Ühed rakendavad vägivalda, teised kannatavad selle all. Kus on raha, seal on ka võim, ja kus on võim, seal seda ka kasutatakse. Tänapäeval ei pea inimest hirmu tundmaõppimiseks laia maailma saatma nagu muinasjutus. Libemärjad kalad, toonane kõige suurem hirm, ei avalda meile enam mingit mõju. Praegu kallatakse meid päevast päeva üle infoga, mis võiks meid nii väga kartma panna, et on, vastupidi, ime, et me seda, mida teame, reeglina üsna kahjustamatult talume. Et maailmas leiduva hirmuhulga tajumine pole meid juba ammu pihuks ja põrmuks teinud. Sest kui me kogu sellest hirmust tõeliselt ja adekvaatselt osa võtaksime, ei elaks me päevagi enam. Lömastatud, mahanotitud, nälgijad, veritsejad. Miljonid ja mustmiljonid mõrvatud.
Nagu olemasoleva raha hulka, püüdsin ma välja arvutada ka maakeral toimunud genotsiidide ohvrite hulka. [- - -] Viisteist miljonit orja, kes iialgi oma sihtkohta ei jõudnud. Mustmiljon Lõuna-Ameerika põlisasukat. Neli miljonit indiaanlast praeguse USA territooriumil. Tasmaanlased. Hotentotid. Hereerod. Guaanod. Armeenlased. Juudid. Mustlased. Ruanda. Kongo keiser Leopold II ajal ja nüüd. Siingi pole võimalik täpseid arve teada saada, andmed lähevad üksteisest mitme miljoni võrra lahku: kui ometi juba üks inimene rohkem või vähem on tohutu vahe, vähemalt selle inimese enda jaoks. Üheksakümmend miljonit? Sada? Või hoopis 200? [- - -]
Jällegi pole juhus, et me kuuleme kord üht, kord teist arvu. Nii väga täpselt ei tahagi me seda teada. Ainult jubedust, mida me õieti tundma peaksime, eemale tõrjudes tuleme me eluga toime. Võime selle liiga kammitsevate hirmudeta mööda saata. Elagu tõrje, hurraa meie võimele jubedust nii üksikult kui ka hulgana endast eemal hoida. Meilt ei saa liiga palju nõuda, ellujäämistahe on egoistlik. [- - -] Igasugune selgitamine (ka see siin) teenib (kui ka mitte eranditult) üht eesmärki: struktureerida ja talutavaks muuta meid uputada ähvardav kaos. Kas selgitus ka kehtib, pole pooltki nii tähtis. Kui ainult selle vorm ja struktuur on nii võimsad, et nad suudavad hirmu talitseda.
Võtame näiteks Aafrika. Kontinendi, mis pidi kõige hävitavamal kombel kogema, et kolonialism on kapitalismi ohjeldamatu vorm, mis, juhul kui teda kontrollile ei allutata, on võimeline massimõrvaks. Lugematul hulgal surnuid veel tänagi, kus põlisasukad teevad nüüd ise seda, mida nendega tehti. [- - -]
Kas me oleme kohkunud? Võib-olla on kõik veelgi hullem. Me pole sugugi kohkunud, me oleme nõus. Me oleme nõus, et inimesed surevad Aafrikas ja mitte meil. Sest me teame, et jumalad nõuavad aastas nii ja nii palju ohvreid, nii paar miljonit per annum. Nad on halastamatud ja neelaksid silmagi pilgutamata ka meid, kui me nende vaatevälja satuksime. Niisiis teeme me kõik, et nende tähelepanu mujale juhtida. Et ohvreid ei saaks meist endist.
Jällegi pole juhus, et me kuuleme kord üht, kord teist arvu. Nii väga täpselt ei tahagi me seda teada. Ainult jubedust, mida me õieti tundma peaksime, eemale tõrjudes tuleme me eluga toime. Võime selle liiga kammitsevate hirmudeta mööda saata. Elagu tõrje, hurraa meie võimele jubedust nii üksikult kui ka hulgana endast eemal hoida. Meilt ei saa liiga palju nõuda, ellujäämistahe on egoistlik. [- - -] Igasugune selgitamine (ka see siin) teenib (kui ka mitte eranditult) üht eesmärki: struktureerida ja talutavaks muuta meid uputada ähvardav kaos. Kas selgitus ka kehtib, pole pooltki nii tähtis. Kui ainult selle vorm ja struktuur on nii võimsad, et nad suudavad hirmu talitseda.
Võtame näiteks Aafrika. Kontinendi, mis pidi kõige hävitavamal kombel kogema, et kolonialism on kapitalismi ohjeldamatu vorm, mis, juhul kui teda kontrollile ei allutata, on võimeline massimõrvaks. Lugematul hulgal surnuid veel tänagi, kus põlisasukad teevad nüüd ise seda, mida nendega tehti. [- - -]
Kas me oleme kohkunud? Võib-olla on kõik veelgi hullem. Me pole sugugi kohkunud, me oleme nõus. Me oleme nõus, et inimesed surevad Aafrikas ja mitte meil. Sest me teame, et jumalad nõuavad aastas nii ja nii palju ohvreid, nii paar miljonit per annum. Nad on halastamatud ja neelaksid silmagi pilgutamata ka meid, kui me nende vaatevälja satuksime. Niisiis teeme me kõik, et nende tähelepanu mujale juhtida. Et ohvreid ei saaks meist endist.
Kui hea, et on olemas Kolmas Maailm. Eriti Aafrika. Võib-olla mõtlevad aafriklased maagiliselt, meie teeme seda igal juhul. Kongo või Ruanda ohvrid häirivad ainult meie poliitiliselt korrektset pealispinda, meie paari tsiviliseeritud ajurakku. Sügaval sisimas mõjuvad surnud kusagil mujal meile rahustavalt. Inimesi õgivad koletised tegutsevad kusagil mujal, mitte meil. Võib küsida, kui teadlikult osalevad selles maagilises protsessis poliitika ja majandus. Kas nad toetavad teda isegi seal, kus räägitakse abist ja koostööst. AIDS, see meid ähvardava rahvastikuplahvatuse tasakaalustaja — võib-olla oleme ülisalaja ka temaga nõus, senikaua kui ta aafriklasi minema pühib ja mitte meid. Mis juhtuks, kui Aafrika kosuks? Mis juhtuks siis meiega? Kas mustad tuleksid ja lööksid meid maha?
Öeldakse, ja tihti kriitiliselt, et me elame lõbuühiskonnas. Mina elan meelsamini lõbu- kui mõrvaühiskonnas. Sellegipoolest võib toimida seos meie meelelahutuskire ja kollektiivsete hirmude vahel. Mitte keegi pole kahekümnendat sajandit üle elanud, tõdemata, et siin maa peal on katastroofid reegliks ja rahuliku õnne ajad erandiks. [- - -] Sellest hoolimata kannatame ka meie, võib-olla isegi kasvavalt, hirmude all. Hirmudest on saanud teatud laadi rahvahaigus. Hävitushirmud, ebaõnnestumishirmud. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel kannatab 37 miljonit Euroopas elavat inimest [- - -] “tööpõhjuslike depressioonide” all. Kolmkümmend seitse miljonit eurooplast, keda nende töö sedavõrd kurnab, et nad panevad oimetult relvad maha. Mõned põgenevad, et halvimat ära hoida — ja hirmud on halvim — mingisse maanilis-agressiivsesse tublidusse. “Lead, follow or get out of the way.” Osast saavad hirmu pärast hammustajad, nad ajavad endal pea paljaks ja peavad koeri.
Öeldakse, ja tihti kriitiliselt, et me elame lõbuühiskonnas. Mina elan meelsamini lõbu- kui mõrvaühiskonnas. Sellegipoolest võib toimida seos meie meelelahutuskire ja kollektiivsete hirmude vahel. Mitte keegi pole kahekümnendat sajandit üle elanud, tõdemata, et siin maa peal on katastroofid reegliks ja rahuliku õnne ajad erandiks. [- - -] Sellest hoolimata kannatame ka meie, võib-olla isegi kasvavalt, hirmude all. Hirmudest on saanud teatud laadi rahvahaigus. Hävitushirmud, ebaõnnestumishirmud. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel kannatab 37 miljonit Euroopas elavat inimest [- - -] “tööpõhjuslike depressioonide” all. Kolmkümmend seitse miljonit eurooplast, keda nende töö sedavõrd kurnab, et nad panevad oimetult relvad maha. Mõned põgenevad, et halvimat ära hoida — ja hirmud on halvim — mingisse maanilis-agressiivsesse tublidusse. “Lead, follow or get out of the way.” Osast saavad hirmu pärast hammustajad, nad ajavad endal pea paljaks ja peavad koeri.
Mind hämmastab ikka ja jälle, kui vähe me oleme teadlikud karjuvast vastuolust, mis kujundab meie igapäeva. Me peame end poliitiliselt küpseteks demokraatideks ja kaitseme end veendunult oma demokraatlike õiguste kärpimise vastu. Me ei luba poliitikutele vähimatki isekust. Häda, kui nad ei küsi meilt, kas nad tohivad kunstimuuseumi katust parandada. Samal ajal siirdume iga päev töömaailma, kus mitte miski pole korraldatud demokraatlikult. Kõik kulgeb rangelt hierarhiliselt. Ülemusel on õigus ka siis, kui tal õigus ei ole, ja mõnikord me oleme ise see ülemus. Kuidas me seda õigupoolest ilma hulluks minemata talume: päev läbi täpselt ametijuhendi järgi korraldusi vastu võtta ja edasi anda, ning olla õhtul küps kodanik, kes on võrdselt huvitatud kõigi heaolust? Majandusel on nõrgalt arenenud demokraatlik traditsioon — täpsemalt öeldes pole tal seda üldse — ja tänini on tal vaid nõrgalt arenenud demokraatlik endamõistmine. Ta oli ja on huvitatud tulust. Demokraatlik riik on talle vajalik vaid sedavõrd, kuivõrd too suudab luua tingimused võimalikult takistamatuks rahateenimiseks. [- - -]Tõepoolest on majandus — eneselegi üllatusena — aastakümnete vältel õppinud, et just demokraatia on oma rahahulga suurendamiseks sobivaim süsteem. Kahjukannatamise kaudu on ta targaks saanud. Hoopis sagedamini kui täna tegid möödunud aastasadade ja -kümnete töösturid panuse diktatuuridele. Nende ettevõtete juhtimiskontseptsioonide sarnasus riigi omaga — mõlemal juhul olid tipus tugevad autoriteedid — võis küll tunduda ahvatlev, ent nad pidid kogema, et just see sarnasus tõi neile kahju. [- - -] Majanduse rakendamine natsionaalsotsialismi vankri ette lõppes fiaskoga. Kõigile, kes diktatuuridega — Mobutu, Bokassa või Pinocheti omaga — koostööd üritasid, lõppes see fiaskoga. Paar aastat kulges kõik “hästi” [- - -] päädides seejärel ikka jälle rusuhunnikuga.
[- - -] Väljaspool omaenda struktuure ei vaja majandus mingit juhti. Ta juhib ise. See on süsteem, mis autoritaarselt ja omaenda reeglite järgi määrab, mis hakkab toimuma. [- - -] Kui anda talle võimalus, muutub ta kiiresti ohtlikult autoritaarseks. Just tänapäeva majandusteaduses on säilinud mitmeid väärtusi, mis kujundasid kunagi fašismi. Mõlema religiooniks on rohmakas darvinism. Endid nähakse tugevamatena, kes peavad murdma nõrgemaid, kuna nii näeb ette loodusseadus. Panus tehakse ainult võitjatele ning kaotajat ei peeta üldse elu vääriliseks. Võitjate eesmärgid on head, kaotajate omad halvad. “Nii ... kui ka ...”-võimalust, ambivalentsust pole olemas. Toonased karmid kujud on tänased cool’id. Tänapäeva alfaisendid teevad hommikul kell kuus metsajooksu, et olla terved — terved ja konkurentsivõimelised. Ka nende puhul kerkib aeg-ajalt kahtlus, et nad näevad mitte-nii-tervetes ja vähem konkurentsivõimelistes isendites väärtusetut elu. Igal juhul reageerivad majanduslike väärtuste kaitsjad üliagressiivselt kõigele, mis normidest kõrvale kaldub. Kunagine jõud sarnaneb tänase power’iga nagu kaks tilka vett ning tahtest end iga hinna eest läbi suruda on saanud efektiivsus. Militaarne mõtlemine on nn uues majanduses üleüldine. Suurematel firmadel on terved divisjonid, mille personal töötab frontidel. Mänedžeridest on saanud omamoodi palgasõdurid, hädaabisnaiperid, kes astuvad võimalikult suure rahasumma eest teenistusse kord siin, kord seal, jäädes harva kauemaks kui viieks aastaks.
Uuel majandusel on kohati perversseid jooni, kui pidada perverssuseks eetilistest ja moraalinormidest kõrvalekaldumist, mis teisi (ja tihti ka ennast) kahjustab, mida aga sellest hoolimata harrastatakse. Tänapäeva majandus hävitab jätkuvalt inimesi ning on väsimatult ametis oma teguviisi õigustamisega. Perversiooni tundemärgiks on tegevuse juurde kuuluvate tunnete pärsitus. Pahatihti muutuvad nad vastupidiseks. Sadistliku toimimisviisi puhul valmistab lõbu see, mis peaks esile kutsuma jubeduse. Konkurendi hävitamine, kaastöötaja alandamine, rivaali murdmine. Perversne hävituslust on majanduse üks osa ning perversset käitumist hinnatakse positiivselt. Aplaus purustajale. Ei küsita, kas mu teguviis on eetiline, vaid: kas ta tasub end ära.
Moodsas majandusmudelis hällib seega fašistlik mõtlemine. Aga alles ebademokraatlik enese mõistmine kombineeritult ettevõtte suurusega muudab ta ohtlikuks. On hulk ettevõtteid, mille käive võib võistelda tervete riikide sisemajanduse koguproduktiga. Neil firmadel on tugisambaid nii mitmes õigussüsteemis, et mõni ikka sobib. Riiklikud seadused nendeni ei ulatu. Kas sellest dilemmast ei tulene vältimatult, et riigidki peaksid demokraatliku elukorralduse tagamiseks looma laiaulatusliku ühise seadusandluse?
[- - -] Minu jaoks on Šveits muutunud viimase kahekümne aasta jooksul sedavõrd teistsuguseks, maailmale avatumaks ja ohtlikumaks, et kodukõrtside nurgalaudades konutajaid vaadates tunnen ma peaaegu et koduigatsust. See on nagu armas maskeraad, kus pidulised riietavad end — nii nagu teistel, varasematel kordadel teeröövliteks või piraatideks — endisaegseteks šveitslasteks. Tegelikkuses me oleme praegu üsna samasugused kui kõik teised. [- - -] Meie lapsed ei tea enam, kes oli Wilhelm Tell või Winkelried. [- - -] Ka kiige- ja rahvarõivapidudest osavõtjad töötavad argipäeviti pangas või müüvad kinnisvara. Nendegi probleemid on samad, mille ette uus majandus meid seab.
Ka nemad on hirmude võimuses, mida 1989. aasta ootamatult maailma külvas. Langev müür — unustamatu eluhetk. Aga siis juhtus midagi ärevaks tegevat. Äkki oli olemas vaid üks klass, st meie, ja üks mõtlemine. Meie oma. Kui aga ühiskonnas valitseb vaid üks mõttemudel, on see ühiskond vaevalt enam võimeline end kõrvalt vaatama ja arvustama. Ta on iseenda suhtes pime. Ta ei analüüsi enam põhimõtteliselt, vaid nokitseb parimal juhul pisikeste süsteemi korrektuuride kallal. Niimoodi, enda puudujääke nägemata, kaotab ta moraali. Moraali asemel ta moraliseerib, seda ägedamalt, mida rohkem ta tõelise moraali puudumist aimab. Mittesuitsetajad materdavad suitsetajaid, ebamusikaalsed musikaalseid, kindlad ebakindlaid. Seevastu lepitakse imeliselt rahulikult meie maailma jubedustega.
Me kõik oleme sedavõrd defineeritud oma igapäevase töö kaudu, et vaevalt suudaksime ette kujutada mingit teist definitsiooni. Ma olen see, mis tööd ma teen. Tänini on see end ju osaliselt õigustanudki ja turumajandus toetub rohkem kui ükski teine süsteem seesugusele mõtlemisele. Esmapilgul näib tal õiguski olevat. Me kõik kergitame oma tagumikku ainult siis, kui saame või peame teistega võistlema. Enamikule meist meeldib end teistega võrrelda. Me tahame teistele ninanipsu anda ja neist paremad olla. Me pole tõesti kõik kõiges ühtviisi andekad. Jüri pole Jaak. Nii ka majanduselus.
UBS konkureerib Crédit Suisse’i ja Deutsche Bank’iga, olgu pealegi. Halb on, et konkurentsivõitluses lüüasaamise tagajärjed on kaotajate jaoks tihti laastavad. Sellel, kes tahab lihtsalt oma tööd teha, pole majandusteooria “loova hävitamise” juttudest erilist kasu. Tema jäi oma tööst ilma. Turg, mis kõike reguleerima peaks, korraldab kõige halvemini tööelu garanteeritud järjepidevust.
Me kõik oleme sedavõrd defineeritud oma igapäevase töö kaudu, et vaevalt suudaksime ette kujutada mingit teist definitsiooni. Ma olen see, mis tööd ma teen. Tänini on see end ju osaliselt õigustanudki ja turumajandus toetub rohkem kui ükski teine süsteem seesugusele mõtlemisele. Esmapilgul näib tal õiguski olevat. Me kõik kergitame oma tagumikku ainult siis, kui saame või peame teistega võistlema. Enamikule meist meeldib end teistega võrrelda. Me tahame teistele ninanipsu anda ja neist paremad olla. Me pole tõesti kõik kõiges ühtviisi andekad. Jüri pole Jaak. Nii ka majanduselus.
UBS konkureerib Crédit Suisse’i ja Deutsche Bank’iga, olgu pealegi. Halb on, et konkurentsivõitluses lüüasaamise tagajärjed on kaotajate jaoks tihti laastavad. Sellel, kes tahab lihtsalt oma tööd teha, pole majandusteooria “loova hävitamise” juttudest erilist kasu. Tema jäi oma tööst ilma. Turg, mis kõike reguleerima peaks, korraldab kõige halvemini tööelu garanteeritud järjepidevust.
Kuidas saaks produktiivset konkurentsi säilitades saavutada, et konkurentsivõimetuid ei hävitataks? Kuidas lahutada tööga teenitud raha jaotamine inimeste tehtud tööst? Millised oleksid palgasüsteemid, mida ei saaks rappenites ja frankides arvestada? Töö väärikad vormid? Tasustamissüsteemid, mis võtaksid arvesse, et käimlat puhastada on ebameeldivam kui firmat juhtida? Au ja hiilgus? Nobeli preemiad? Prominentide roosa udu? Mul pole sellest õrna aimugi. Ma tean ainult, et me töötame hea meelega, kui meie tööl on mõtet, ja et mingil ajal, tõenäoliselt varsti, peame me kõik töötama hulga vähem. Pole ju laiduväärne, vaid isegi soodus, et tulevikus panevad meie autod või külmkapid kokku robotid. Hukkamõistetav on ainult seda varem teinud inimeste elatusvahenditest ilmajätmine. See on inimest mitte arvestav, see on majanduslikult rumal, kuna nemadki on ostjad. See on poliitiliselt ohtlik, kuna ühiskonna äärealale tõrjutud inimesed kalduvad mõtlema diferentseerimatult ja ebademokraatlikult.
Niikuinii on paljud meie töömaailma tegemised muutunud mõnevõrra absurdseks. Siin on üheainsa ajalehe ühe päeva tööpakkumiskuulutused. Näiteks otsitakse “Corporate Key Relationship Manageri”, kel oleks [- - -] “loomulik kalduvus transatlantilisele kommunikatsioonistiilile ja interkulturaalsele universaalharitusele”. Siis veel Vice President Corporate Staff Management Resources, Change Manager, Manager Component Purchasing and Subcontracting, Business Process Engineer, Area Sales Manager, Event Coordinator, Human Resources Consultant, Chief Executive Officer, Integration Manager Supplier, Supply Chain Manager, Procurement Officer, Senior Consultant, Head of Operations ja Deal Manager.
Kõik need elukutsed on pärit ühest saksakeelsest ajalehest, milleks on muide “Neue Zürcher Zeitung”. On üsna selge, et kõlava tiitli abil puhvitakse üles nii mõnigi vana tuttav töö. Area Sales Manager näiteks määrib nagu ennemuistegi koduperenaistele tolmuimejaid pähe ja näeb õige sageli oma nina ees vihaselt kinni prantsatavaid uksi. Ja siiski. Varem käibis — vanematele kuulajatele tuleb see meelde — võõrandunud töö mõiste, kuna veel suudeti ette kujutada võõrandumata tööd. Tänaseks on see mõiste kadunud, kuna võõrandunud tööd kas enam pole või on kogu töö võõrandunud. Seejuures on ühe rõõm teisele koormaks. Lapsepõlves unistasime vedurijuhi või lenduri ametist. Hiljem sai meist siiski midagi muud. Ometi peaks täiskasvanutöös peituma kas või midagi lapsepõlveunistusest, et me saaksime tajuda seda rikastavana. Kes aga unistas kaheteistkümneaastaselt Corporate Key Relationship Manager’i elukutsest?
Me oleme õnnele, st oma viimasele peatükile lähedal. Nagu teada, on õnnel palju ühist täitunud lapsepõlveunistustega. Ent miks on õnn ühiskondliku eesmärgina sedavõrd väheoluline, et Ameerika Ühendriikide põhiseaduse preambulas sisalduvat lauset — riigi toimimise eesmärgiks on kodanike õnnele kaasa aitamine — tsiteeritakse kui kummalist veidrust? See lause tundub natuke naljakas. Me ihkame õnne vähem kui muid asju. Ta on üks elu väärtustest, ent kuulub ainuüksi eraelu sfääri ning peab sealgi tegema ruumi tähtsamatele asjadele, nagu igapäevatoimetused või asjaõiendused. Tänaseks juba välja surnud kodanlus pärandas meile oskuse õnne jätkuvalt homse peale edasi lükata. Nagu polekski see tegelikult saavutatav eesmärk, vaid mingi ideaalne teooria.
Aga õnn on olemas. Ta on haruldane, kiiresti kaduv ja kallis. Kuid need, kes on teda tundnud, teavad, et ta eksisteerib. Võib-olla teavad just need õnnelikud kõige paremini, et õnn ei saa olla üksikisiku eesmärk, vaid peab — nagu targad ameeriklased juba 1788. aastal tõdesid — muutuma kogu ühiskonna eesmärgiks. Individuaalne õnn pole üleüldises õnnetuses võimalik. [- - -]
Aga õnn on olemas. Ta on haruldane, kiiresti kaduv ja kallis. Kuid need, kes on teda tundnud, teavad, et ta eksisteerib. Võib-olla teavad just need õnnelikud kõige paremini, et õnn ei saa olla üksikisiku eesmärk, vaid peab — nagu targad ameeriklased juba 1788. aastal tõdesid — muutuma kogu ühiskonna eesmärgiks. Individuaalne õnn pole üleüldises õnnetuses võimalik. [- - -]
Majandusmaailmas, mis ongi juba peaaegu kogu maailm, on õnne nimeks raha. Tema üle võib kaubelda ning tal on kindel päevakurss. See [- - -] väike õnn on siiski, nagu tema suur vendki, üks tunne. Aga väike tunne. Majandusmaailmas pole enam ei atriide ega nende tundeid. Kui tänapäeval ilmuvad silmapiirile atriididemõõtu tunded, pannakse tööle keemia. Kui vanakreeka arstidest preestrid oleksid Klytaimnestrale “Prozaci” välja kirjutanud, elaks Agamemnon veel praegugi. Tänapäeval peavad tunded igal juhul jääma manipuleeritavateks. Seetõttu nimetatakse neid emotsioonideks. Emotions. Vähem on rohkem — see lause käib eriti tunnete kohta. Ent ka täiesti tundetu olla on tabu. Vana kooli boss, kes lahendas kõik probleemid jõuvõtetega, on oma aja ära elanud. Intelligentsuskvoot IQ on veel olemas, kuid noorem vend, emotsionaalsuskvoot, on temast juba ette jõudnud. Mänedžeride töölevõtmisel hinnatakse mitte ainult kandidaadi erialast kompetentsust, läbilöögivõimet ja stressitaluvust, vaid ka töö iseloomule vastavat emotsionaalsust. Hell, aga halastamatu, mõistev, aga kõva kui kivi jne. Niisugust emotsionaalsust nõuda tähendab õnne mahakandmist. Mõlemat ei saa. Õnn suure algustähega ei tunnista mingeid tingimusi ega lase end ühegi strateegia külge siduda. Uue majanduse emotsionaalsus on vana õnne suurim vaenlane, just seetõttu, et hooletult vaadates sarnaneb ta temaga aeg-ajalt pisut.
Lõpetuseks tahaksin ma jutustada ühe loo. Olen kindel, et te seda teate. See on lugu kuningas Midasest ja kõlab järgmiselt. Kuningas Midas oli kuningaks Früügias — see asus praeguse Türgi alal. Jumalad lubasid täita ühe tema soovi. Ta soovis, et kõik, mida ta puudutab, muutuks jalamaid kullaks. Aga palun, ütlesid jumalad, nii sündigu. Midas puutus üht tooli, ja juba oli see kullast. Üht taldrikut — kuld. Üht kivi — kuld. Lahe. Siis aga läks kuningal kõht tühjaks, ta tahtis midagi süüa, näiteks üht kebabi. Seegi muutus kullaks, nii et ta endal hamba välja lõi. Kullast klaasis oli kullast vesi. Appi, röökis Midas, jumalad, see on suur eksitus, vabastage mind sellest needusest. Ja kuna tollal olid jumalad head, ütlesid nad, et ta Paktolose jões supleks, siis saab kõik jälle heaks. Ja tõepoolest, kui kuningas Midas veest välja tuli, sai ta kebabi süüa ja vett peale juua. Paktolose jõest aga leitakse veel tänapäevalgi kulda.
Kuningas Midas oli tuntud ka oma eeslikõrvade poolest. See on üks teine lugu. Kord oli ta jälle ülemeelik olnud ja Apollo üle nalja heitnud. See sai vihaseks ja nõidus talle pähe eeslikõrvad. Kuningas Midas häbenes hirmsasti ja kandis sellest peale ainult turbaneid või hiigelkübaraid. Ta ei öelnud kellelegi, et tal on eeslikõrvad, aga kuidagi pidi ta seda ütlema, et oma kohutava saladuse kandmisest mitte lõhki minna. Niisiis hiilis ta öösiti väljale, kaevas sügava augu ja sosistas sinna: “Kuningas Midasel on eeslikõrvad!” Seejärel ajas ta augu kiiresti kinni. Keegi ei kuulnud teda. Aga aukudest kasvas välja pilliroog, mis tuulega sosistas: “Kuningas Midasel on eeslikõrvad!” Seda teeb ta veel tänapäevalgi. Kuna kogu maailma pilliroog seda sosistab, teame me, et kuningas Midasel on eeslikõrvad. Et kõigil Midastel on veel tänagi eeslikõrvad.
Tänan tähelepanu eest.
Ajakirjast “Theater Heute” 2/2001 lühendatult tõlkinud Liis Kolle.
Kõik need elukutsed on pärit ühest saksakeelsest ajalehest, milleks on muide “Neue Zürcher Zeitung”. On üsna selge, et kõlava tiitli abil puhvitakse üles nii mõnigi vana tuttav töö. Area Sales Manager näiteks määrib nagu ennemuistegi koduperenaistele tolmuimejaid pähe ja näeb õige sageli oma nina ees vihaselt kinni prantsatavaid uksi. Ja siiski. Varem käibis — vanematele kuulajatele tuleb see meelde — võõrandunud töö mõiste, kuna veel suudeti ette kujutada võõrandumata tööd. Tänaseks on see mõiste kadunud, kuna võõrandunud tööd kas enam pole või on kogu töö võõrandunud. Seejuures on ühe rõõm teisele koormaks. Lapsepõlves unistasime vedurijuhi või lenduri ametist. Hiljem sai meist siiski midagi muud. Ometi peaks täiskasvanutöös peituma kas või midagi lapsepõlveunistusest, et me saaksime tajuda seda rikastavana. Kes aga unistas kaheteistkümneaastaselt Corporate Key Relationship Manager’i elukutsest?
Me oleme õnnele, st oma viimasele peatükile lähedal. Nagu teada, on õnnel palju ühist täitunud lapsepõlveunistustega. Ent miks on õnn ühiskondliku eesmärgina sedavõrd väheoluline, et Ameerika Ühendriikide põhiseaduse preambulas sisalduvat lauset — riigi toimimise eesmärgiks on kodanike õnnele kaasa aitamine — tsiteeritakse kui kummalist veidrust? See lause tundub natuke naljakas. Me ihkame õnne vähem kui muid asju. Ta on üks elu väärtustest, ent kuulub ainuüksi eraelu sfääri ning peab sealgi tegema ruumi tähtsamatele asjadele, nagu igapäevatoimetused või asjaõiendused. Tänaseks juba välja surnud kodanlus pärandas meile oskuse õnne jätkuvalt homse peale edasi lükata. Nagu polekski see tegelikult saavutatav eesmärk, vaid mingi ideaalne teooria.
Aga õnn on olemas. Ta on haruldane, kiiresti kaduv ja kallis. Kuid need, kes on teda tundnud, teavad, et ta eksisteerib. Võib-olla teavad just need õnnelikud kõige paremini, et õnn ei saa olla üksikisiku eesmärk, vaid peab — nagu targad ameeriklased juba 1788. aastal tõdesid — muutuma kogu ühiskonna eesmärgiks. Individuaalne õnn pole üleüldises õnnetuses võimalik. [- - -]
Aga õnn on olemas. Ta on haruldane, kiiresti kaduv ja kallis. Kuid need, kes on teda tundnud, teavad, et ta eksisteerib. Võib-olla teavad just need õnnelikud kõige paremini, et õnn ei saa olla üksikisiku eesmärk, vaid peab — nagu targad ameeriklased juba 1788. aastal tõdesid — muutuma kogu ühiskonna eesmärgiks. Individuaalne õnn pole üleüldises õnnetuses võimalik. [- - -]
Majandusmaailmas, mis ongi juba peaaegu kogu maailm, on õnne nimeks raha. Tema üle võib kaubelda ning tal on kindel päevakurss. See [- - -] väike õnn on siiski, nagu tema suur vendki, üks tunne. Aga väike tunne. Majandusmaailmas pole enam ei atriide ega nende tundeid. Kui tänapäeval ilmuvad silmapiirile atriididemõõtu tunded, pannakse tööle keemia. Kui vanakreeka arstidest preestrid oleksid Klytaimnestrale “Prozaci” välja kirjutanud, elaks Agamemnon veel praegugi. Tänapäeval peavad tunded igal juhul jääma manipuleeritavateks. Seetõttu nimetatakse neid emotsioonideks. Emotions. Vähem on rohkem — see lause käib eriti tunnete kohta. Ent ka täiesti tundetu olla on tabu. Vana kooli boss, kes lahendas kõik probleemid jõuvõtetega, on oma aja ära elanud. Intelligentsuskvoot IQ on veel olemas, kuid noorem vend, emotsionaalsuskvoot, on temast juba ette jõudnud. Mänedžeride töölevõtmisel hinnatakse mitte ainult kandidaadi erialast kompetentsust, läbilöögivõimet ja stressitaluvust, vaid ka töö iseloomule vastavat emotsionaalsust. Hell, aga halastamatu, mõistev, aga kõva kui kivi jne. Niisugust emotsionaalsust nõuda tähendab õnne mahakandmist. Mõlemat ei saa. Õnn suure algustähega ei tunnista mingeid tingimusi ega lase end ühegi strateegia külge siduda. Uue majanduse emotsionaalsus on vana õnne suurim vaenlane, just seetõttu, et hooletult vaadates sarnaneb ta temaga aeg-ajalt pisut.
Lõpetuseks tahaksin ma jutustada ühe loo. Olen kindel, et te seda teate. See on lugu kuningas Midasest ja kõlab järgmiselt. Kuningas Midas oli kuningaks Früügias — see asus praeguse Türgi alal. Jumalad lubasid täita ühe tema soovi. Ta soovis, et kõik, mida ta puudutab, muutuks jalamaid kullaks. Aga palun, ütlesid jumalad, nii sündigu. Midas puutus üht tooli, ja juba oli see kullast. Üht taldrikut — kuld. Üht kivi — kuld. Lahe. Siis aga läks kuningal kõht tühjaks, ta tahtis midagi süüa, näiteks üht kebabi. Seegi muutus kullaks, nii et ta endal hamba välja lõi. Kullast klaasis oli kullast vesi. Appi, röökis Midas, jumalad, see on suur eksitus, vabastage mind sellest needusest. Ja kuna tollal olid jumalad head, ütlesid nad, et ta Paktolose jões supleks, siis saab kõik jälle heaks. Ja tõepoolest, kui kuningas Midas veest välja tuli, sai ta kebabi süüa ja vett peale juua. Paktolose jõest aga leitakse veel tänapäevalgi kulda.
Kuningas Midas oli tuntud ka oma eeslikõrvade poolest. See on üks teine lugu. Kord oli ta jälle ülemeelik olnud ja Apollo üle nalja heitnud. See sai vihaseks ja nõidus talle pähe eeslikõrvad. Kuningas Midas häbenes hirmsasti ja kandis sellest peale ainult turbaneid või hiigelkübaraid. Ta ei öelnud kellelegi, et tal on eeslikõrvad, aga kuidagi pidi ta seda ütlema, et oma kohutava saladuse kandmisest mitte lõhki minna. Niisiis hiilis ta öösiti väljale, kaevas sügava augu ja sosistas sinna: “Kuningas Midasel on eeslikõrvad!” Seejärel ajas ta augu kiiresti kinni. Keegi ei kuulnud teda. Aga aukudest kasvas välja pilliroog, mis tuulega sosistas: “Kuningas Midasel on eeslikõrvad!” Seda teeb ta veel tänapäevalgi. Kuna kogu maailma pilliroog seda sosistab, teame me, et kuningas Midasel on eeslikõrvad. Et kõigil Midastel on veel tänagi eeslikõrvad.
Tänan tähelepanu eest.
Ajakirjast “Theater Heute” 2/2001 lühendatult tõlkinud Liis Kolle.
pildid nett ja Arne
No comments:
Post a Comment