Pauluse kiri galaatlastele

Üx koolitöö

Milleks eksegees?
Eksegees on üldises mõistes vana teksti (filoloogiline) tõlgendamine; hermeneutika – vanade tekstide tõlgendamise õpetus. Eksegeesi põhiülesanne on suunata, kas tervikuna või osade kaupa, põhilist ajaloolist küsimust: mida autor lugejatele ütles; ja milleks?(Wright, 2000). Ka meid huvitab, mida oli ühel juudamaa mehel ligi 2000 a tagasi öelda oma kaasaegsetele pea kogu teadaoleva maailma ulatuses ja mida on tema sõnumil õpetada meile täna.

Piibli uurimine on vanem kui kirjapandud Pühakiri ise. 500 a peale UT tekkimist algas piibliuurimises seisak: keskaeg piibliteadustesse midagi märkimisväärset ei lisanud ja tavaliselt jätkatakse piibliteaduste arengu kirjeldamisel reformatsiooniga. Moosese ja Pauluse asetamine Aristotelesega ühte seltskonda tegi „juudi autsaideritest“ ülikoolikõlblikud isikud ning teoloogiast akadeemilise teaduse. (Tasmuth, 1999 lk 1189). Loodusteaduste areng tõi uuendusi ka Pühakirja tõlgendamisse.

Eksegeetika meetodid on ajas pidevalt täienenud ja muutunud tõeliselt teaduslikeks. Ka eksegeetika kasutab nii üldisi kui spetsiifilisi meetodeid ja need peavad olema kooskõlas üldiste teadusliku töö meetoditega. (Nõmmik, et al., 2006 lk 13)
Pühakirja eksegeesi vajadus oli ka apostlite aegadel. Paulus ise pidi oma sõnumite kirjutamisel tegelema meie mõistes hermeneutilise lähenemisega. „... teksti mõistmist (mõjutavad) subjektiivsed tegurid ... Need on meie kui lugeja endi isiklik taust ja kultuuriline asukoht nii traditsiooniliselt kui geograafiliselt. Lisaks on hermeneutika seisukohalt vaadatuna inimese hoiakutel ja lähenemisviisidel suur vahe“. (Nõmmik, et al., 2006 lk 21). Kas on usutav, et nt apostlite aegse Lähis-Ida elaniku ja tänase eesti tudengi Pühakirja-mõistmist varjutavad erinevad mõtteruumid? Rääkimata keelest ja selle eripäradest? „Vaadet inimese üldisele olukorrale mõjustab alati konkreetses ajaloolises olukorras omandatud kogemus“ (Tillich, 1991)
Kuidas peaksime siis seda omapärast kirjandusvormi mõistma? Mis on üldse mõistmine? Protsessi, milles me väljast meeltele antud märkidest sisemist tunnetame, me nimetame mõistmiseks. (Dilthey, 1997 lk 42). Mõistmisel on erinevad astmed. Selle põhjuseks on eelkõige huvi. Kui huvi on piiratud, on seda ka mõistmine. (Dilthey, 1997 lk 43). Tore! Vähemalt huvi on siinkohal olemas. Aktsepteeritava eksegeetilise uuringu saamiseks tuleks muidugi säilitada teadusele omane objektiivsuse printsiip:
Ajalooline piibliuurimine püüab lahendada eksegeetilisi küsimusi, lähtumata dogmaatilistest veendumustest, konfessionaalsetest tõekspidamistest või isiklikust usust, vaid pidades silmas ajaloolise uurimise meetodeid. Sealjuures pakub suurimat huvi püüd mõista seda, missugune võiks olla piibli arusaam iseendast. Kuna Piibel pole sünniloo poolest ühtne kogumik, pole sellele küsimusele ka ühtset vastust leitud ning sageli on niisugune küsimine mõttetuks tunnistatud. (Nõmmik, et al., 2006 lk 18)

Isegi neile uurijatele, kellele Gl on filosoofilis-ajalooline antiikkirjanduse arutlus, ei vähenda suhtumine selle väärtust, küll aga mõtet.
Ometi on sellelgi üllal teel omad ohud: Spetsiaaluuringute ja teoloogilise sünteesi(võime) vahelise lõhe kasvamine toob kaasa orienteerumisvõime vähenemise ka kõige töökamate uurijate hulgas. (Tasmuth, 1999). See rõhutab veelkord eksegeedi esmase hädapärase mõtlusena tema töö eesmärki, et ei imetletaks vaid vilunud tehnilist meisterlikkust vaid antaks edasi sõnum ajast aega ja autorilt lugejale.

Kes oli Paulus?
Saulus - Tarsuse (Siliitsia) juut/ kristlasest märter Paulus on kahtlemata vastandlik tegelane ja tõstatanud küsimusi nii oma isiku kui tema sõnade autoriteetsuse või selle mõtte kohta juba 20 sajandit. Ühte ei saa talle kindlasti ette heita – see on leigus oma suhtumistes ja nende väljendustes. Olles Saulusena raevukas kristluse ja evangeeliumi vastane (Cole, 2004 lk 79) (Gl 1:13-14) ja paljude kristlaste surmasaatja, oli ta sama äge ja peatumatu kristluse levitaja mitte ainult sõnas vaid tegudes. Kuigi ta pole kunagi Jeesuse endaga kohtunud, peetakse teda 13ks apostliks ja „ristiusu teiseks rajajaks“ (Latvus, 1996 lk 249).

Pauluse ilmutusliku pöördumise aja kohta saame aimu Pauluse enda sõnadest (Gl): 2 ptk esimeses kümnes värsis toob Paulus Esimese Jeruusalemma Kirikukogu kokkuvõtte, mis tema sõnade kohaselt toimus 14 a peale Pauluse pöördumist. Kirikukogu üldiselt tunnustatud toimumisaeg on ca 50AD. See tähendab, et Pauluse pöördumine toimus umbes 36 AD, seega mitte rohkem kui paar aastat peale ristilöömist (Botscharow, 2009)
Pauluse kirjad on teadaolevalt „vanimateks kristlikeks ürikuteks“ (Hiob, 2008 lk 1759). Ilmselt ei ole ta enamikust kirjapandust ise kirjutanud, kuid tänu neile kirjutistele „on meil palju selgem pilt varakristlikest hereesiatest ja ilmselt suurimast hereetikust endast – Paulusest“ (Botscharow, 2009).

Huvitav koht minu jaoks oli just see, mida võiks ka tulevikus lähemalt uurida, kuidas Saulus/ Paulus kõneleb Jumalaga. Just tema teekond Damaskusesse (Ap 9, 22, 26) ja seal juhtunu muudab ju kõne mõistet ja tähendust – vaid tekstikriitiliselt lähenedes ei märka me, et Jumal, kelle poole ta pöördub ja kellega kõneleb, muudab vahepeal oma sisu, olemust ja isegi nägu (Jeesuse läbi). See on vaid näide, kuidas väikese (tekstilise) nüansi lahtimõtestamine vajab kogu eksegeesi aparatuuri ning tegeliku teksti taga seisva narratiivi mõistmine on lõpmatu teema.
Raskus tekkis ka kõnelemisel ja oma tõe kuulutamisel sellest, et Jumala mõiste oli segane. Segunesid ju siin paganlikud jumalused, juudi ainujumal ja kolmenäoline kristlik Jumal (kelle näod polnudveel inimesele tegelikult avaldunudki). Muidugi tekitas see pingeid ja vaenu, mis leidis oma verise väljenduse (Gl 5:15). Jumala sõnumi toojana oli Paulus ka ajaline poliitik, kes tekkinud segaduses juhtnööre püüdis anda ja rahvast korrale kutsus. Otsuse tegemine enese sees pole sageli lihtne. Ka tänapäeval olen kohanud inimesi, kes on oma sõnul nii juudid kui kristlased. Juba Paulus hoiatab sellise otsustamatuse ja maise poliitika eest, mis ei saa olla Jumala teenimise osaks.

Jumalast rääkides ei saa unustada ajaloolist konteksti ja inimeste mõttepeegeldusi – maises elus juhtuv andis inimestele sageli juhtnöörid selle kohta, kelle Jumal oli „tugevam“ ja loomulikult taheti olla võitjate poolel. „Kõigeväeline Isa“ ei saa ju oma rahvast reeta. Küll võis ta aga uue sõnumi saata ja sellele Paulus apelleeriski.

Paulus valmistus saama rabiks (osa allikate kohaselt oligi rabi); kindlasti polüglott, hea nii kõnes kui kirjas; nii juut kui Rooma kodanik; sama äge kristlane kui kristluse vastane (Acts 26:9-11).
Paulus oli kahtlemata osav diplomaat:

juutidega käitun ma juudina, et neid enda poole võita: st selleks, et võita neid, kes elavad Seaduses käitun ma, nagu elaksin ka ise Seaduses, kuigi ma pole Seaduse subjekt. Et võita neid, kes on sellest Seadusest väljaspool, käitun ma nagu oleksin ka ise väljaspool Seadust, kuigi ma pole väljaspool Jumala seadust, vaid Kristliku seaduse subjekt. Nõrkade juures muutun ma nõrgaks, et nõrku võita. Neile kõigile muutun ma vastuseks kõigele, et ühel või teisel viisil saaksin ma midagi tallele panna. (Bible, 2002,1Cor 9:20-22)

Tema hilisem elukäik on traagiline ja samas väsimatult töine. Paulus hukati 67 AD Roomas valitseja Nero käsul (Barrage Ltd, 2003 lk 140), kui tema töö oli juba vilja kandmas kõigis Vahemere riikides kuni Roomani.

Milles oli Sauluse pöördumise ja tema sõnumi sisu?
Mitmetahuline ja küsimusi tekitav on Pauluse isiksus igatahes. Osad autorid püüavad näidata, et Pauluse eesmärk ei ole enda ega galaatlaste minevikku õigustada, pigem toetub nendele kogemustele ning otsib viiteid, et ka Abraham toetab uue sõnumi teed (Longenecker, 1999 lk 217) mille toetuseks on kirjakohad Gl 3-4 ning sealt edasi 4-6.
Pauluse gospel, mille ta sai ilmutuse kaudu, ei püüa vana kiriku Pühakirja ümber lükata, vaid toob uue mõistmise paganate lunastuse ajaloolisse raami ja endiste paganate ning juutide võrdsusse Jumala ees (Longenecker, 1999 lk 115) .

1. Saulus ... rõhutas judaism inimese vastutust elus. Inimeselt nõutakse aru eluajal tehtud tegude kohaselt. Kesksed on inimese teod, eriti ümberlõikamine (1Ms 17:9-14), toitumisreeglite järgimine, palve, paast ja almuste andmine. Paulus seevastu kuulutas, et inimesed ei leia iialgi õiget suhet Jumalaga oma tegude alusel. (Latvus, 1996 lk 259), (Rm 5:1; 2Kr 5-6). Kiriku arenedes mindi siiski reeglite nõudele ja selle põhjal ennustatava pääsemise teele. Kas katoliiklane (täna) suudab kõiki reegleid täita? Iganädalane piht – patukahetsus – andeksandmine tundub eemalseisjale sisutu. See on püüdlus, mitte õigete-valede vastustega test. Just püüdmatutes reeglites on üks reformatsiooni edu võtmeid 1500 a peale Paulust.

2. Juudi (Sauluse) arusaama kohaselt oli Jumala kohus Issanda päeval teostuv tuleviku sündmus. Kristlastele seevastu olid viimased ajad juba alanud. Jeesus oli surnuist üles tõusnud ... (Latvus, 1996 lk 260)

Paulusel on soov „tõestada, et püüdega „Seadust pidada“ on täiesti võimatu Jumalaga õiget vahekorda saavutada. Talle on selge, et keegi ei saa ära teenida „elu“ Seaduse kaudu. Pühakiri ei oleks pakkunud tõelise „elu“ saamiseks teist teed, kui seaduse pidamise kaudu oleks jõukohane tee juba olemas. (Cole, 2004 lk 132)
Paulus on valmis selleks, et uhke Rooma tunneks teda orjana. Nimelt on ta Jeesuse Kristuse ori. Kristus on ta enesele ostnud ja nüüd kuulub ta täielikult temale. Paulus ei ütle, et ta on Jeesuse liitlane, alam, sõber või kaaslane, vaid just ostetud sulane. Jeesus on ta ostnud oma kalli vere hinnaga (Tärk, 2002 lk 86)

Ta on „kutsutud apostliks“. Apostel (apostolos) tähendab isikut, kes on läkitatud teatud ülesandega. Eesti keeles annab selle mõiste tähenduse üsna täpselt edasi sõna „saadik“. Paulus on Issanda poolt läkitatud siia maailma rahusaadikuks. (Tärk, 2002 lk 87). Ta on „välja valitud kuulutama Jumala evangeeliumi“. Sõna-sõnalt tähendab see tõlkes „hea sõnum“ ehk „rõõmusõnum“. (Tärk, 2002 lk 88)

Saulusest sai Paulus läbi Vaimu ilmutuse. See on Jumala kingitus äravalitutele. Me ei saa aga ei kristlasi ega juute piirata vaid taolise võimsa ilmutuse osakssaanutega. Me kõik oleme usus kogenud väikesi ilmutusi, mis kinnitavad meie valitud teed. Pauluse „pooltevahetus“ ei pane mõtlevat lugejat veel juute vihkama. Ilmselt polnud see muutus Sauluses aga piisavalt veenev ka galaatlastele, kellest paljud nägid selles ühe inimese ilmutuse lugu, mitte kui käsku ja juhist pöördumiseks.
Paulus kasutab isiklikku ilmutust enda ja oma gospeli autoriteetsuse toetamiseks. Jumalik ilmutus on isiklik, „privaatne“ kohtumine Jumalaga või Jeesus Kristusega. Kas Paulus kinnitab, et talle on osaks saanud teadmine Jeesuselt, mida Jeesus teiste apostlitega Jeruusalemmas ei jaganud? Nii see vähemalt paistab. Kas see teeb Paulusest esimese kristliku gnostiku? (Botscharow, 2009).

Tähelepanuväärne erisus esimeses 10 värsireas on see, et Paulus näeb evangeeliumit paganatele täiesti eraldiseisvana evangeeliumi osast ümberlõigatutele, mis tema ütluse kohaselt oli antud Peetrusele (Gl 2:7) ja võimalik, et ka teistele apostlitele (Jaakobus ja Johannes). Paulus kinnitab, et
a) tema evangeelium erineb teiste apostlite poolt jutlustatavast;
b) on sama tõene kui teiste (apostlite) oma. See on võimas mõte. (Botscharow, 2009).

Neid Väike Aasia ja Kreeka pöördunuid, kes tunnustasid Pauluse evangeeliumi tõesena, võib võtta vähemasti proto-gnostikutena, kui mitte täielike gnostikutena, kuna nad tunnustavad Pauluse isiklikku ilmutust , tema gnoosist, mis vastandus traditsioonile, et seda antakse edasi nende poolt, kes tegelikult järgnesid Jeesusele tema maisel teekonnal. See viitab karismaatilise autoriteedi ja bürokraatliku autoriteedi võitluse algusele varases kirikus (Botscharow, 2009)

Kirjast galaatlastele
Kuigi paljud autorid eelistavad seda kirjakohta (Gl) nähagi kirjana, on kirja kaasaegsele auditooriumi põhiosale see siiski loeng, pöördumine, kõne. Pole ju usutav, et enamik galaatlastest ise kirja piisavalt mõistis või siis ka sellele ligipääsu omas. Seega pidi olema ettelugeja ning ilmselt ka seletaja.

Galaatia kiri on innustanud mitmeid hiliskeskaja ja uusaja piibliuurijaid (Wesley) ja andud innustust luterlikule reformatsioonile (Cole, 2004 lk 7) (Barrage Ltd, 2003 lk 141). Kirja/kõne/epistli dateering on kaudne. Teada on, et see kirjutati tema enda või tema sõnadele toetudes kellegi teise poolt Pauluse kolmanda reisi ajal Antiookiast (52-58 AD). Esimesteks jutlustamise kohtadeks selle reisil olid just Galaatia ja Früügia (vt Joonis 1. Apostel Pauluse reisid ). Eelmisel reisil jäi ta tõsiselt haigeks, tema ihuarstiks oli Luukas. Sealt edasi rändas ta Efesosse, kus ta vangistati (Ap 16:6; Ap 18:23) ja kust ta saatis 1. Kirja korintlastele. Tagasi tulles Efesosse kirjutas ta ka tõenäoliselt epistli galaatlastele, edasi rännates ilmus ka 2. Kiri korintlastele.

Galaatlaste kirja täpne adressaat on oletatav (Lohse, 1989 lk 38). Adressaat on teatavate analüüsi osade juures muidugi ääretult oluline.

Gl tausta moodustab oht evangeeliumi kuulutusele, sest juutluse mõju Galaatia uuskristlastele on suurenenud ja oht Moosese Seaduse juurde tagasipöördumiseks on tegelik. Sama teemat käsitleb Paulus ka kirjas roomlastele (Rm 1-3). Pauluse kirja kogu jõud pöördub kõhklejate ja Seaduse juurde tagasipöördujate vastu. Tema ülesandeks on kaotada kõhklused ja tuua kogudus tagasi judaistliku käsuõpetuse teelt. Kiri märgib ära kristlase elu sihid – usalda Jumala armu, lase Jumala Vaimul sinus tegutseda ja tee armastuse tegusid; ülestõusmises avaldub sinu elu väärtus – kas oled vaba tahtega inimesena teinud õigeid otsuseid. Ja lõpuks – väetina neis otsustustes pead ikkagi lootma Jumala abile.

Kirja vormiline ülesehitus on antiikajale traditsiooniline:
prescript (1:1-5); narratio (1:11-2:14); propositio (2:15-21); probatio (3:1-4:31); exhotatio (5:1-6:10), mida vaatlen eraldi ja postscript ehk peroratio (6:11-18) (Thuren, 1997 lk 7).
„Ta ei saanud kirja muidu alustada, kui pidi sellesse paigutama sõna Jeesusest. Nii kujunes kirja sissejuhatus üsna pikaks, tervelt 25 salmi“. (Tärk, 2002 lk 85). Kirja ülesehituse ja sisu analüüsi jätan siinkohal siiski vahele, sest ei taha detailidesse uppuda. Kirjandus- ja vormikriitilise analüüsi antud teksti kohta leiab enamikust siin loetletus allikatestki.

Tõsiasi, et Paulus alustab oma kirja tolle aja traditsioonide taustal üsna järsult ilma tavapäraste komplimentideta näitab, et tegemist on tema jaoks üliolulise ja pakilise küsimusega (Gl 1:6).
Oluline on ka näha, et kuna Lähi-Ida traditsioonis on siiani oluliseks sõnumi tooja autoriteetsus, siis ka Paulus püüab saada auditooriumi kuulma kinnitusega, et ta on apostel. Samas, justkui vastuokslikult õpetab ta aga, et sõnumitooja staatus ega isik ei või määrata sõnumi kehtivust, pigem tuleks volitusi määrata sõnumi sisu järgi.

Kristlase vabadusest, Gl. 5:1-26
Vabaduse mõiste pole kunagi üheselt defineeritav olnud: Mis on vabadus? Millest? Milles? Milles erines kristlik vabadus juudi vabadusest?

Miks on Jumal inimeste ette sellise katse seadnud? Ta oleks võinud ju kogu maa täita kas juutide, kristlaste või olgu siis paganatega. Kas see oleks inimlikule vaenutsemisele lahenduseks? Ei usu. Küll aga on Jumal pannud usuvaenu kaudu inimeste ette küsimuse – kus on sinu Jumal? Milline on sinu suhe temaga? Ja milline suhe tema loodud ligemesega?
Vaadelgem Paulust kui meetodit, mitte kui juudivaenu õigustust.

Pauluse kirjas jääb selgitamata, kuidas on Seadus orjus või kuidas saab vabadus vale olla. Ehk siis kuidas juudi valik jääda Seadusse on orjastavam kui kristlase vabadus valida orjus (vt Rm 1-3)?
Ümberlõigatu/ mittelõigatu alustab Pauluses kristliku vabaduse diskussiooni. Tuhandeid aastaid varem tehtud jumalik leping Abrahamiga nõudis iga mehe ümberlõikamist, kes tunnistas ainujumalat (1Ms 17:9-14); see oli monoteisti ja juudi tunnus ning kuni Pauluseni olid need kaks tunnust lahutamatud. Nüüd tuleb Paulus ja ütleb, et ümberlõikamine pole monoteismi märk, vaid ainult juudi tunnus (Botscharow, 2009).
49 AD (mõnede autorite arvates 50 AD) toimus Jeruusalemmas kirikukogu mis otsustas, et kristlasi ei lõigata ümber. Seal osales ka Paulus (Barrage Ltd, 2003 lk 32).
Paulus kirjeldab kristliku vabaduse tõelist kasutamist ja vajalikke piiranguid. „Osaliselt teeb ta seda kahtlemata näitamaks, kuidas uus armastuse seadus, lahutamatult seotud vabadusega Kristuses, on Moosese Seaduse tõeline täitmine (Gl 5:14) (Cole, 2004 lk 190).

Allikatest selgub, et Paulusel tuli vabaduse-võitlust pidada mitmel rindel – juudiliikumine, Pauluse toetajad ja paganlik kogukond, kes ülistas oma „vabadust“, mis tähendas piiramatult kõige lubamist. (Cole, 2004 lk 190). Kolmik-vastasseisu juurde kuulub ka valik, mille paljud segadusse aetud tegid: „juudistaja järgi oleks ümberlõikamine kasulik ja vääriline lisa ristiusule. Kristus on küll paganate vabastaja, kuid alles ümberlõikamine teeb paganaist Abrahami täispärija“ (Thuren, 1997 lk 65).

Muidugi, Pauluse suust kostavad need sõnad vastuokslikult, sest oli ta ju ise ümberlõigatu. Kas pole siin tegemist „käi minu sõnade, mitte minu tegude järgi“ suhtumisega? Võime vaid oletada, milline veenmisjõud oli sel mehel, sest taolised küsimused olid talle ilmselt tavapärased. Meisterlikule oraatorlusele viitab ka kirja lõpuosa, mis on üleskutse vabade inimeste vabaks otsustamiseks ja mõjub ajaloolist tausta arvestades mõjuvõimsana.
Just seetõttu, et see perekond on Kristuse-ja-Vaimu inimesed, on nad vabastatud lõhkuvatest kurjuse jõududest ja solidaarsustest (sh sotsiaalsetest solidaarsustest) ning on vabaduse kohustuse all; täpsemalt – elada seda elu vaimust antud armastuses üksteise vastu. (Wright, 2000).
Paulus ise, vabastatuna Jeesuse Kristuse poolt käsuseaduse orjusest, saab armastuse pärast Kristuse „orjaks“ (Rm 1:1 ja enamiku Pauluse kirjade avasalmides) (Cole, 2004 lk 193). ... käsk armastada võtab kokku kõik Seaduse [Seadus viitab antud tekstis juudi Thorale] sätted ... kristlik armastus on tegelikult ka Seaduse praktiline „täitmine“ (Cole, 2004 lk 194).

Paulus näitab, et ainult kasvatuse ja hariduse kaudu ei saa keegi Jumalariiki. Selle garanteerib Jumala arm, nagu ütleb talle ilmutatud evangeelium. Teolooge painab endiselt küsimus kas ilmutas Paulusele evangeeliumi Jeesus või ilmutas Jeesuse tõelise tähenduse Paulusele Jumal?

Kui Paulus rõhutab, et tõotatud pärandit ei saa Seaduse tegude „tegemise“ kaudu (3:12, 18), vaid ainult usu läbi (3.11), kinnitab ta samas selgesti, et nende usuelule hoopis vastandlike asjade „tegemine“ jätab inimese Jumala riigist välja. Tegu ei ole paradoksiga, nagu esmapilgul näib (Cole, 2004 lk 202).
Apostel rõhutab valitud kirjakohas vabadusest kolme asja:
1. Seaduse ja usu vahekorda
2. liha ja vaimu vahekorda
3. armastuse nõuet

Paulus paneb kahtlejate südamele, et Thorast ei saa võtta vaid mõnd kohta, ilma, et antaks end kogu Seaduse meelevalda ning vale on püüda kindlustada õndsust „teenides mitut Jumalat“ ja inimesena lisakindlustust lootes veelgi suuremat Jumala armu garantiid võita nii Moosese kui Jeesuse sõna järgides (Gl 5:3-5). Pöördunud kristlase usule ja usaldusele Jumala vastu annab Paulus kindla aluse sellele teele – armastuse (Gl 5:6). Paulus kinnitab, et mõtted, mis galaatlaste seas segadust tekitavad, ei tulene mitte tema õpetusest (Gl 5:8). Siia lisandub vanasõna haputaignast. Seda leiab juba Moosese raamatutest (nt. 2Ms 12:19) ja seda on kasutanud Jeesus oma tähendamissõnades (Mt 13: 33; Mt 16: 6; Lk 13: 21), hiljem Pauluse 1. kirjas korintlastele (1Kr 5: 6,7). Paulus püüab pidevalt seletada Pühakirja (ehk siis VT) lausungeid uues valguses. Eks ole seegi eksegees – sõnumi tähendus uue sõnumi valguses.

Paulus ei pea paljuks ei ähvardada neid, kes tema sõnades kahtlevad (Gl 5:10) aga pilada senine usk absurdiks (Gl 5:12). Küllap kasutab Paulus meelega kahetähenduslikku sõnamängu galaatlasteks kutsutud Kybele ja Attise kultuse preestrite kohta, kes sedasorti tegevusega tuntud olid. (Thuren, 1997 lk 68)

Teine läbiv ja tuline teema Pauluse jaoks kirjas galaatlastele ning vabaduse oht on Paulusele meie rikutud loomus – liha. Sellena näeb ta inimese isekust, mis viib ta teistega vastuollu, lõpuks võib hävitada teda ennastki. (Gl 5:15). Paulus on ise käinud läbi selle tee, kus on lootnud oma väele ja oma suutlikkusele Seadust täita. Kristlasena on ta muutnud meelt ja loodu asemel on usaldama hakanud Loojat ( Fl 3: 5 - 9). (Thuren, 1997 lk 102).

Need „lihaliku loomuse teod” (Gl 5:19 –21) ei ole ainult tegevused, nad on ka sõnades ja suhtumises (katoliikluses ka mõtetes) avalduvad halvad teod teiste inimeste vastu. Thuréni arvates ei ole see loetelu mitte kindel, vaid kirjati muutuv (vt. 1Kr 6:9–10), seega „ei pruugi need halbused olla omased Galaatia kogudustele, vaid ainult näited“ (Thuren, 1997 lk 71). „Et poleks auahnust, üksteise ärritamist ja kadestamist“ (Gl 5:26).
Kuigi tegude nimestik on hälbiv, keelavad need sissepääsu Jumala riiki (Gl 5:21). Pauluse jutt Jumala riigi pärimisest ja sinna sisse pääsemisest tugineb jällegi kuulajale mõistetaval teadmisel VT sündmustest (nt. 5Ms 11: 8). Sarnast seletust kasutas ka Jeesus (nt. Lk 18:24), et teha mõistetavaks inimese elu tegelikud väärtused. Gl 5:24-25 on innustuseks ja lootuseks kristlastele, kellele rõõmusõnumiks kuulda Kristuse abist tema himude ja kirgede võitmisel. Alus sellele lootusele on ristimises: teades, et meie vana loomus on koos temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu (Rm 6: 6).

Vaimu viljade loetelu samas üsna ühene (nt. Gl 5: 22-23; Kl 3: 12-13). Need omadused on liigendatud Vaimu saamise ja kasvava mõju järgi ja kristlasel on võimalus ise Vaimu viljade kasvule kaasa aidata (Thuren, 1997 lk 72). Esikohal taas armastus, mis on eelduseks teiste viljade kujunemisele. Paulus rõhutab, et pole olemas ühtegi Jumala poolset piirangut, mis keelaks inimesele neid häid omadusi (Gl 5:23).

Armastusele pole asjatult vabaduse juures niipalju tähelepanu pööratud. Sõnad „kui te aga üksteisega purelete” näitavad pinevate tülide olemasolu koguduses. Mis võivad kristlast selles aidata, on armastus ja Püha Vaim. Taas ja taas rõhutatakse Jeesuse antud armastusekäsku. (Mt 22:37 – 39; Jh 13:34). Paulus tõmbab sellega enda poole nii juute kui paganaid: Pauluse kuulutuses paganate seas tähendas ligimene ükskõik millist inimest. (Thuren, 1997 lk 69) ja VT kohaselt on ligemene ikkagi eelkõige juut (3Ms 19:18).

Vabadus selle inimlikus mõistmises tähendaks võimalust teha kõike, mida hing himustab; kristlik mõõde annab vabadusele armastuse tausta: „ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses” (Gl 5:13) ning tähele tuleb panna ka teenimise aspekti, mille rõhutus on iga Pauluse pöördumise alguses. Jeesus andis ligimesearmastusele uue nüansi – armastada ka oma vaenlasi, sest sõprade armastamine pole meenutamist vääriv katsumus (Mt 5:43 –48; Lk 6 :32–36). Ka siin tuleb näha konteksti – diplomaatiliselt õige käik oli ühendada vaenutsevaid gruppe, mitte neid taplema õhutada. Inimene seda armastuse nõuet oma jõul täita ei suuda (mõelgem taas ajaloolisele ja etnilisele kontekstile), kuid selles aitab Jumala Vaim: „käige Vaimus, siis te ei täida lihalikke himusid” (Gl 5: 16).

Qumrani leiud tunduvad minu silmis kinnitavat Jumala sõnumit ligemese ühendusest ja koostöö vajadusest: need on leitud araablaste poolt, kirjutatud juutide poolt ja nende tõlgendamine annab selgitusi muuhulgas ka kristlastele. Kõigi nende religioonide hulgas on lugematuid voole ja koolkondi, kuid ükski neist ei sa mööda Pühakirjast, mille osaks Qumrani tekstid on. Meid kõiki ühendatakse ühest allikast jooma kui januseid põua ajal.

Lõpetuseks
„... eksegeet (ei saa) lihtsalt asuda teksti kallale, vaid peab teadlik olema oma eesmärgist. (Nõmmik, et al., 2006 lk 23). Minu käsutuses ei ole korraliku eksegeesi juurde kuuluvat relva – algkeele (heebrea [aramea] ja kreeka) mõistmist; võin vaid veerida, seega pean toetuma kaudsetele allikatele. Muidugi mõista peaks korraliku eksegeetilise analüüsi juurde kuuluma ka „teiste poolte“, vähemasti siis juudi õpetlaste argumentide võrdlemine, mida ma ka siinkohal ei kasuta.
Seega võtkem seda lühikest harjutust kui meetoditega tutvumist ja eksegeetika kui teadusliku lähenemise võimaluste uurimist. Minu silmaringi laiendas põhjalikum tekstide tausta ja erinevate allikate ning autorite ideedega tutvumine kindlasti ning andis ka huvi edasiseks uurimistööks selles vallas, kui keelteoskus ja üldine haridustase peaks kunagi seda võimaldama.

Ma ei häbene aga liialt: ka Luukas ja Matteus parandasid nt Markuse kreeka keelt (Nõmmik, et al., 2006 lk 80). Kui see on Jumala tahtmine, saan ka mina kunagi algtekstidele ligi.
Ka teistele algajatele mõtisklejatele olgu innustuseks viit:
kirjanduse mõõtmatu tähendus meie vaimse elu ja ajaloo mõistmisele põhineb sellel, et inimese sisemus leiab oma täieliku, ammendava ja objektiivselt mõistetava väljenduse ainuüksi keeles, seega on mõistmiskunsti tuumaks inimliku olemasolu kirjas säilinud jäänukite tõlgitsus või interpretatsioon. (Dilthey, 1997 lk 44)