Kuidas mõõta headust?

Ma vihkan panka. Ma armastan panka

Sest nad mõõdavad inimesi rahas ja panevad neile vastavad hinnasildid – tavaline rabeleja, kuldklient, plaattina ..
Naljakal kombel mõõdavad nad skaala mõlemat otsa – sa oled kuldne, kui sinu pangaarvele ilmub korraga 20 miljonit, aga ka siis kui laenad nt tühised 2. Mis tähendab ju, et sul pole neid 2 miljonit (milleks muidu osta seda mida juba on). Kuigi sa pead „tõestama“, st tulevikku ette ennustama, mis teadupärast pole enamikule maistest ja surelikest kättesaadav, et suudad nii selle 2 M kui ka lõpuks intressideks kuluva 3 M kusagilt kokku kraapida, on tegemist kuldse rahatuga.



Inimene, kes laenab, on riskija. Riskimine on ellujäämise vastand, seega on laenamine sõge. Kõige vähemläikiv on pangas klient, kes ei tahagi rohkem kui tal on, st ei laena, liisi, pandi ega rabele muidu ennast sõgedaks. Elab rahus sellest, mis olemas ja tuleb niivõinaa, saab vabakutselise palka ja käib ämma suvilas puhkamas.

Inimene, kel on 20 milj pangas, on kas õnneseen, kelle õnn hakkab kohe kohustuseks muutuma, või ka sõge – no kes siis raha pangas hoiab?
Kas panga kuldne silt on siis tegelikult sõgeduse mõõdupuu?

Kuldne, personaalne või privaatne?

Personaalne – isiklik (vs)
Privaatne – eraviisiline, mitteametlik, mitteavalik (vs)

Pangad jagavad inimesi niisiis tavasebijateks, personaalseteks, kuldseteks või privaatseteks.

Personaalpanganduse kliendi kupud saab alates kuupalgast 5000. Kliendid saavad endale eksklusiivse Kuldse Kaardi. Tegelikult pole see kullast, kuigi on mõnus. Eriti kui pead väljamaal hotellis või autorendis maksma ja selgub, et meie krediiti nad ei tunnista. Kulda selle kaardiga ei saa. Peab kuskilt ostma või päranduseks saama ikka.

Järgmine aste on kuldklient:
Kuldklient on justkui klubi liige juba. Klubikaardi ainsaks tingimuseks on vastastikune usaldus, ütleb Pank A oma kodulehel. Kas see tähendab, et eelmisel astmel olijad usaldasid panka, aga pank neid mitte? Või vastupidi? Ei tea, ei taha torkida. Usaldus, teadagi, õrn asi.
Vaatasin pankade kodulehti. Usaldust pakutakse pangas A kliendile, kelle igakuine laekumine pangakontole on üle 17 000 krooni või varade maht selles pangas üle 500 000 krooni. Kuldklientidele saavad osaks eelised, soodustused ja pakkumised, mida jagatakse vaid klubisiseselt.

Pank B: Kuldkliendi staatuse omistame oma parimatele klientidele (vale, sest parimad alles tulevad). Kuldteenindust pakutakse klientidele, kelle regulaarne kuu netosissetulek ületab 20 000 krooni või varade maht selles on vähemalt 300 000 krooni ning kellega seob panka hea koostöö (definitsioon puudub).

Nüüd kõrgliigasse - privaatklient:
Pank A: privaatpangandus on tuntud oma tahte poolest lahendada klientide ebastandardseid olukordi.

Siinkohal ei luba pank, et neid ka lahendatakse. Tahe on. Ma olen siis parem kui pank – mul on mitu tahet.
Sama pank: Privaatpangandus peab oluliseks käia ajaga kaasas ja olla eluga kursis. Tänu sellele tehakse seal klientidele väärtuspakkumisi, mis võivad olla julgelt erinevad, kuid kindlasti mitte igavad.
Mõelge korraks nende lausete üle – „peab oluliseks“ ... Ega see veel näita, et ise käib või on. Kõik need laused kõlbavad ka minu, olematu tegelase kohta. Ma ausalt pean oluliseks olla eluga (kelle tahes omaga) kursis. Hea on olla kursis ja kursil ja kursiga. Eriti kui pangas töötaks ja igamehe päevakurssi teaks ...

Pank väidab, et need mõtteta ja sisuta laused „sobivad eelkõige neile, kelle likviidsete varade suurus ületab 780 000 EEK ja kellel tekib igakuiste säästude näol märkimisväärseid vabu vahendeid“. Mul endal on sukasääres vedelas 779 980. Kahju. Napikas!

No igavaks ei saa ka seda pidada, kui oled kogu oma vara ja nt kodu ühel päeval kaotanud klubile. Kindlasti julgelt erinev olukord võrreldes sellega, mida lootsid. Pank ju ei valeta.
Pank B kodukalt: Privaatpanganduse kliendiks saate, kui Teie finantsvara meie pangas on üle miljoni krooni või kui Teie kuusissetulek on vähemalt 45 000 krooni (ei selgu, kas bruto või neto).

Ja teades sõnaseletust teab privaatklient ka seda, et ta on mitteametlik. Seega pole kohtukuludele mõtet panustada, isegi kui jamaks kisub. Aga klubilise tegevusena kõlab oma vedela panka vedamine muidugi ahvatlevalt.

Raha ei ole mõõdupuu. Raha on mõõdupuu

Kui raha pole mõõt, mis siis veel on? Sest me peame ju inimesi lahterdama, selleks et neist aru saada ja nad lahti hammustada kasulikkuse kohaselt. Me ei saa iga inimese südant katsuma minna kui otsustuse aeg käes või ennustada eimilleltki, et sellest saab järgmisel aastal 20 miljoni omanik. Peame mõõtma. Antropofinantsiliselt ja antropomonetaarselt ka igaks juhuks.
Kui inimesed ei mõõdaks elu, edu ja ennast rahas, siis milles? Mille nimel elaks inimene kui raha ei oleks?

Raha, teadagi, ajab inimesed hulluks. Sellepärast tuleb see neilt ära võtta. Ja pankadele anda. Sest pangad on targemad. Kas raha ajab ka pangad hulluks? Kas see tuleks ka neilt ära võtta? Ja anda kellele? Inimestele. Jah, aga see ajab nad ju hulluks. Hullude inimeste hullud pangad. Halb olukord. Aga maailm on hull nii või teisiti, sest meil on raha.

Kas parem hullud inimesed või hullud pangad? Lahendust pole, kuna raha on juba välja mõeldud ja ta ei kao kuhugi. Sest see on idee. Me võime kroonid asendada eurode või jälle puupulkade või teokarpidega, kuid tavainimesele pole vahet, sest ta tahab ikka saada leiba, tsirkust ... ja lõpuks suuremat autot. Naabrimees ei laena, autohimu ei lahtu ... pank on nurga taga. Vajame raha, mitte rahu ja head olemist. Rahaaaaaa ....

Õnn ei ole rahas. Õnn on rahas

Õnn ei ole rahas, õnnetus ka mitte. Kas olete näinud inimest, kes on just äsja teinud pangale oma viimase makse peale 25-aastast monetaarse kurnatuse äärel olemist? Ei ole. Sest meil ei ole neid veel. 20 a pärast hakkame neid nägema – see on hullem kui Vasaloppet, milles osaleme, ainult et finiš on palju hõredam. Nii võitjad kui kaotajad on ühtmoodi väsinud, hingavad vaevaliselt ja nende eluiga on oluliselt lühenenud, kuid nad on kuldsed. Ja neil on peos midagi, mida ei saa patta panna, aga mis annab hea tunde – olen võitja. Vasaloppeti kuld!

Õnn tundub olevat rahas seni, kuni meil teda pole. Enda väljamõeldud ja peale pandud kriteeriumide järgi. Mis on piisav raha? Tänane miinimum oleks põlvkond tagasi olnud luksus, kaks põlvkonda tagasi mõeldamatu. Ainus, mis on muutumatu ja püsima jäänud on tunne, et tuleks veel rohkem rabeleda, veel rohkem rabada, sest raha ei jätku. Vahendid on muutunud, sisu jäänud. Kui meie vanaisad teadsid, et õnne võti on vähem lapsi, rohkem aega põllul või kingsepatöökojas, siis nüüd teame sama – vähem lapsi ja rohkem tunde büroos – see viib virvatulukeseni nimega raha ja siit kiirteena õnneni.

Kui õnn oleks rahas, siis peaks saama välja arvutada, millal ta saabub, st milline hulk raha kasvõi peres per capita on õnne valemisse sobiv võrrandit rahuldav tulemus. Olgu ta siis või muutuja. Võrrandi pooled peavad ikkagi mingil hetkel teineteist rahuldama. Ja võrdusmärk tähendab, et saabunud on õnn.

Kas rikas on õnnele lähemal, kui vaene? Kas tema võrrand on lähemal rahuldavale tulemusele ja rahulolule? Enamasti mitte. Sest võrrand ise on uus iga inimese jaoks ja muutub läbi elu. Need, kes võrrandi sobivaks saavad, pole jälle rahul – kaob elu mõte. See Vasaloppet, millel osaleda ja mille nimel higistada, pole neid oma klubisse võtnud ja mured ja rõõmud, mida muidu personaalselt ja privaatselt jagada oleks võinud, on ära lõigatud. Inimene on üksi. Otsitakse uut sõltuvust, siis rihääbi ja ... kõik see nõuab uut raha.

Rahas on õnn. Kuni inimene ei suuda endale muud miraaži välja mõelda oma elu elamise suunamiseks, on selleks sobilik arusaamatu, käsitlematu, püüdmatu raha. Temast saab teha jumala ja ebajumala, temast saab teha partneri ja armukese, teda saab nii armastada kui vihata – ja ta jääb ikka meiega. Sellist lojaalsust olemegi ju otsinud.

Õnn on rahas.

pildid: nett
Ilmunud Postimehes (www.postimees.ee/?id=289604)