Meie aja Kunksmoor

Saabun umbpalavalt suvisesse Ovaalsaali Tallinna kesklinnas, et kohtuda salapärase ravitseja ja taimetundjaga, keda meie aja Kunksmooriks tituleeritakse. Ootamatu on tema tänapäevane ja tavaline välimus – heledad püksid ja mugav talupojapluus, poest saadavad kaelaehted ning korralik lühike soeng. Ei mingeid lapiseelikuid, koduvärvilisi salle, amulettidele viitavaid karuküüniseid ja maohambaid ega lillepärgi. Vaid kuhjake igast metsaveerest leitavaid värskelt korjatud taimi viitavad tänase loengu teemale. Hoogsalt žestikuleerides ja julgelt oma kuulajaid haarates alustab Mercedes triviaalsetest looduselu tõdedest koosnevat sissejuhatust.



Millest ta räägib? Mercedes tunnistab, et teemasid, kui tahta neid defineerida, on tal olnud tänaseks 256. Need räägivad eesti omamaisest viljakusele suunatud pudruriitusest ja loomuliku ning nauditava elu elamisest kuni tutvustusteni tema kolleegide maailmadest Siberis, Austraalias, Uus-Meremaal, Inglismaal, Aafrikas.
Kunksmoor räägib kergelt ja innustunult, ma ei suudagi algul midagi seniteadmatut tabada. Tasapisi selgub, et ega ta püüagi rabada. Viib meid hoopis tasakesi oma maailma, mis unustatud vana ja toimiv traditsiooniline. Enesele on ta selle maailma avastanud kutsena, mis tulnud läbi valude ja lähedaste kannatuste, ihuliste katsumuste ja hingepiinade. Kuigi kunagi omandatud ka bioloogiharidus, pole ta ise sinna taimede maailma püüelnud. Taimed on teda välja valinud ja enda juurde juhatanud. Inimesed on ära tundnud tema suure isikliku väe, mis seob maailmu meie sees ja meie ümber. Tänaseks on nähtav ja nähtamatu ennast Kunksmoorile korrastatud ja seotud süsteemina avanud. Näeme pilte kristallilise maailma imedest, mis tavapilgule varjatud, ometi meis alati olemas. Arvame ju, et elame infoühiskonnas. Tegelikkuses oleme lihtsalt esmavajaliku info unustanud ja vahetanud selle kiirelt vahelduva ja pealiskaudselt haaratava koormateadmistega. Enesele ja loodusele pole aega, ennast ei nähta enam loomuliku osana vaid korporatiivse hallmassina, kes peab püüdlema, saavutama, tõestama. Mida ja kellele? Eks ikka teistele pimedatele ja kurtidele, kes meie elu mõjutavad ja suunavad.

Taime vägi on suur. Inimene on aga leiutanud, kuidas see vägi endalt ära võtta – keedame ja küpsetame üle, viskame olulise minema, tapame omaloodud keemiaga. Oleme valmis elama kingituseta, mis meile looduse poolt antud ja mida Eestimaal unikaalsena ikka veel piisavalt tasuta jagatakse. Veel põlvkond tagasi sõime hoopis teisiti, ikka kodusemalt. Mitte, et siis inimesed haiged või vahel õnnetud poleks olnud. Ometi oskate ju taga igatseda kodushapendatud kurki, värskelt pannile pandud kuuseriisikat ja lapsena kogetud nõgeselille magusat. Ei ole vaja seda vahetada chupachupsi ja kombinaadi konveiersäilituste vastu. Taim pakub meile endiselt oma parima, kuula teda ja võta annid vastu.

Mercedese elusas maailmas on viis olulist parameetrit: hingamine, mõtlemine, liikumine ja söömine. Selles järjestuses alustame me oma päevaringe. Neid kõiki läbistavaks on aga hingelis-emotsionaalne parameeter. Selleta ei sünni midagi uut ja ilusat, selleta ei toimi ka eelnevad. Mercedes kinnitab, et hinge peaksime panema igasse eelnevasse neljast tegevusest, emotsiooniga alustama oma iga toimingut. Meie keha loeb meie hinge, tõlgib seda meile arusaadavasse keelde. Kuulama hakkame tavaliselt siis, kui selleks signaaliks on valu - olgu siis hingeline või kehaline. Mercedes loeb aga inimest oma silmaga, taime tarkusest ja muidu tähelepaneliku inimesena - väega. Kõik naeravad, kui Kunksmoor ütleb, et linnainimese tunned kohe vetsu hirmsast haisust ära. Kas ongi nii naljakas? Füüsiline keha ei saa olla terve, kuni hingelisel tasandil puudub harmoonia. Õnn ja tervis on meie enda sees, selle puudumist võime üsna osavalt peita teiste ja sageli enesegi eest. Parimat väärime ometi. Me tapame oma loomulikke ihasid igapäevaselt võltslille-lõhnaliste šampoonide, sidruniliste puhastusvahendite ja metsa imiteeriva WC värskendajaga. Kunksmoor kutsub meid oma kipsplaatmajadest ja lõhnakuusestatud autodest korraks välja astuma. Ka tema on 21 sajandi inimene, ei eita ega põlga seda. Oskab võtta mõlemast. Õpetab võtma igavikulisest ja tänasest.

Milles on selle hookuspookuse kiiresti tarvitatav saladus? Kus on kõikeraviv imetaim? Mercedes seletab kannatlikult, et loodusrahvad, sh eestlased, on alati taimemaailma eluslooduse võrdväärseks osaks pidanud. Meie elus on see teadmine kadumas. Taimed on kas ilu või kitsasvalikuliselt ja kemiseeritult toidu tarbeks. Teadvustamata miks, kingime ometi ekstreemsetes situatsioonides üksteisele taimi (lilli), olgu siis õnne või õnnetuse puhul. Lemmiklill ei ole inimesele juhuslik kaaslane, eelistused tulevad seestpoolt. Me ju teame tegelikult... Unustame, et kõik elusad rakud suhtlevad omavahel. Kogu taim on väärtuslik, nagu pole meie pea eraldatud kõhust või kätest. Pisuke harjutamine muudab tänasegi keemiatoidust rikutud maitsemeele jälle tundlikuks ning aitab orienteeruda lõhnades, maitsetes, toimetes. Saame taimele kasulikud olla. Iga potilille kasvataja teab, et taim tahab „seltskonda“. Taim aga annab meile mitmekordselt tagasi. Temal ei ole kiire, temal on meie jaoks aega. Hinnakem seda pakkumist.

Kunksmoor ei ole ekstremist – ei poolda ta lihast loobumist, kui selleks keha vajadust ei tunne, ei põlga ta piima ega mune. Ikka enesele sobivalt peame elama, unustamata sealjuures siiski, et oleme valesti ja liiga „ära“ õpetatud, oleme madaldunud keskpärasusest allapoole. Ei põlga Mercedes ka võõramaist, kui see teatud ja looduslikust allikast tuleb – võtkem seda, mida tänane elu pakub. Taimetee on maitsev ja omal kohal, kuid kohvist ei pea loobuma; eksootiline puuvili on maitsev ja turgutav, kuigi jah, omamaisel on teine vägi. Eestimaa loodus on rikas ja põnev, meie metsad ja põllud pakuvad ikka veel seda, mis mujal eksklusiivsenagi raske leida. Taim on söödav ladvast juureni – ole loov ja uuri natuke, vastu saad põnevust oma ellu.

Kogu saalitäis on seekord naised väga erinevas vanuses. Miks just naised? Mercedest see ei üllata – naine ongi ju toitja, iga inimese esimene toitja enne sündi ja peale seda. Sellest tema loomulik huvi suhu pandava vastu. Naine on ravitseja, naine on traditsiooni hoidja. Meie mehed loodavad selles naiste peale, tunnistavad siis või ei.

Mercedes Merimaa on Eestis haruldase oskuse – Bachi õieteraapia tundja. Seda teadust tutvustavad raamatud kadusid poelettidelt välguna. Ka nüüdne tavameditsiin ei põlga enam teadmist, et kehaline vaevus on meie elustiili, hingeliste kannatuste ja tasakaalutuste peegeldus, mitte tuulest tulnud juhuõnnetus. Õppige ennast hindama ja enese eest hoolt kandma. Ei ole see raskem, kui kallite tablettide jaoks raha teenimine või vaeva talumine.
Näidisravitsemine selle salapärase õietarkusega algas seminaril poolnaljaga, kuna noorel säraval patsiendil polnud ühtegi nähtavat kehalist häda, ka ei kurtnud ta ise millegi üle. Kunksmoor avas oma imerohtude laeka, milles olid hoolsalt üles rivistatud 36 taime brändilahused. Pendel andis talle teada patsiendi seisundi ning pendeldades ja ükshaaval pudelitesse peidetud väetaimede tinktuure oma kõrva sosistamas kuulates eraldas ta sobimatud vajalikest. Vaid lühikesed kommentaarid nagu „nojah, muidugi“, „jajah, kreeka pähkel“, „aaaa...“ segasid vaikust. Seansi lõpuks segati imerohi mõnest tilgast erinevatest tinktuuridest ja pendel soovitas seda paar korda päevas sisse võtta. Juba natukese aja pärast teatas katsealune, et tunneb ennast väga kummaliselt, on „pilves“ ja tunneb, et „midagi“ toimub. Kahjuks ei tea ma loo kirjutamise ajaks, kas ja kuidas katsealuse elu muutunud on. Ometi ei lakka ma temast mõtlemast ja loodan vaikselt, et imeline salarelv tuntavalt tervistavaks osutus.

Kunksmoor ei elagi minu üllatuseks salapäraste metsaradade sügavuses. Hoopis Pärnumaa väikealevis, töötab Pärnu ettevõttes ja elab muidu tsiviliseeritud elu. Kuidas tema juurde satutakse? Mercedes naerab – ma ei tea. Vahel lähen koju ja nad lihtsalt ON seal. Tema juures käib palju noori, kellele siis peenarde rohimise ja metsas käimise kõrvale elamise ja olemise tarkusi jagatakse. Mercedese kotist paistavad salapärased veekristallidega ennustamise kaardid ja muud põnevat piilumist. Sellest ja kõigest muust on Mercedes valmis lahkesti rääkima. Tule mulle külla, võta aega, küll jõuame kõigest rääkida. Vast lähengi.

Lohutuseks neile, kes Audrusse sõitu pikaks peavad – sügisest saab jälle Mercedes Merimaa loengutel ja seminaridel osaleda. Hoidke silm peal ja lugege vahepeal raamatut „Minu tee taimede väeni“ – ei ole paks, ei koorma tarkusega – just selline paras suvine sissejuhatus uude ellu. Raamatuid tuleb kuuldavasti veel, selle teemad aga juba uue avastamise jaoks.

Pärn:
selle taime tunned vaevata ära õite magusast lõhnast. Kasvab ka parkides, kuid muidugi on maalt korjatu see, mida tahad tee sisse panna.
Ekstrakt tuhmendab päikeseplekke näol, kui olete unustanud kaitsekreemi Egiptusesse kaasa võtta. Sama teevad petersell ja mädarõigas.
Pärn on muidu ka igati hea taim. Talvel turgutuse ja keha soojendamise tee tegemisel asendamatu.

Takjas:
Eestis kasvab kolme liiki: suur-, vill- ja väike takjas.
Külmetuse ravim, puhastab neere ja verd, kõõma vastu ja tugevate säravate juuste saladus ammusest ajast. Kuristamine leevendab kurguvalu.

Kukehari:
selle liivast pinda armastaval taimel on tavaliselt õied erkkollased, vahel punakad või rohelised.
Kurgi, maasika ja raudrohu kõrval meie vanaemade ilulabori lemmikuid. Määri keedis kuhu vaja (ka näole) – oled kreemi ja maski raha kokku hoidnud.

Aaloe:
Minu aknalaua aaloed on lihtsalt hullupööra kosunud sel suvel. Kasutage neile omast kliimat ja noppige värskeid ja tavalisest palju magusamaid lehti.
Tarvitamiseks lõigake üks suurem leht korraga. Aaloe on hea ka niisama süüa – algul harjumatult mõru, kuid närige vapralt ja lonks vett peale. Varsti saab sellest teie lemmik janukustutaja kuumal ajal – hakkige hästi peeneks ja lisage joogivette.
Leevendab kõik reisimisega seotud kõhuhädad, puhastab maksa, on imehea suviste sääsehammustuste peale määrida.