Jean-Pierre Jeunet´i “MIKMAKID“

Kino Artises Jean-Pierre Jeunet´i “MIKMAKID“!

Ilmus PM, 2010-07-10

Jean-Pierre Jeunet "Amélie" ja “Delikatesside“ lavastaja

Miks meile meeldisid muinasjutud? Sest need olid konstruktsioonid, mis panid meie fantaasia tööle, andsid meie olevikule tiivad ja selles kujundatud maailmas oli kõik võimalik. Meie emotsioonid ja kujutluspildid olid tõelised, see oli kütkestav reaalsus.

Miks me neid enam ei loe? Sest aega pole lapsusteks, nüüd oleme tõsised, asjalikud ja asised. Me elame reaalsuses. Miks? Sest me oleme nii valinud. Sest meile kinnitatakse, et sellistena oleme väärtuslikud ja aktsepteeritud ühiskonnas. Kas me peame seda aktsepteerima? Jätke asine ja sisenege Jean-Pierre Jeunet unustamatusse maailma. Ainus tingimus – kogu reaalsus jääb ukse taha! Ma luban – te lahkute kinost teise tundega, teie maailm saab tiivad ja see sügis muutus just võimaluste maailmaks teie enese elus.

Vaba olemine ja õnnelikkus saavad olla vaid meis endis. Seda saab õppida, seda saab tegelikult julgeda. Õppige näiteks kinos – parim konstruktsioon, mille inimkond on kirjakunsti kõrval ja selle raamistuses siiani loonud. Lugusid jutustama õpiti palju varem, kui kirjutama või kino tegema. Vahendid on täiustunud, inimeste tarve lugude järgi on sama sügavaks jäänud. Me vajame lugusid, ma tahame olla osaks neist. Ja me saame olla osa.

Muinasjutud ei ole lapsiklus, need ei pea lõppema. Need on õpetlikud ja nutikad. Maailm on enamasti see, mille me enese jaoks konstrueerime. Kui lubame endale näidata „tõsist“ ja hirmutavat masu-maailma, siis seda me ka näeme, selle osaks oleme. Kui tahame naeratada näiliselt hallis päevas, siis on meil selleks õigus. Mikmak on koguperefilm, tõeline emotsionaalne rollecoaster, mitte lapsik fantaasia. Inimesed selles filmis ei otsi nokiat, kogu nende elu ON seda. See film õpetab, et kui ühiskond on otsustanud, et teatud inimesed ei sobi teatud kategooriatesse, siis elutahe ja optimistlik fantaasia loovad uued kategooriad. Ja see ongi elu.

Filmi reklaamitakse läbi kunagise hiti „Amelie“, kuid pigem võrdleksin seda oma nutikuse ja piiridest üle elamise võime poolest „Ocean 11“ või „Kadunud 60 sekundiga“ – kui võimul ja rahal on süsteem, mis peab omad reeglid kehtestama ning maailma sobilikeks ja mittesobivateks eraldama, siis meil on midagi veel paremat. Filmi nõrkuseks on kriitikud pidanud peategelase silmapaistmatust võrreldes Audrey Tautou’ga. Tegelikult ei ole filmis ühte peategelast. Just kogu kamba sünergia on Mikmaki peategelane. Keegi ei suudaks missiooni üksi ellu viia ilma kummaliste kuid kahtlemata andekate ja omal alal säravate kaaslasteta. Filmi teevad armsaks vägivallatus ja prantslaslikult „vanamoodsad“ lahendused – ei mingit matrixit, kõik need trikid on tegelikult elus järgi tehtavad, nende reaalsus on meie igapäev, mitte väljamõeldud võlurinimesed või aegruumis liikuvad planeedid. Vähemalt me usume nii 1,5h jooksul.

Nii nagu tegelasedki, on kõik nende poolt kasutatav natuke second-hand. Just see muudab muinasjutu usutavaks ja südamesse minevaks. Eks me kõik püüa olla näivalt ja barbilikult täiuslikud, kuid reaalses elus oleme ikka pisut kasutatud või mõõdust väljas, mistahes süsteem meid ei mõõdaks. Olles täiuslikud ühes, oleme kaotanud pisut milleski muus. Oma puudused liites saamegi aga selle täiusliku nokia, millele suured ja tugevad vastu ei saa, sest neis puudub nutikus ühineda ja konkurents, mis algul innustas, tapab lõpuks saavutused. Just nii juhtub ka filmis.

Meile on kingitud prantslaste film, mis tänases Eestis oma sõnumina eriti akuutselt kõlab, olgu raamistuseks perekond, meeskond või kogu ühiskond – meie masu algab ikkagi sellest, et ei suudeta ühes suunas töötada ja tegelikult enamgi veel – seda suunda nagu polegi, see on defineerimatu, illusoorne oma tobeduses. Majandusliku õitseja suunad on lihtsad – suurem, kallim, tehnoloogiliselt täiuslikum või lihtsalt naabrit üle trumpav (nagu filmi relvatöösturite toodang). Kohe, kui ressursid vähenevad või neile piirangud seatakse (nagu mikmak inimestel), muutuvad oluliseks fantaasia, koostöö ja usaldus. Neil inimestel on kõigil oma stoori ja valu, see pole aga elu sisu.

Filmi kategooriaks on Eestis nimetatud krimikomöödia. Filmi peategelast (tiimi) on kodumaised kriitikud nimetanud kriminaalideks ja pisisulideks. Mõelgem siiski, kes on nii selles filmielus kui reaalsuses pahad ja mida me hea elu all üldse mõistame. Komöödia katte all arutleb autor tegelikult väga sügavate ja tõsiste nähtuste üle, mis tahame või ei, panevad meid oma elu reflekteerima ning just selle läbi meile „naha vahele“ poevad. See film on puudutav ja isiklik, see film on sinust.

Peategelane Bazil peab filmi jooksul kõiki neid asju õppima ning tema tunneli lõpus ootab teda nii sõprus, perekond kui armastus – asjad, mida ta ei omanud ega osanudki tahta. Ega tema asotsiaali elu filmilaenutuses ja muinasjutus varemgi halb polnud. Selles olid omad rõõmud, millest ei pidanudki loobuma (lemmikmaiustus). Filmis mängitakse seega muinasjutt kui fantaasiamaailm meile mitmes plaanis lahti ja antakse võimalus näha illusioonide mitmetasandilisust ja edasiarenduse võimalusi. Ka relvatöösturitele luuakse korduvalt püüdmatu ebareaalsus, mis näitab nende endi loodud ebareaalse reaalsuse tühisust ja maksvusetust. Kehtib see vaid prantsuse valitsuse ja kapitalismi kohta?

Filmis pole juhuslikult valitud rikkurite rahajõu tootjaks relvad – pangad, lepingud, ametlikud nõudmised ja paindumatud jõustruktuuride reeglid – need on relvad, mis igapäeva reaalsuses on meie kõigi poole suunatud. Kuidas me need oma ellu laseme ja kuidas me neile piirangutele vaatamata värvilist, täisväärtuslikku ja mõtestatud elu elame, on meie isiklik mikmak ülesanne. Kas raha on ainus, mis täna teeb elu elamisväärseks? See on vaid üks viis oma võimalusi näha, kinnitab tänase prantsuse kino kahtlemata crème de la crème näitlejate seltskond. Boonus - prantslasliku armsusega näidatakse 3D põlvkonnale vana kino võrratust ja selle maalilisi võimalusi. Jean-Pierre Jeunet jätkab H. G. Wells’i and Jules Verne’i steampunk elu ülistamist ning teeb seda ka seekord ülinauditavalt ning uskumatult elegantselt. Te armute! Või vähemasti tahate oma porihallidele soliidsetele kingadele roosad mummud joonistada.

Niisiis – kui elu tundub hall ja võimalused selle üle maalimiseks piiratud, siis nüüd ja kohe Artisesse! Ikka sõbraga. Uskuge – te teete kingituse nii endale kui sõbrale.

Aah, teid ei ahista tänased piirangud ja teie elu ei muserda enesele ligi lastud konstruktsioonid? Seda toredam! Siis minge ja liituge omade klubiga ning saage kinnitust sellele, et elu on piisavalt tõsine asi, et mitte olla läbi enne kui ta on.

Nautige alanud sügist tema kõigis värvides koos Artise ja mikmak inimestega.

Soovitus: Delicatessen, Prantsusmaa 1991 ja kindlasti just Artisesse jõudnud SÉRAPHINE (2009)