ilmunud Eesti Ekspressis
Täna on ilma õpetajata 9 kogudust.Kogudustes käib korjandus peapiiskop Põderi portreemaali jaoks.
Heinole, Varrole ja kirikule vastuseks EELK 5-10-2010 öösel tagaselja tehtud otsusele heita kiriku rüpest välja gayst emeriitõpetaja Heino Nurk ja kustutada ta vaimulike nimekirjast. Lubasin kunagi, et gay teemadel ei arutle, lesbisid ei näpi. Kuna pühadused ise on tule ja mõõgaga demokraatiat materdama asunud, olen kodanikuna ühissauna tiritud.
Just ja kui sa mind kuulda võtaksid, arm,
siis näeksid, kui ilmaasjata on sinu hirm,
Sest see teeb sinule veel vähem kahju, kui kirbu surm...
Nii kirjutas kord John Donne, 12 lapse isa ja sügavalt usklik otsija, kel üheplaanilise sobitumisega omad probleemid olid.
Vana ja Uus Testament on täis gay’sid, ajalugu mäletab neid, nad vaatavad meile iga päev vastu suures jumalas meedias, kunstis, muusikas, äris. Me ei mäleta neid mitte nende privaat-eelistuste tõttu vaid oleme valinud oma ellu inimestena. Juba Taaveti salgas tema isa maha, kui noor kuningas valis mitte imekauni printsessi vaid oma poisssõbra. Homoseksuaalsuse kui haiguse vastu on võimetud olnud nii Hitleri surmalaagrid kui nõukogude vanglad – meie naised sünnitavad neid edasi. Millised on gayle sobilikud ametid tänases või tuleviku-Eestis? Vaid Saun 69 piletikontrolör pärast Angel-klubi sulgemist? Võrdse kohtlemise seadus §2 lõige 2 on altari alla peidetud. Vat nüüd oleks volinikutädil aeg trahvi teha. Kurb on sealjuures see, et trahvi maksaks mitte EELK juhtkond oma taskust vaid need heausksed annetajad, kes korjanduskarpe täidavad.
Kihutame Euroopasse. Et kiiremini ja mugavamalt kohale saada, ehitame 2020ks aastaks otse-raudtee. Kes mahuvad rongile, mis viib gay-pealinnadesse Berliini ja Madridi, ühendab meid, oo õudu, Amsterdami ja Pariisiga?
Heino Nurk ja Harri Haamer olid ühed neist, kes 1980ndatel hulgaliselt noori läbi kiriku ümber toimuva usu ja väärtuste juurde tõid. Nii Tarvastu kui Suure-Jaani maaliti taas Eesti kaardile. Haamer oli veetnud ajale sobimatuna pikki aastaid vangilaagris, tema väikesed lapsed metsas; Heino lahkus patsifistina nõukogulikust Tartu Ülikoolist. Suure-Jaani saabunud noore õpetaja pastoraat oli taastavale tegutsemisele ja väärtustel põhineva rahva ühendamisele avatud. Kommunismiehitajate kodudest tulnud noored leidsid koosolemise ja -tegemise rõõmu nii Kõpu kiriku taastamisel kui noorte kristlikes laagrites, ühislugemistest ja -laulust, kirikaedade koristustest ja abitöödest hoonete taastamisel. Magati külmas kirikus külma tundmata. Hinged lõõmasid lootuses.
Noor õpetaja ei väsinud tolmuseid teid pidi kohaliku bussiga ootajateni jõudmast. Tal oli missioon. Ja ta kandis seda teadmise optimismiga. Tartu üliõpilaskodudes oli ta sama oodatud kui noored üle Eesti Suure-Jaanis ja Kõpus. Ta oli üks meist. Oli ärkamise aeg, mis vajas äratajaid. Aeg leidis nad.
Jah, noorele pastorile mehelemineku mõtetega tüdrukud jäid Viljandimaal pika ninaga. See ei vähendanud taasärganud lootust olla koos milleski suuremas kui voodi ja veimevakk. Enamik tänaseid kirikuõpetajaid ei viitsigi lapsi teha ja looderdavad keskmisele kohase lastearvuga. Nad on oma kogukonna peegel. Nagu needki, kes isiklikus elus hoopis teise raja valinud – teenida, olemata kristlikus abielus. On neil vähem anda? Kirik väidab täna et nende sõnum, tegutsemistahe, organiseerimisvõime, usaldusväärsus ja missioon on väärad.
Meil on kirju minevikuga kuulutajaid ja kirikuliidreid ikka olnud, on tänagi – tormilised noorused, korduvad kriminaalkuriteod, kahtlased rajad oma usus ja teedes – nad on surelikud otsingutes ja ekslikud selles elus. Ma anname neile võimaluse ja lubame hingi juhatama, lootes, et katsumused ja teisesed teed on olnud neid rikastavaks õpetajaks. Nad on võimu, ühiskonnagrupi või inimeste silmis aegade vaheldudes sobimatud olnud. See, mis on ühendanud, läbi usu ja väärtuste sama lõkke äärde toonud oma tõrvikut läitma, on olnud pühakirja kaante vahele surutud ning ristimärgiga õnnistatud. Kust on tänased kohtumõistjad õiguse saanud? Issandalt? Vale – minu Jumal sosistab mulle muud. Kas meil polegi üks Jumal teenida ja kummardada? Või ei ole ma kuuljate seast. Siis küsin – kas kurdil on kirikusse asja, kas vaegnägija olla on lubatud? Kellele lubatud? Kas inimene olla on piisavalt hea, et pühakoja uksele koputada ja sisse astuda? Kellele kuulub see koda? Kes on need eksinud ja kes õiglased otsustajad?
Kirik jätab oma inkvisitsioonis selgitamata, kas hiljuti antud aukiri heale karjasele võetakse tagasi. Mis saab neist abieludest, pühasse kirikusse ristitud lastest ja viimsele teele saadetud surijatest, kellele Heino Nurk õnnistuse on andnud? Kas need kehtivad või on sama sobimatud kui õpetaja ise?
EELK on viimase 25 aastaga kahtlemata muutunud. Kas paremaks, targemaks ja õigusega rahvakirikuks püüdlevaks? Kas me sellist kirikut ehitasimegi kunagi, külmal pingil päevast puhates, südamed leegitsemas? Kas meie lapsed kiirustavad nädalavahetuseks samuti maakirikusse või otsivad usku ja lootust hoopis kõigest sellest, mida moodsal elul veel pakkuda?
Kõpu kirik kuulutab endiselt, et ta on teelistele avatud. Ikka on. Pisut lagunev, sest noored on läinud ja vanadel pole jaksu. Kuid ikka avatud. Peatume seal mööda sõites, puhkame kirikuaias jalga ja mõtet. Ainult et nüüd valitakse teelisi, kes kirikuuksest sisse mahuvad. Näe, need uksed on nii kitsaks jäänud, et õpetaja isegi ei mahu enam läbi. Kes siis veel? Kui kirik pole inimestele, siis kellele? On ta nüüd maja, kus uksel nägude kontroll ja reeglid muudetavad vastavalt tuule suunale või muutuvale valimisplatvormile?
Harri Haamer kannatas oma eluajal palju, mõned tema pere ja sõprade hulgast ei elanudki aega üle. Ometi – tal oli vaenlane ja oli omad. Need seisid eraldi ja teineteise vastas. Need olid tollal riik ja teisel pool inimeste südamed, tema rahvas, tema usk. Mis saab Heinost? Eesti kirik ütleb, et ta on siiani tööriistana sobinud, aga nüüd pole kõik see, mis ta on olnud ja kellena paljusid mitte ainult lohutanud vaid ka kasvatanud ja õpetanud, enam kristlase perenime väärt. Kividega loopijad on salaja tagakambris otsuse teinud, öösel hiilimisi tapatöö korda saatnud. Halleluujah! Juba see üksi määrib nad sedavõrd, et nende endi elu lahkamiseks pole suuremat vajadust. Nad on ise peegli ees alasti võtnud ja see pilt, mis vastu vaatab, ei ole ähmane mitte pühast nimbusest.
Ikka usume, et läheme nende järel, kel valguse tõrvik kanda. Õigesse kotta loodame viia oma väiksed ja väetid, et nad õpiksid usaldust ja armastust, ligemese nägemist inimesena enese kõrval, teaksid, kuhu kuuluvad ka siis, kui ei ole mõõdus ja standarditele vastavad, kui elu läheb mitte alati nii nagu raamatus. Jah, kirik on lubanud olla kodu ja lootus kõigile. Siin pole kohta silmakirjalikkusele, valedele ja nugade selga tampimisele. Võimalik, et Lunastus ootab meid, kui usume ja usaldame. Usaldame end Looja enese kätte, mitte ajaliste otsustajate meelevalda, kes omas sõgeduses ja inimlikus pimeduses saevad seda oksa, millele meie kõigi kodud ja usk on ehitatud!
Heino pildi allkiri: tüdrukud on ennast ikka tema kõrval turvaliselt tundnud. Kirik?
No comments:
Post a Comment