„Nymphomaniac I–II” (2013)

Režissöör ja stsenarist Lars von Trier, operaator Manuel Alberto Claro, osades Charlotte Gainsbourg, Stellan Skarsgård, Stacy Martin jt.

Müürilehe tellimus

Kirjutanud Tuuli Stewart

---

Nümfomaan I

Öelge sõna „seks” ja saalid on välja müüdud. Isegi kui selle taga seisab kõmuline Lars von Trier. Või just selle pärast?

Lars von Trieri „Nümfomaan I-II” kuulutati välja kui „helge ja poeetiline lugu naise erootilisest teekonnast”. Kõlab kui rahulik ja kihistamapanev kogupaarifilm, kuhu ka defineerimata suhtes olles julgelt minna võib. Aga ei, te ei pea ka seekord Trieris pettuma – ta testib üleüldiselt nii teie suhte kui ka taluvuse piire. Ja kindlasti ei tasu minna seda filmi vaatama siis, kui otsite triviaalset katet mõistele „poeetiline”. 

Niisiis – saalid on välja müüdud. Milles asi? Jõulupohmelus?

Nagu ikka teatud vanuses inimesed, püüab ka Trier jutustada meile kõigest, mida ta on elu jooksul kuulnud. Nii saamegi teada, et oleme primitiivid, kes ei erine loomariigi alamatest klassidest, õpime, kuidas arvutada Fibonacci numbreid, kuuleme kuldlõikest ja Pythagorasest, kirjandusloost, meditsiinist, õpime selgeks muusika põhitõed. Ja seegi pole veel kõik. Oma semiitlike ja sionistlike otsingute juures rõhutab Trier, et kõigele vaatamata on ta skandinaavlane, ning me elame kaasa loengutele norra (taani) maailmapuust Yggdrasil. Kuigi leitmotiivi pikitakse siia-sinna kogu loo vältel, jääb selle seotus kõigi muude üldharivate mõtetega hajusaks.

Kogu oma filmielu jooksul on von Trier tegelenud normaalsuse otsimisega. Ta ei mõista, mis võiks olla pitsivahu, sõrmuse ja laste juures loominguliselt käivitavat, kuidas peaks suhestuma sellega inimene, keda huvitavad igavik, religiooni olemus, dogmad ja lammutamine. Kuigi tegelikus elus nelja lapse ise, ei ole ta enda loomingus suutnud neid küsimusi siiani lahendada. Ta kataloogib koolipoisilikult nii naiste kui meeste suguelundeid ja kõike, mis sinna vahele mahub, kuid „asi ise” näib talle ikkagi mõistatuseks jäävat. Väsinult suunab ta kaamera taas ulukloomadele või puulehtedele, kosmosesse või taeva halli ja näib saavat sealt lohutust oma painajale. Seksuaalsusega seonduvalt rõhub teda, nagu kõiki religioonegi, laiduväärse, ebakohase ja patu piir. Kas see siis on olemas või mitte? Kui kaugele peaks jõudma, et see kinni püüda? „Nümfomaani” mõlemad osad lasevad meil kõigil nende piirideni minna ja väidavad siis resigneerunult, et piire polegi. 

Tegelikult on filmis vaid üks tegelane – von Trier ise, kes on kahestunud tõde ja ennast otsivaks jutustajaks (Joe) ning targaks ja kannatlikuks vanameheks (Seligman). Kõik teised on filmis vaid dekoratsioonid, mis peavad markeerima stseeni ja situatsiooni, milles peategelased tegutsevad. 

Oma loomingus läbivalt samu probleeme lahates on Lars von Trier lootnud pigem mõistusele, klassikalisele loogikale, mingitele newtonlikele seadustele. Isegi religioonis, millest kõneldes Trier end agnostiku või ateistina õigustada püüab, üritab ta endiselt kõike sihitult lahterdada ja kategoriseerida, tundes lõbu oma ponnistuste järjekordsest läbikukkumisest. Pole olemas kategooriaid „mees” või „naine”, õpetab ja manitseb ta. Tema reaktsioon valule, mida elu (või surm) esile kutsub, on olnud aga ikka ja jälle füüsiliste kannatuste ja alanduse põhjustamine, märkamata, et see võib mõjutada ka kõrvalseisjaid. Vaimseid kannatusi tekitab elu mittemõistmine, valemi mitteteadmine; emotsionaalsed kannatused on talle aga tundmatud. Just oskuses eraldada normaalsusest teatud dimensioone peitub tema õudu tekitav koomika. See põhjustab kaose, sihituse ja tühjustunde. Tema vaikuski võib olla lõputusest tiine – lumesadu on muudetud võrdväärseks dekoratsiooniks, kõnekamakski kui ego uurimise objektid. Mäletate „Melanhooliat”? Lume langemises on rohkem kurbust kui inimlikes emotsioonides (nt kolmelapselise ema mehe kaotamisega seotud hirmu naeruvääristamine). Ka omaenda emotsioone ei suuda peategelane ära tunda ega juhtida – otsides nendega ühendust, peab ta üha uuesti endale võõrast valu ja alandust tekitama. Taolised jumalikkuse otsingud meenutavad katoliikliku keskaja enesepeksuriitusi, mis pidanuks puhastustulena mõjuma. Sotsiaalselt sootu peategelase naiskuva ei saa elust, meestest, lastest ega asjadest tavapärasel moel rahuldust. Ta ei nuta kurbusest või emotsioonist, vaid tühjusest. Ja ta peab pidevalt seda kurbust ja tühjust eneses tapma. Tapmine pole naiselik. Seda pole ka Trieri naised. 

Minategelase peegeldus Joe ise väidab, et temaga juhtunu on olnud tema tegude loogiline tulem. Kiretu jutustaja kirjeldab oma elu läbivat lahenduseta üksildust, armastuseootust, mida ta nii hirmunult endast eemale tõrjub. Periooditi ühe öö jooksul seitsme kuni kaheksa erineva partneriga suguühtesse astuv neiu ei jõua ka küpses eas ühegi tegeliku suhteni, milles ei domineeriks mehaanilisus, emotsioonitus, teadusliku uurimuse laadne empaatiaväline suhtumine objekti. Uuringust eristab seda aga sihitus, suuna ja meetodi puudumine. Selle kompulsiivse ja emotsioonitu pilastuse võtab autor kokku järgmiselt: kui sul on tiivad, siis miks mitte lennata? Kui sa oled Trier, siis miks mitte selliseid filme teha? Lisaks lapsevanematele ja pereväärtuste eest seisjatele võiks see film vihastada ka suguhaiguste vastu võitlejate tugirühmi, sest turvaseksist pole 70ndate laps Trier ilmselt kuulnudki – kuni sul on tiivad... Kunsti sildi all lubatakse meile tuge kaosest väljumiseks, tegelikult luuakse seda aga juurde. Kui pole reegleid, mis selgitaksid, siis ei saa need reeglid meid ka piirata, väidab autor süüdimatult. Ja nii polegi vaja muretseda patu või halva pärast, kinnitab minategelane – kannatusi tekitavad raamid, mitte otsingud.  

Niisiis, von Trieris ei pea pettuma – lahkute saalist totaalses segaduses. Ei, nad ei abiellu ega saa kolme toredat last (kontseptsioon, mida autoril õnnestub läbi Uma Thurmani briljantse kõrvalrolli taas naeruvääristada). Lahendust pole. Ammugi siis õnnelikku lõppu. Ent rahvas täidab saale. Selleks et tunda, näha, olla tühjapilgulise mõttetuse tunnistajaks, seista keset kellegi valu, et unustada korraks enda oma.

Nümfomaan II

Teise osa näol lubatakse meile mängufilmi. Aga võta näpust – kõik stseenid on ehedad ja ehtsad. Isegi ehtsamad, kui oskasite karta. Kõik eelnev oli vaid sissejuhatus – suureplaanilised anatoomilised rakursid jätkuvad veelgi masendavamas naturaalsuses. Eesti kinodes jooksev versioon on väidetavalt lühendatud ja tsenseeritud variant. Ja hea, et on, sest paljukannatanud eesti rahvale võiks Trieri täismahus maailm ikka tõsiselt liig olla. 

„Nümfomaan” tervikuna on ehitatud üles õigustusdialoogina kahe põhitegelase vahel. Jutustus oleks võinud vormuda ka novellina, kuna see on jagatud peatükkideks. Fantaasiakildudega pikituna ei ole see siiski erootiline või sensuaalsust ergutav muinaslugu, vaid rämeduse ja vulgaarsuse relvaga armastust eitav ja selle mis tahes avaldustest hirmunud agressiivne kompott inimperverssuste paletist. Ajuti ilmselt ka ise kaheldes, kas tegemist on ikka viljastava avaekraanile sobiliku elufilmiga, mille orgaanilis-süütuteks liidusteks on antisotsiaalsus ja kriminaalsus, peab peategelane maha tiraade teemal „me võitleme buržuaa silmakirjalikkuse vastu, kõik see moraal ja kõlblus on maskid ja fassaad, mida me häbenemata paljastame”. Paljastusi on tõesti rohkesti – kui olete jätnud oma arengus kogemata vahele anatoomiaõpikute uurimise faasi, siis nüüd tehakse see kõik tasa... Ka tasam ja kõigetasam saab teile kurku topitud. 

Trier väidab, et ta püüab vabastada ühiskonda soorollide piirangutest ja anda naisele vabaduse olla tema ise. Mina olen naine. Ma tean, et naiseksolemine on sellistes ühiskondades nagu tänane Eesti piirav. Ometi ei ole Trieri maailm oma väliselt, eelkõige aga sisemiselt sootute naistega koht mehele ega naisele. See on vulgaarne, madal ja väärtusteta üksildaste inimeste paik, mida ei hoia koos moraal, vaid patt.

Kuigi noppeid on nii siit kui sealt, võivad pettuda nii need, kes tulid vaatama head ja lihtsat pornot (mida kavaleht lubab), need, kes elu mõtet püüavad, kui ka need, kes ennast kultuurselt harida ihkasid. Võimalik muidugi, et saate seda kõike just teile parajas annuses ja ühinete plaksutajatega. Tundub siiski, et Trieril oleks nagu kiire saada maha „elutööga” – ta ei suuda „Nümfomaanis” ühtegi mõtet lõpuni mõelda, jäädes oma sõnul samas tänapäevaseks ja võib-olla isegi visionäärlikuks. Käsitlemata ei jää põhiväärtuste kõrval ka taasmoodsad mõisted, nagu „neeger” või „demokraatia”, riigifilosoofia üldisemalt. 

Kõike ühendavaks liiniks, mis loob silla üle aegade ja kultuuride, on tema jaoks seksuaalsus. Jah, aga mitte see tavaline maotu silmavaatamine... ja siis sündis neil kolm last. Butafooriaks muudetakse kõik – hubane kodu, jõulukuusk kamina kõrval, pereidüll – tõde otsiv egohüsteeriline kangelanna suudab selle endast eemale paisata. Ei! See kõik oleks liiga triviaalne, väikekodanlik. Ette võetakse selle asemel kogu palett, mis jääb väljapoole – laste- ja verepilastusest kuni... Jah, see jääb ka minu paletist juba välja. Kuna kõigest sellest jääb tõeotsinguil siiski väheks, võetakse appi raskekahurvägi – alaealiste ärakasutamine, brutaalne vägivald ja anarhia. Seda te ju vaatama tulite!? Jutustaja õigustab ennast väitega, et temas lihtsalt polnud ruumi ühiskonna, st inimeste jaoks. Ometi peab humaanses ühiskonnas jätkuma kohta temasugustele. Kus see koht on, Lars? Autor ütleb, et ta lihtsalt näitab, kuid ei anna hinnanguid. Vale! Perverssuste sügavustes ronides ja neid õigustades annab ta hinnangu ekraanil toimuvale. Jah, see on mõjus. Ja just sellest tulenebki tema peamine väärastus. 

Filmi lõpp püüab selgitada, kes on ohver ja kas teda üldse oli. Algustseenis läbipekstuna maas lamajast saab loo arenedes tegelik kurjuse esilekutsuja ja võimendaja. Ohvrina tundsin ennast aga mina – mind oli vägistatud. 
Kuidas? Kas ma siis ei tundnud kordagi nende tundide jooksul seksuaalset erutust? 
Muidugi tundsin, ega ma kivist ei ole. Aga erutusest tugevam oli jälestus, vastikustunne ja viha. 
Kui see oligi see, mida Lars von Trier tahtis kultuuri nime all meisse paisata, siis on tegemist hästi lihvitud juveeliga.