Vestlen talvisel õhtul kahe eesti noore põlvkonna filmitegijaga, kellest kindlasti veel ja veel kuuleme, kuid kellest eesti filmile juba täna tublit täiendust oodatakse. Mõlemad on BFM magistrid, kes on proovinud kätt ka päris oma filmidega.
küsis ja pani kirja Tuuli Stewart
1.
Mis on täna Eestis filmi tegemise juures kõige
raskem?
Ermo: kõik algab
ikka ideest. Meil küntakse tuntud ja turvalisi teeemasid. Ja turvaline on see, millele
antakse rahastust. Otsustajad nõuavad „garantiid“, aga sellega piiratakse vaba
looming.
Triin: Minu
meelest on meil on professionaalseid inimesi piisavalt. Tehnilis-loomingulised
tegijad on väga head – valgustajad, stage managerid, grimeerijad – atmosfäär on
väga hea. Ainus, keda pole veel piisavalt, on stsenaristid. Muidu kirjutajaid on,
aga filmile lugusid ei tule.
2.
Meil on mitmeid tuntud ja tunnustatud vanema
generatsiooni „tegijaid“. Kuidas oled rahul noorte pealekasvuga?
Triin: Õunpuu on
andnud üüratu panuse, pannud asjad liikuma. Ta on paljude jaoks raputav, isegi
ärritav. Ta on eeskuju ja inspiratsioon, kes ajab oma asja. Uus põlvkond on
väga lahe! Eestis filmi tegemine, üldse tegemine siin, nõuab iseloomu. Pead
nats šaakal olema, sest me siin ei sünni hõbelusikas suus. Teisalt on noorel
Eestis palju lihtsam filmi tegema hakata, kui kusagil mujal. Vahendeid on
vähem, aga kui sul on hea idee ja sa oled suutnud ennast juba pisut tõestada,
tullakse ka sulle vastu ning lihtne on saada kontakti professionaalidega. Eesti
filmil pole veel oma nägu, aga meie just kujundame seda. Paljud püüavad
põgeneda. Nt Berliini. Mul võtaks seal 10 aastat aega, et teha seda, mida ma
siin juba täna teha saan. See pole popp ja noortepärane, aga mulle meeldib
Eestis. Euroopa on heaolu ühiskond. Safe.
Meie karbi sisemus on udusem, aga sellest ammutadki ainest.
3.
Olete BFM kasvandikud. Mis taseme annab
praktilises elus BFM diplom? Kuidas õpitu ja nii praktilise eriala reaalsus
omavahel kokku lähevad?
Triin: kõike on
ümberringi palju, aga tuleb leida see, mis sind täiendab. Tähelepanu tuleb
teadlikult suunata ja tekitada oma teravused, leida oma nišš. Dok ei ole
muidugi mängufilm, aga ikka jutustatakse kellegi oma lugu - ei eksisteeri ju
mingit täielikku objektiivsust. Jüri Sillard ütles kunagi, et talle ei meeldi
doki teha, sest mängufilmiga saad kaugemale minna. Ta annab vabaks. Dokis pead
väga palju arvestama kellegi õiguste ja eetika ja kõige sellega. Samas, nt
„Raindeerspotting“ (2010) poleks mängukana nii mõjunud.
Eestis tehakse filmi sageli ka puhta entusiasmi pealt. Kellelgi
on oma hingelugu, mida hakatakse ajama ja leitakse sinna siis tiim. Väga häid
näitlejaidki võid leida nii, kool on aidanud tehnikaga, meelsasti tullakse
üksteise projektidesse kaasa lööma, st „sheeritakse“. Kellegi pole alguses raha
ega badzetit, aga on hea idee ja oskad sellega inimesteni jõuda, siis tuleb muu
järgi.
Ermo: kunagi
esimesel kursal ütles mulle Marek Toompere, tuntud monteerija ja nüüd ka
produtsent: „tubli poiss, täitsa viisakas käsitöö“. See on mulle meelde jäänud.
Kui ma teen oma filme, siis ma teen väga palju käsitööd, aga ma näen selles
loomingut. Kool annab õppejõudude näol tipptegijatest spetsialistid, kes
õpetavad sulle ära käsitöö, kunsti pead ise leidma. Meie loomingus on ikkagi 99%
tööd. Läbimurre tuleb 1% õnneliku juhuse pealt või on sul väga tugev promo-tiim.
Feim ei ole seotud andega ega töö kvaliteediga.
4.
Millised on võrgustikud ja suhted erinevate
põlvkondade vahel (Tallinnfilmi ja meie kõrgaja põlvkond ja teie)? Kas vanema põlvkonna
filmid on Sulle arusaadavad? On nad põnevad või harivad? Kuidas suhtute
Marianna Kaati ja Marianne Kõrveri töödesse?
Ermo: On vanad kalad, kes teevad vankumatult omi asju ja hunnik
noori, kes üritavad, aga kui paljud neist võimaluse saavad? Esikatel on
põhiliselt mänkarid[1].
Neid ma ei tunne, sest nad on natsa liiga noored[2].
Põhilised tutvused tulevad kooli ajast.
Marianna ja Marianne on muidugi
meie lipulaevad. Marianna on väga tundlik, ta püüab olla „kärbes seinal“, aga
mängib tegelikult objektiivse ja subjektiivse piiriga ning ajuti lähenevad tema
dokud mängufilmile. Siin ongi mõtlemise koht – kellena filmi tegija ennast näeb
ja milles on tema roll? Marianne on näide heast dokist – ta on autor, keda
teema huvitab, tal on närvi ja tungi rääkida asjadest, mis mõjutavad ühiskonda,
sind, mind. Ta on geniaalne!
Triin: No nt „Imelaps“ ei jõudnud minuni. Meie kino on vahel juustune
või krambis, puudub eluterve võime ennast kõrvalt näha. Vahel pidurdab
katsetamise julgus ja tahe. Tahetakse „tõsine“ olla. Põhiliselt iseloomustab
seda piinlikkus. Muidugi on vaja ka rahvalike ja südamlikke lugusid, aga just
soomlastega võrreldes – neil puudub see piinlikkustunne. Nad on
eneseiroonilised, aga nende punnitus pole verine.
5.
Kes on Sinu filmide publik? Mis on filmi
ülesanne tänapäeval?
Ermo: räägime
EuroEufooriast? Siis kõik, kes on vaadanud EuroVisiooni ja kõik need, kes
väidavad, et pole vaadanud, aga tegelikult vaatavad. Ma püüan mõista ühte
tänast fenomeni, minu draiv on uudishimu. Film peaks läbi minu vastama vaataja
küsimustele. Kõik minu seni tehtu on kantud uudishimu rahuldamisest.
Hea filmi puhul on autor õppinud infot eristama ja
taasesitab seda organiseeritult. Kõige olulisem on ju loo rääkimine. Autor on
vaataja jaoks ära teinud juba olulise mõttetöö. Doki puhul on tulemus
vähemtähtis, kõige olulisem on see protsess, kuhu vaataja on kaasa võetud ja
kaasatud. Eesti dok püüab meeldida. Ta ei julge isiklikuks minna, sest kardab
kaotada toetust. Minu esimene täispikk, mis kohe kinodesse jõuab (EuroEufooria)
on aus, sest on vaba rahastustest ja tsensuurist.
Triin: Kodupublik
on oluline, st et läheks korda ja et mõistetaks, mida me teeme, kuigi jah, film
elab sageli oma põhilise elu festivalidel.
6.
Mis teeb filmi „heaks“? Mida ise filmide juures
eelkõige hindad?
Triin: me oleme East Europe ja seda peaks rõhutama,
mitte häbenema. Teiste jaoks me oleme selline gängsta värk, trailer trash
people[3].
Mulle endale ei lähe hinge selline mugava euroopa ilus peegeldus, kust vaatab
vastu „suur hing“. See on sahisev, aga nurgad on puudu, liiga soe. Pigem
huvitab mind Tallinki sadamas istuv üxik soomlane, kes ootab oma laeva.
Ermo: Eesti dok
on selline surnud kajaka kaadris lohistamine? Peale Maimiku, Tolki, Aarma ja kunagi
ka Liivi ei ürita suurt keegi teha lahedamat ja humoorikamat dokki. Popp on uluda
ja näidata läbi kunsti elu rämedat keerukust, ängi ja seda, kui halvasti kõik
on. Võimalik, et see on lihtsama vastupanu teed minek?
7.
Nimeta üks hea film ja üks hea dokfilm.
Triin: filmi ei oska. See on nagu lemmikraamatu küsimus. Võib-olla
Pasolini „Teoreem“. „Viimne reliikvia“ on tõeline camp. „Disco ja
Tuumasõda vast“ – stilistika on väga oluline. Ja ikka see loo kirjutamine!
Dokkidest on head soomlased. Me
peaks neilt õppima. Nt „Eluaur“ (2010) meeldis väga – lihtsate vahenditega oli
palju öeldud. „Reindeerspotting (2010) oli hea.
Ermo: minge kinno ja saate teada!
Vestlusringis
osalesid:
Ermo Säks – BFM, cum
laude. Täispikk dok „EuroEufooria“ kinodes alates 21 veebruar 2014. Olnud
filmide tegemise juures otsast lõpuni, stsenarist, raamatu autor, telekogemus, õppinud
ka laulu ja modellitööd.
Triin Ruumet – BFM. Filmikasseti “Mitte keegi peale sinu”
üks autoritest, kinodes 24 jaanuar 2014. Olnud näitleja, režissöör, stsenarist ja
modell.
No comments:
Post a Comment