Princess

On varane pärastlõuna. Astun Mme. Anne Labrosse’i külalistetuppa Prantsuse Saadiku residentsis. Kohe hakkab silma avarus, lihtsus, palju valgust ja rohelist. Kogu õhustik on sõbralik ja kodune, kuhu suurepäraselt sobitub perenaine ise. Meie vestluse käigus on mul pidevalt tunne, nagu oleksin kohtunud vana tuttavaga – me lõpetame teineteise mõtteid, noogutame äratundvalt ja vahetame hüüatusi „Just! Muidugi! Aga loomulikult!“.

Saatkondade ümber on alati mingi omalaadne puutumatuse ja distantsi aura. Nad on siin, kuid mitte päris; me näeme neid, kuid mitte kõike; nad räägivad meiega, aga ... Mme. Anne on sellest pildist välja rebitud oma loomulikkuse ja vahetusega. Ma kujutasin mitmel korral ette, kuidas me koos köögis sebiksime või aias maitsetaimi valiksime. See tundus olevat nii loomulik ja kõige nauditavam olek. Sellest rääkimine paneb ta silmad kõige vahetumalt särama; need on teemad, mida ta võtab isiklikult.
Mme. Anne’is on palju lapselikku ja rõõmsameelset, isegi riukalikku selle heas mõttes. Kui rääkisime lapsepõlvest ja vanadest raamatutest (just oli alanud advent ja Eestimaa pimedaim aeg, mis juba ise kutsub klaasikese veini taga unistama), siis leidsime, et meid ühendavad õhtused unejutud ja andersenlikud kurbused, printsesside unistused maisest armastusest ja kerjuste lootused kogeda ebamaist. Anne ei ole aga naiivne muinasjutuprintsess, kuigi elab kõrge mäe otsas lossis ja tema elus puudub nii mõndagi meie igapäeva sisustavat. Mulle vaatab vastu praktiline, elukogenud, oma tahet teadev ja nii austust jagav kui seda sisendav Naine. Temas on sensuaalset hurma, mehist vaprust, hella hoolitsust, raudset kindlakäelisust ... ja palju naeru. Anne maailm tõmbab sind endasse sekunditega, et hoida seal tunde ja päevi; võimalik, et kauemgi.

Anne’il on kolm last ja neli lapselast, tal on pikk töökogemus oma saadikust abikaasa saatjana (ärge arvake, et see on vaid privileeg). Temas nägin seda, mida pean saadiku töös kõige olulisemaks – olla vaimustatud sellest sulle võõrast maast, kus Sa elad ja samas kanda endas tugevalt oma kodumaa vaimu; omada sügavat austust mõlema kultuuri suhtes, olles sellega sillaks nende kahe vahel. Selleks, et tundma õppida ja teadvustada uut, pole vaja hüljata oma ning vastupidi – ei ole vaja ehitada võõristuse müüre, et tunda end oma kultuuri kandjana. See nõuab enesekindlust ja iseteadvust. Mme. Anne’is on see paigas ja lubab tal kartuseta uurida eestlust nagu ta kunagi piidles teistesse maadesse ja kunagi muinasjuttudesse – midagi, mis algul näib võõras, kuid milles on võimalik ära tunda ennast ja neid asju, mis sullegi loomulikud ja omased. Meil, eestlastel, on sellest paljugi õppida.
Me räägime kõigest – poliitkast, prantsuse naiste saladusest nii toitumisel (lugege eesti keeleski ilmunud Mireille Guiliano „Prantslannad ei lähe paksuks“) kui riietumisel ja enese naisena tundmisel. Me räägime reisidest ja lastest, sellest, mida ise tahaksime elus veel teha. Mme. Anne loodab kunagi muinasjutte ka kirja panna, mitte ainult lugeda. Tundub, et ta loeb üldse palju. Ja talle meeldivad raamatud, see vana hea paberi tunne, lõhn, lehe keeramise heli. Old fashioned? Jah, aga kogu tema kultuur on vähem kõikuv triipudes ja tähekestes kui meie uuseuroameerikalik tuhin siin nii sageli. Väärikas iseteadvus ja sellest tulenev armastus jäävate väärtuste suhtes.

Anne’il ei ole mobiiltelefoni. See paneb paljusid õlgu kehitama E-riigis. Nagu ka tema komme kamina ees päris kirju kirjutada ja kohaliku postkontori (Peeter I aegne intiimselt toimetav pisioffice) püsikunde olla. Just see eristabki Mme. Anne’i meie tavakujutluse saatkonnaprouast – ta tuuritab koduselt keskturul ja jagab kiitust ning õpetussõnu kohalikele kaubitsejatele, pursib püüdlikult kohalikku keelt, kirjutab eesti keeles prantsuse kokaraamatu (mis on kohandatud siin kättesaadavatele materjalidele) ning on kõige selle läbi nii üliprantslaslik. Ta ajab mind naerma ja samas tean, et räägin õpetajaga. Ta lobiseb, kuid paneb end kuulama. Ta näib lendavat kergelt teemalt teemale, kuid selle all tunnetad filosoofilist mõtlust ja kindlaid tõekspidamisi. Tema ees läheb selg sirgu. Ta usub ja sisendab ümbritsevatele, et pisikestest tegudest algavad suured muutused sinus eneses ja sinu ümber.

Me oleme need, mida me teeme, mitte need, millest me räägime. Tema veendumused on praktilised ja need töötavad. Sellepärast neid ja neisse usutakse. Mme. Anne’i ümber on mitte inimesed, kes jäävad palga pärast, vaid ta on tõesti oma isiksuse ja nagu märkamatu igapäevase tehes-ise-õpetamisega kujundanud oma fännid ja tema elustiili uskujate klubi. Ta ei pea epistleid, ta ei nõua, ta lihtsalt usub ja on valmis rõõmsameelselt jagama nendega, kes tahavad kaasa tulla. Ja see töötab. Ma tean juba ette, et ka tema kokaraamat on terve ja tervisliku elu raamat, hea hingamise ja päikesepaistelise ellusuhtumise õpetus. Peab ainult esimese sammu tegema ja mulle avaneb uus vahva maailm. Ma olen kohanud inimesi, kes on selle sammu tema kokandusse astunud ja ei taha enam taganeda. See ongi nagu muinasjuttude võluilm – sealt tagasi ei tulda, sest seal on nii hea.

Olgu ta mingil hetkel prantslaslik, kosmopoliitne või andersenlik – Mme. Anne’i maailm on universaalne ja üldinimlik, terve ja tervislik, kultuure läbiv mõistmine, mis ei alluta maailmu, mida ta puudutab, vaid ühendab segamata, täiendab ilma järjekorda seadmata ja rikastab, lõhkumata omapära ja iseolemise ilu. See maailm on tark ja mitmepalgeliselt väga naiselik. See on ilus unistus, mis on tegelikult nii kättesaadav.

Ärgem kartkem väikesi samme sinna sisenemisel!



Loe kokaraamatu arvustust http://www.toidutare.ee/aabits.php?id=15307