2009-01-27

Minu linn - minu armastus

kirjutatud Tallinna LV tellimusel
Linnade valitsemise ajalugu algab linnade ajalooga. Linna valitsemine tähendab tema elanike huvide eest seismist olenemata aegadest ja olukordadest, selle ressursside parimat planeerimist ja kasutust ning linna kui ühiskondliku ja sotsiaalse üksuse toimimise tagamist.

Linna põhiliseks varaks on arusaadavalt tema inimesed, kuid linnale kuulub ka selle asukoht ja kõik mis tema sees, st inimese ja looduse poolt loodu ning selle ümberkujundamise viljad. Kellele kuulub linna vara? Linna kodanikele muidugi. Omamine on privileeg, kuid ka vastutus. Seda vastutust saab kanda vaid armastades linna, milles elad. Armastus tähendab vastutust. Armastus on igapäevane töö. Armastus on ühes rütmis hingamine ja kõige selle ergutamine ja innustamine, mis armastatu ilusamaks, targemaks, elujõulisemaks muudab. Armastamine on andmine.

Linna kodanikud, selle linna omanikud vastutavad oma linna eest nii kollektiivselt kui individuaalselt. Iga kord, kui astume tänavale, oleme vastutajad. Ka siis, kui ei astu. Oleme vastutajad ja linna näo kujundajad nii oma tegemiste kui tegematajätmistega, nii mööda minnes kui juurde astudes, nii osaledes kui osalemata jätmises, nii arvates kui vait olles.

Kes otsustab, mis on linnale hea? Kes teab, kuidas õigesti armastada? Mis on õiglane, mis on õige? Linn on elus organism ja ta muutub ajas. Nii muutuvad ka õige ja õiglane. Ometi on selles voogamises omad seaduspärad, ajaloolised ja kultuurilise taustad, mille kujundatule paigutame oma õige ja õiglase. Seadus ütleb. Jah, seadus on ülim, kuid seadus on inimeste tehtud ja seega vaid mitmekordne tagasipeegeldus sellest, mis õige ja hää nüüd ja täna ja homsele mõeldes, eilset mäletades. On seadusi, mida oleme hoidnud Rooma linnade tarkusest saadik. On seadusi, mida alles vormime. Linn ei saa valmis, seadused pole ka kivisse raiudes lõplikud. Linn valib need, kes tema otsuseid teevad ja ellu viivad. Neil on mitmekordne vastutus ja seega õigus ning kohustus. Linn annab hinnangu, linn mõistab kohut või õigeks.

Linna varadega ümber käies peame teadma, mis on oluline ajas ja ruumis ja millises ajas ja millises ruumis. Tegutsedes linna nimel ja linna jaoks saab vaid kogu linna ausalt ja avalikult sellesse kaasates, hoides ohjes paljususe laadamelu, samas mitte langedes eneseimetluslikku autokraatiasse. Isegi linn ise ei tea vahel, mis talle hea on, kuid nagu inimesegi puhul, jääb talle siiski õigus otsustada, kuhu ta tahab liikuda. Olgu see või otsimiste ja komistavate eksimiste tee. See on siis selle linna tee. Tema otsimised ja komistamised, mille üle tal ikkagi voli ja võim peaks olema. Võõras näeb kaugelt vahel paremini, kuid võõra silm ei seleta neid kodulõhnu, ugrinalju, omamuret ja meie tuulest tulnut. Võõras vaatab võõra silmaga. Oma näeb ka seda, mida näidata ei taheta ja tunda ei tunnistata. Linnas elades embab linn meid. Linna juhtides anname meie talle käe – kas sooja ja tugeva või kahvatuvedela ja libaja. Võõrale võime valeda, linn tunneb ära.

Linn elab oma inimestest ja oma inimestele. Ta on töö andja ja töö vajaja, ta on katva katuse pakkuja ja uute hoonete nõudja; ta jagab seda, mida talle on antud ja sel määral, mis temasse on talletatud. Linn on oma elanike nägu. Linn õpetab oma liikmeid aega kadunud nägude kaudu. Iga linnas astutud samm jätab kividele nähtamatu jälje, lihvib tänavate kaja, joonistab pargiteede tätoveeringuid tema ihule. Kuidas me seda ihu kasutame, muudab nii meie kui linna hinge. Kas tõstame ta ausse kui Alma Materi või astume tast läbi kui odavast hooramajast – see on meie otsus, mis muudab nii astujat kui linna. Süljelärakas, purunenud aken, brutaalsusele loovutatud rahakott või kodune puutumatus – on see kõik oluline? Kas jalutu Viru tänavas või lõõtspillimees jalakäijate tunnelis on minu linn? Või siis teistpidi – kas ma tunnen, et kuulun sellesse jalutute ja lõõtsavate linna? Kas minu linn ulatub üle kõigi musta- ja lasnamägede või kenitleb vaid kesklinnas? Kas ma nõuan oma linnalt või pakun talle? Eks neid küsimisi tuleb küsida seni, kuni selle linnaga ühte õhku hingame. Ja neid küsimusi küsitakse linna valitsejatelt veel kõvema häälega kui elanikelt. Küsib linn, küsib õigusega. Ei taha õigustusi. Tahab õiget.

Ei ole selles jutus kohta tähtsatele ja võõrasrasketele sõnadele. Ei ole siin arutlusi registritest ja maksudest, rahadest ja paberivirnadest, ametimärkidest ja õigusest. Sest see kõik on vaid tööriistad, kujutluslik olemine oma kaduvas kõlinas. Aga linn jääb. On ikka jäänud. Ja tema lugu jääb. Ja meie lugu temas jääb. Milline see lugu saab olema? Kas ta saab olema lugu, mida öelda tahaks? Ka omadele. Ka siis, kui seisame näost näkku oma linnaga? See on ainus oluline lugu siin loos. See näitab, kas jaksame ja julgeme oma linna armastada ja oma armastatu eest seista. Kas anname vajadusel kartmata ja häbenemata, kindlalt ja veendunult või võtame võõrandunult ja võõrana, hiilime vargsi ja häbenedes teiste linnade embusse, salates seda, kes meid kord armastas.

Valitsemise ajalugu algab inimeste ajalooga. Selle linna varade valitsemine ei ela lahus linna armastamisest. Armastuse ajalugu algab inimestega. Meie linna ajalugu algab austusega tema elanike ja nende poolt loodu vastu. Austus linnaelanike vastu algab meist endist. Oleme ju ise kõige kõigemad kodanikud selles linnas. Õigesti ja õiglaselt valitseda tähendab armastada. See lõpeb, kui armastus otsa saab.



pildid: Tuuli

No comments:

Post a Comment