Nüüdismaailma kriis, 1927

Nüüdismaailma eriomasemaid jooni on silmatorkav lõhe, mis on hakanud eraldama Ida ja Läänt. Välise vormi poolest vägagi erinevad tsivilisatsioonid on teatud mõttes olnud võrdväärsed, sest nad on lähtunud ühtedest ja samadest põhiprintsiipidest; nad on niisuguste põhiprintsiipide rakendused, mida on kujundanud ümbritsevate tingimuste erinevused.
See kehtib kõikides tsivilisatsioonides, mida me võime nimetada normaalseteks või siis traditsioonilisteks; nende vahel ei ole ühtegi olemuslikku vastuolu ja võimalikud lahknevused on üksnes pindmist ja välist laadi.

Vastupidiselt sellele tsivilisatsioon, mis ei tunne enam ühtegi kõrgemat alusprintsiipi ja rajaneb üksnes niisuguste printsiipide eitamisel, on seetõttu kaotanud kõik mõeldavad vahendid, mille varal on olnud võimalus olla ühenduses teistega, sest niisugune ühendus, mis oleks tõeliselt sügav ja tõhus, saab sündida ikkagi vaid läbi kõrgema tasandi, kuid just selleks pole meie praegusel hälbinud ja anormaalsel tsivilisatsioonil mingeid eeldusi.
Seisundis, milles viibib maailm praegu, on ühelt poolt olemas tsivilisatsioonid, mis on jäänud ustavaks traditsioonilisuse vaimule, ja teiselt poolt end otseselt traditsioonile vastandav praegune Lääne tsivilisatsioon.“

R.G.

“Nüüdismaailma kriisi” ilmumisest on möödunud 81 aastat.

Eelarvamusteta lugeja võib täheldada, et kõik materialistliku maailma tunnused, mida autor omistas praegusele Lääne tsivilisatsioonile, on täheldatavad ka praegu ja sealjuures veel suuresti võimendunud kujul.

Maailm on liikunud üha kiirenevalt materialiseerumise suunas ja ei ole näha märke mingisugusest pöördest, mida autor teoreetiliselt võimalikuks pidas. II maailmasõda, totalitaarsed režiimid, pahempoolsuse võimuhaaramisüritused ning laastavad sõjad üle kogu maailma on sihikindlalt hävitanud traditsioonilised eluvormid ka Idamaadel (Guénoni ajal oli Orient suuresti veel säilitanud vanad eluvormid) ning valmistanud teed kogu maailma hõlmavale tarbimisühiskonnale ja “uuele maailmakorrale”, mis on uus aste Lääne allakäiguteel.

Vaimset eliiti, nagu Guénon seda kujutles, pole tekkinud, mistõttu pimedus on veelgi suurem kui 1920. aastatel, katastroof, mis võib hävitada tsivilisatsiooni tervikuna ja lõplikult, on praegu tehniliselt täiesti võimalik.

Tehnika on tunginud igasse maailma nurka, ta on loonud illusiooni elujärje paranemisest, kuid on toonud kaasa ka kõikvõimalikke riske ja ohtusid. Tehnika valdkonnas on progress tõepoolest vaieldamatu, kuid selle eest tuleb maksta kallist hinda: selles valdkonnas saavad tulemuslikult tegutseda vaid inimesed, kes on läbinisti materialistid ega ole võimelised teadvustama midagi väljaspool seda.

Progressiga kaasnevad silmanähtavalt kogu maailma hõlmavad “hajusad katastroofid” (niinimetatud globaalprobleemid); looduskeskkonna hävimisest ohtlikum on ühiskonna ja isiksuse enda mandumine, mille vahetuks tulemuseks on niinimetatud demokraatia, mis sisuliselt tähendab praegu ühiskonna totaalset plebeiseerumist, ning selle mahitusel sündinud massikultuur ja organiseeritud kuritegevus, mis on seadnud end kõrgemale rahvastest ning valitsustest.

Idamaiste õpetuste levimine New Age’i kujul on tekitanud vaid illusiooni vaimsustumisest, mis on läbinisti kaootiline ja eksitavam kui kunagi varem; see on vaid individualismi, materialismi ja tarbimismentaliteedi pahupool. Kuid tänu Guénoni pärandile on olnud võimalik teadvustada ka asjade tegelikku olukorda maailmas: praegune olukord “ei anna põhjust leppida osavõtmatult kao ja pimedusega... me peame töötama, nii palju kui suutmist, et rajada väljapääsu sellest “pimedast ajast””.

Haljand Udam, Tõlkija järelsõna
Tõlkinud Haljand Udam
Toimetanud Ülle Udam
Registri koostanud Jüri Henno

KATKEND RAAMATUST: http://www.johannes.ee/kirjastus/excerpt.php?code=73

Head lugemist!