Vaba / abielus

Ilmus www.femme.ee 2009

Mu sõber lahutab. Oma vabaabielu. Nüüd on ta vist vabalahutatud. Pikk kooselu, mis lõppkokkuvõttes polnudki nii õnnetu ja piinarikas, sai otsa. Üks pere, millest ei saanud kunagi peret paberil ja annaalides, on katki. Nad on lahutamas. Ja see on kurb. Aga millest? Oma vabadusest? Sest oldi ju vabad. Kuigi abielus ka.

Mis on need vabadused, mille vabaabielu inimeselt tegelikult võtab? Ja mis teeb sellest abielu? Ja miks ei abielluta vaid jäädakse nö vabaks ehk statistiliselt defineerimatuks? Mis on vabalt saadaval – nt suhe, kooselu, kas selle nimel on vajagi pingutada vormistuseni? Või üldse? Kas see nõuab rohkem või vähem pühendumust kui nt selline abielu, mida on raske kui mitte võimatu lahutada, ilma, et surm ise vahele astuks?

Kui me peame ennast suvalises ankeedis läbi elu lahterdama
a) vallaline; b) abielus; c) vabaabielus; d) lahutatud/ lesk, siis kas poleks aeg teha juurde veel üks kastike – vabalahutatud? Muide, kas pärast vabalahutust ollakse vallaline või lahutatud? Siis ikkagi vabalahutatud?

Abielu kui sellist tunneme Euroopas vaid paarsada aastat. Ilmaliku abielukorralduse üks eesmärke oli ilmselt lõpetada lõppematud vaidlused selle üle, kes peaks abielu seaduslikuks kuulutama – katoliiklane, protestant, anglikaan või ortodoks. Päris segaseks keerasid asjad lõpuks muidugi Iiri- ja Šotimaal. Abiellumas käidigi pikka aega hoopis teisel saarel ja lahutada ei saanud üldse. Ka täna on maailmas küllalt kohti, kus abiellujad peavad ületama uskumatuid takistusi, et oma tahtmist saada. Kui miski on vaba, nt meie võimalus paari heita, siis pole see äkki enam ihaldusväärne. Kas selles ongi asi – tahame vaid seda, mida ei saa. Kas sama tabab ka samasooliste abielusid – see tundub magus, sest pole saadaval.

Mis eristab nn vabaabielu abielust? Mis eristab vabalahutust tegelikust lahutusest?
EV seadused selgitavad neile, kes segaduses, et
(1) Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Ja nad peavad olema vastutusvõimelised täisealised.
(2) Õigusliku tähendusega on ainult abielu, mille sõlmimisel on koostatud perekonnaseisuasutuse abieluakt.

Et asja mitte veel segasemaks ajada, vaatame legaalset riiklikku abielu, milles osalevad enam-vähem arulised täiskasvanud ja mille kinnitab ametnik (sest kõikvõimalikel jumalasulastel on omad trikid, mis annavad neile võimaluse abielu mitte sõlmida või see pärast tühiseks kuulutada).

Abielu sõlmimise eelduseks on abiellujate ühine soov ja selle kinnitus. Abielu ei või sõlmida
1) isikute vahel, kellest vähemalt üks on juba abielus;
2) otsejoones ülenejate või alanejate sugulaste vahel
Muid keelde nagu polegi.

Eesti on pisike maa ja paljud meist on nii või naa tuttavad või isegi sugulased. Ometi ei saa isegi siin (va Kihnu saar) arvata, et meie abiellumus on pärsitud, sest peale sugulaste suurt muid võimalusi enam jäänud polegi.

Teine võimalik takistus oleks, et ühel poolel pole mitte ainult soov abielluda, vaid ka soov pidada mitut naist või meest. Ja et ta ei püüagi sellest diskreetset saladust vormida. No meil on võrdõiguslikkus ja keegi ei saa olla võrdne alliansi vastu. Selge, et seda tuleb takistada. Ja kuna rohkem kui pooled meist pole abielus, tuleb ka neile võimalus anda – võtku parem keegi, kes ei pea juba mitut. Ametlikult.

On veel üks võimalik takistus – et üks või siis mitte kumbki ei taha abielluda. Nojah, see on ju mõistetav. Need ajad on selleks korraks möödas, kus kas pruutis neidis või ka peig ei omanud sõnaõigust, kui ikka talud taga ja suud toita. Nüüd võib igaüks ise arvata, millal isu ringitrööpamisest täis ja aeg keskealiseks pöörduda. Võimalus kõht pika laua taga korralikult sülti täis süüa peaks lisainnustuseks olema.

Miks siis elavad koos inimesed, kellest vähemalt üks ei taha kooselu, kuigi tänasel abielul on veel üks võlu – võid ju iga kell lahutada ja uuele ringile minna. Riskivabalt.

Kas naised tahavad abielluda? Ma arvan küll. Miks? No kasvõi näiteks selleks, et öelda – see on minu mees ja ei peaks seletama, et „vat see on see mees, kelle järelt ma meie ühiskodus koristan ja kellega koos arveid maksan ja kes toob minu ellu nii füüsilise, hingelise kui vaimse (jah, tänapäeval tahavad nad seda ka) rahulolu, aga ära võtta ei taha“. Pikk ja lohisev ühesilbilise „mees“ kõrval. Pealegi, kui mõni neist rahuloludest puhkuse võtab, kuidas siis tutvustada? Kas üldse? Teha nägu, et ei tunne ja võtta takso? No näete – keeruliseks kisub. Isegi ex-mees ehk lihtsalt ex kõlab paremini. Kas pole?

Öeldakse, et tapmise põhjuseks on üks kolmest – raha, võim või armukadedus. Kui pidada abiellumist pea sama julgeks tembuks kui inimtappu, siis kummalisel kombel on mehed küll midagi maha maganud.

Nii raha kui võim on ammu naiste käes. Naistele makstakse võrdse töö eest umbes 40% vähem. Nad teavad seda ja on juba oma töötava ema piimaga endasse imenud teadmise, et sa kas töötad kui hull või sind pole olemas. Kuna see ellujäämise vajadus sunnib naisi jahtima paremat haridust ning oma üksi oldud aja kasutavad nad pigem keelte või euroseaduste õppimisele kui baaris elu ebaõigluse üle kurtmisele, pole meestel ka neis asjus alates keskastmekoolist suurt kaasa rääkida. See annab võimu. Neile nõrgematele.

Jääb armukadedus. Kuidas saab olla armukade kellegi suhtes, kellele midagi omalt poolt lubatud pole? Kas kartusest, et ise ei vea välja (milleks siis küsima minna) või lootusest leida enne lõplikku koltumist midagi veel ihaldatavamat, kasulikumat, värskemat? Või on see selline üleüldine kättemaks kõigile neile potentsiaalsetele naisevõtjatele seal kusagil, kes muidu kena noorikut äkki tähele paneksid? Nagu vanasti külas - narrin tüdruku ära, kus tal siis ikka minna ja eks ta taha ka vahel kaissu. Sama võivad ju ka need emantsipeerunud naised mõelda – kuna võim ja raha on naiste käes, siis võib alati ette sattuda mõni õeke, kel seda rohkem on. Pealegi lähevad need õppind ja ametiga tüdrukud iga aastaga nooremaks. No ja kui oskad oma vabamehe siis sellise poolkotaka ja toidupoe vahet käimas hoida, et endal pole päris paha vaadata, aga Koit Toome reklaamplakati kõrval pilku pöörama ka just ei pane, siis petab äkki ära. Miks teda ära ei taha siis võtta, kuigi vaba-oma (võimu ju oleks)? No vat just selle pärast, et ... selline poolkotakas ja natuke peetud juba. Ja seal on see Koit Toome, kellele saab ju nüüd igaüks helistada ...

Mu sõber lahutab. Ma ei oska talle kaasa tunda. Seda enam, et naine, kes pole kunagi olnud tema naine, peseb endiselt ta pesu, nad jalutavad sama koera ja maksavad koos oma elektriarveid. Kuhu neil ikka kolida peale neid pikki aastaid ja kooselu, mis polnudki nii õnnetu ja piinarikas. Ja milleks? Nad ju vabad nagunii. Mis on muutunud? Ei midagi, sest ka ühiseid lapsi pole jagada ja maad ja talud, mis perede vahele vaenu veaksid, on olematud.

Mida pole olnud, seda ei saa ka kaotada. Võita saaks küll – abielluge!

pildid: nett