Elu ei juhtu ühe päevaga

ilmunud Femme 2009

Esimesel minutil, kui sa Ly Laylat kohtad, ehmatavad sind tema leekivpunased juuksed. Need pole nagu päris. Juba järgmisel hetkel jõuab sinuni teadmine, et need lilitlikult lõõmavad kiharad ongi tema. Ka tema mõtted ja ideed pole igapäevased, need on leegitsevalt omanäolised.

Ly lemmikpoos on istuda idamaiselt, jalad enese ette ristatud. Tema jutt voogab väliselt rahulikult ja ühetasaselt, selle sisu kannab sind aga peaaegu küsimata peadpööritavalt kõrgele ja kaugele unistama ja siis kohe sügavale enesesse uurima ja avastama. Tema tulisus on varjutatud siniste silmade petliku sügavusega, mis on aga õppinud elu teise pilguga vaatlema. Ta on ennast treeninud erinevates maades ja kultuurides, omab haridust nii Venemaalt kui Eestist, tänane kodu sootuks kaugel – Lähis-Ida ja Egiptuse kuumas kõrbes.

Kui küsin, kuidas ta sinna sattus, tuleb kõhklematu vastus – see oli kutse, igatsus. Igatsus mille järgi?
Mind ei huvita Lähis Ida kui selline, vastab Ly, mind huvitavad inimesed. Esimest korda Iisraelis olles sattusin mäe otsa. Taipasin korraga, et mäe otsast näeb kaugemale, perspektiiv on selgem, sest pole metsa ees. Ja taipasin, et avarustes elavad inimesed mõtlevad teisiti. Avastasin inimesed, kellel on see loomulikult olemas, mida me siin professioonina õpime – et unistus on osa sinu elust. Seal ei häbeneta rääkida oma unistustest, „kaugel silmapiiril“ tundub sama reaalne kui ligidal, see on sinu aja liinil juba olemas, ta on osa sinu reaalsusest. Inimesed seal kompenseerivad oma praegust unistusega. Mina olen minu perekond, hõim ja minu unistus. Mind tunnistatakse omaks ja minu unistusse usutakse. Inimesele, kes unistab julgesti, pole see tühi oblomovlus. Meil suhtutakse unistamisse negatiivselt, vaid rumal inimene teeb seda. Tark rabeleb. Puhkamata.
Kohutav produktiivsuse ihalus ajab meid taga. Kes kogu aeg kasumit ei tooda, langeb välja. Kes korraks peatub, pole võitluses osaline. Häbi on olla korrakski nõrk – see on meie nõrkus. Elu käib aga tsüklitena – vahel oled sa millegi alguses, vahel millegi lõpus, vahel iseendale ja iseendaga. Kuidas taastada ressursse, kui kogu aeg käib surumine?
Siin elades polnud mul päevas minutitki, et nt. emale helistada. Minu peas polnud selleks kohta. Meil läheb aur tööle, meil pole aega suhetele ega iseendale. Naudin seal, kuidas inimesed suhteid loovad ja hoiavad, naudin seda nagu vaadet mäe otsast.
Kogu meie elu on metamudelites kinni. Meie aju kinnistab või kujundab mõttestruktuurid. Võõras kultuur on lasknud mu mõttestruktuuridel muutuda paindlikumaks. Siinne reegel on seal tagurpidi. Mõte à reaktsioon à käitumine. Paindlik on tugev - tulgu mis tuleb, ma olen selleks valmis. Paindlikkus annab võimaluse mistahes olukorras püsti jääda, teha järgmine käik. Raskes olukorras ei aita loteriivõit, sind aitab see, kui sa vaatad oma elule teise pilguga ja näed oma elu mõttekammitsaid.
Hinge tervendav, muutusi tekitav, jõudu lisav tegevus ei alga mitte SPAst vaid sinu enda mõttestruktuuride teadvustamisest. Muuda neid, muutu paindlikumaks. Tänase olukorra muutumise võti on sinus. Leia see.

Unistus jah, aga kodu, perekond siin? Kodu on sinu sees, selgitab Ly. Ma pole omastest lahus - Skype. Tean iga päev, mida nad teevad. Kui ei teaks, ma ei igatseks, ma muretseks siis. Inimene tahab ikka midagi muud või midagi veel. Ära istu ja igatse. Kõik ei pea juhtuma kohe, kuid sinnapoole saab minna. Tuleb lihtsalt minema hakata.
Mis on seal kaugel erinev? Ly naeratab. Mitte mäed, kliima, toit, see, et naised silmini kaetud ... vaid see, kuidas on enesehinnang üles ehitatud. Inimese määratleb mitte kool, haridus, töökoht, pangaarve või auto mark. See pole see, kes sa oled. Hõimu mentaliteet on esmane, inimene üksikuna on kümnendajärguline. Individuaalne eneseteostus pole nii oluline. Elu võetakse kergemalt, sest ei pea kogu aeg saavutama. Rõõme on rohkem, sest ei pea kogu elu kiirustama. Elu on suunatud rohkem suhetele, kommunikatsioonile. Nad pole seda ülikoolis õppinud, kuid see on väga tark süsteem, kuidas nad loovad ja hoiavad suhteid, kuulavad, arutavad. Väike perekondlik seik ja selle lahendamine võib võtta aega sama palju kui meil aastase äriplaani koostamine.
Eestlane ütleb: tänasida toimetusi ära viska homse varna.
Beduiin ütleb: elu ei juhtu ühe päevaga. St et kõik, mis saab jääda homsesse, ei olegi tänase tegemine. Alati on homme. Elu eesmärk ei ole kalvinistlik tootlik rabamine.
Tammsaare ütleb: tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. See mõtlemine on eesti rahvale palju paha teinud. Armastus mille või kelle vastu? Ja kust see peab tulema, kui sa ei kanna seda enda sees, ka siis kui sa teed tööd või puhkad? Kui see on armastus enese vastu, siis peaks jah, töö selle kallal mitte lõppema.

Beduiini eluviis on mulle lõputult huvitav ideena: liigud sinna, kus on ressurss. Sa ei pea ressurssi kogu aeg looma. Lähed sinna, kus on vesi täna. Kui vesi kaob ära, lähed sina vee juurde. Meie ehitame maja soo peale ja siis hakkame sood kuivendama. Beduiin on kogu aeg otsiv, ta on kogu aeg liikuv – kus on vesi, vari, kasvab midagi. Ka tema mõte on seetõttu liikuv.
Ja asjad - beduiin ei saa endale palju asju lubada oma pideva liikumise tõttu. Meil on vaja kindlustundeks palju asju, selleks palju investeeringuid, selleks välist abi, pangalaenu ... mis viib lõpuks igasuguse kindlustunde. Mõtteviis, et sa ei ole paikne ja muutumatu, annab selle usu, et kõik on võimalik. Homme võib olla hoopis teistsugune, seega ka mina pean olema valmis muutuma. Asjad on kandilised. Kandilisi asju teevad vaid inimesed. Loodus ei tee. Me lööme ennast nende vastu pidevalt ära, aga teeme ikka kandilisi asju, mõtleme kandilisi mõtteid. Asjadega loome endale struktuuri, kus unistuseks on veel rohkem asju ja seda on raske muuta, sest ka meie mõtlemine on selline mittepaindlik, raskusi täis tuubitud.
Oled keeruliste teadmiste meister-õpetaja ja tulnud Eestisse suve lõpuni seda edasi andma. Mida õpetad? Keerulised sõnad narratiivteraapia, NLP, situatiivne eetika – see on abivahendite kogu. Rollimängud ja muinasjutt on loodud situatsioon, kus paned jalga teise inimese kingad. Õpid iseennast kiiremini tundma mängides sind ümbritsevaid rolle ja nähes ennast läbi nende rollide.
Aeg-ajalt saab meis endas ka mingi teema otsa. Needsamad mõtted ei aita meil uuesti alustada. Grupis koos treeneriga leiad üles oma mõttelõksud. Kui sead endale igasse päeva väikese ülesande, nt. 1,5 h rõõmu tunda, kas saad hakkama? Kuna sa pole seda praktiseerinud, ei oska sa selle allikat algul leidagi. Selleks peaks muutuma midagi sinu olemises. Õnne ei saa alati planeerida, ei saa omada kalendrit, mis on minutiteni täis kohustusi ja kus joonime alla õnne hetked. Õnnehetk on ootamatu – äkki näed oma kaaslase silmi, äkki ütled midagi või küsid küsimuse, mida ammu oli vaja; äkki näed selle kujuga pilve või õiget inimest ... kuid selle äratundmine peab olema sinu sees.
Igast asjast võib midagi uut tekkida. Me elame mikrokosmostes, millede vahel on muutumised. Maailma muutub, küsimata ja kogu aeg. Kui sina ei näe seda, ei muutu sinu olukord ja maailm kihutab su’st mööda. Ma õpetan elu õnnelikult elama.

Meie kultuure eristab määramatuse talumine või mittetalumine.
Elust kaob põnevus kui kaob väljakutse. Ilmajäämine - me kardame seda katsetada. Iga kaotus aga tähendab, et selle asemele tuleb midagi muud. See pole tühimik, vaid muutus. Me arvame, et kui midagi kaob, siis on see lõpp. Aga kui miski ei lõpe, ei saa ka uus alata.
Tahad muutuda, kuid kardad kaotada. Et seda hirmu ületada, vajad lisaressurssi. Ei, mitte uut pangakaarti, mitte rohkem asju, vaid sisemist jõudu, mis aitaks sul näha „mäe otsast“. Võta see abi vastu. Me ei julge küsida abi, sest kardame olla nõrgad. Meid on nii õpetatud.
Kui näed inimeses või situatsioonis potentsiaali, siis ongi see tegelikult unistus. Ära nõua, et see täituks täna ja tõestuseks palganumbrit, testi tulemust. Me otsime fakti, unistus pole nagu miski. Aga tänane tulemus ei tähenda, et sinus pole potentsiaali. Kui sinu pangaarve on täna miinuses, ei tähenda see, et sa ei suuda. Sinu potentsiaal tuleb lihtsalt üles leida ja tegutsema panna. Selleks on vaja treeningut. Sa ei näe kaugele, kui pole mäe otsas. Sinna ronida on üksi vahel raske ja hirmutavgi. Ära jää üksi.
Sinu koolituse nimi on laager? Suvi on peaaegu läbi.
Laager ei tähenda metsa ja niiskeid telke. See tähendab kuskilt välja tulemist. Oma vanast elust või situatsioonist eemaldumist. Laagrite = kohtumiste vahepeal on harjutused „iseseisvaks eluks“. Sellega kujundame hoiaku. Sa käid laagris, et õppida tegelema ENDA eluga. Treener abistab.
Me peame endas treenima uut nägemist. Vaatlema oma elu nagu kärbest seinal – eemalt. Siis oskame hinnata. Seda on nimetatud ka jumalikuks nägemiseks. Vahel tuleb oma maad ja rahvast ning nende olemisi ka sel kombel vaadata – õpid mõistma, andestama ja heal juhul ka aitama. Selle õppimine on fun, mänguline, mitte standardne planeerimine ja to-do list. Selle ülesanne on mitte tootlikkus, vaid me püüame üles leida õnnetunnet, mitte võtta seda kui veel ühte tööd.

Oleme Lyga vestelnud tunde. Tema enesekindlus on mind nakatanud – jah, ka mina suudan! Suudan oma elulaineid võtta mitte kui purustavat jõudu vaid kui vaimustavat loodusjõudu, mille harjal saab mõnusalt surfata, tunnetades enese jõudu ja üheks olemist. Ma ei pea neid laineid kartma, nad võtavad mind omaks, nad teevad mind õnnelikuks, kui julgen olla. Elus. Ja õnnelik.

Ly Layla koolituste kohta küsi lähemalt