Maailm muutub ainult seni kuni inimesed suudavad muutuda
1. samm - õpi elama
Elu on kord pidev muutumine. Ta nõuab meilt adapteerumist, pidevat õppimist - taas-, täiend- ja üleõppimist. See on loomulik. See on elu. Elu on õppimine. Ilusad sõnad.
Meile meeldivad muutused. Kuid ainult teatud suunas – laps kasvab, aga vanaema ei tohi vananeda (emast rääkimata); korter ja auto suurenevad, aga keegi ei tohi vaesemax jääda; me oleme järjest haritumad, kuid lepime üha labasema ja pealiskaudsema infokiirmögaga, mis enamasti bioloogilisele reprodutseerimistungile või ahnusele suunatud; me oleme üha sexikamad, kuid me ei tee enam lapsi; me sööme iga päev seda, millest kuningad veel paarsada aastat tagasi unistadagi ei võinud, kuid me ei tohi paxux minna; oleme loobunud füüsilisest tööst värskes õhus, kuid meie sooned ei tohi lupjuda... Me eitame, et elu on seotud ahelate hoomamatu räga ja meie vaid osake sellest, isegi kui oleme õppinud autosid, projekte, panku, riike juhtima. Me pole ikkagi õppinud mõtlema, aru saama, aktsepteerima. Me pole õppinud tegelikult elama.
Miks me peame õppima? Sellex et saavutada võimu enda ja teiste üle. Millex on vaja võimu? Sellex, et õnnelik olla. Mis teeb meid õnnelikux? See, kui oskame elada. Mida see tähendab? Ei tea. Me pole õppinud selle üle mõtlema. Me pole õppinud seda õppima.
Mis on elu mõte? Õnn. Mis teeb õnnelikux? Kohevust andev shampoon, uus trendikas jook, märkamatu tampoon, mis ennastki ära petab, karpmajake endise viljapõllu servas, auto, mis mõeldud preerias kihutamisex, kuid kuhu mahub kogu pere padajann, uus moblahelin, kataloogi eripakkumine ... Just, siin ongi elu mõtte võtmed peidus ja need võtmekesed on kuldsed. Õpi elama. Õpi asjades õnne nägema. Õpi mitte küsima. Ka seda mitte, mix on poe aknale kirjutatud SALE, mitte tüse või pärispax. Õpi mitte küsima. Õpi elama.
2. samm - õpi ellu jääma
Kuidas jääda ellu pidevas asjade ja nende saamisex vaja mineva raha puuduses? Tuleb panka minna. Ja tõestada, et whatever it takes, ma suudan ennast tulevikuski asjade eest müüa ja turul olen ma õppinud edukas olema.
Pangad aga on röövlid. Nemad on kiuslikud ja püüavad oma pisipeentest loetamatux kirjutatud lõpututest lepingutest kui kuradid viimast verepiiska pigistada. Nad olex juba ammu ära keelatud, kinni pandud, maalt välja saadetud (sest ega meil eestis ju ühtegi eesti panka enam pole), aga ei saa – kust me siis jälle raha saame, kui sukasäär kokku kuivab? No las nad siis olla ja röövida.
Kui pangad, kes lollidelt raha ära võtavad, on röövlid, siis mida öelda kaubamajade kohta, kuhu needsamad õnnetud ohvrid oma raskelt välja krediteeritud raha tassivad? Ka röövlid. Nii nagu panka ei aja keegi sunniga, nii ei ole ka neile õnnetutele töötutele ostukeskustes (sest tuhandete otsene töökohustus ei saa ju ometi olla päevast päeva kontrolloste sooritada) keegi käeraudu ja jalaahelaid kinnitanud. Aga kaubamajad on röövlid. Ja ainuke SALE neis on osturi krediit. Tuleb välja, et ühe röövli käest saadud raha viiaxe lihtsalt teisele röövlile. Oleme orjad. Aga kelle või mille? Millex meil seda raha vaja oligi? Kes on ohver? Õnnetu shoppaja ja pangalaenur. Kes need kurnajad siia tõi? Meie. Ja kes keda röövib? Inimene ennast? Nulliring. Õpetage aru saama.
Kas keegi on arvutanud (nt statistikaamet), kui palju ruutmeetreid on meil keskmise elaniku kohta? Ja võrrelnud neid numbreid nt tervishoiuameti poolt näidustatavaga. No et oleks teada, kuhu me ennast küüned verel ja selg higine rebime. Ja millal võiks öelda, et oleme kohal? Millal on „hästi“?
Kui palju riideid on vaja ennast karmi kliima eest kaitsmisex, kui kodus on pesumasin või vähemasti töökas kätepaar ja kraanist jooxev soe vesi? Kui palju riideid on sinu pesukapis? Pole kaugeltki piisavalt. Ja tegelikult on kapp ka juba väixex jäänud. Ja tegelikult ei mahu uus kapp sellesse väixesse korterisse. Ja õues on parkimiskohtadega kitsas. Et millex mulle veel üx auto? Aga kuidas see inimene siis kaubamajja saab ja kõik need kotid koju tarib? Jala vä?
3. samm - õpi õppima
Kas lapsele tohib laxu anda? No, oleme lõpux ometi eurooplased, st enam mitte, aga ... nii ausalt. Aga täiskasvanutele, kui nad on lapsikux muutunud? Või päris ära keeranud? Ja kas ainuke lax, mis lubatud, on smirnoff’i või mõne mahedama šoti viskit oma (kas te pole reklaame näinud?) või on üx väike majanduslanguse lax rahvahulkade korrale kutsumisex sobilik?
6-aastaselt tahavad kõik kooli minna (igasugune lasteaed või järelvaatajaga kodus istumine viskab lõpux üle), 15 aastselt ei taha mõned enam koolis käia, 25 aastaselt tahavad vähesed õppida, 40-50 aastaseid õppurid on reliktid ja .... ei, ärme sinna lähe.
Inimene kas õpib või teda õpetataxe. Ka siis kui ta ei taha. Sellex on meil lasteaed, kool, riik, maxuamet, politsei (kui enam muu ei aita ja reeglitest aru ei saa). Ja majanduslangus, kui enam miski ei aita joobumust pidurdada. Joobnul pole ju reegleid. Ta ei kuula keda karvastki, ammugi mitte mõistuse häält.
Olen tänases noortemaailmas eakas. Aga õpin. Sageli küsitaxe – mida sa õpid. No neid asju on nii palju, et nende loetlemine polex mõistlik. Targem või kohasem olex küsida, et mida ma veel õppinud ei ole. Paljutki. Ka õppima.
Õppimine on ellusuhtumine. Olen ise vilets õppija, õpin ainult sunnitult ja siis ka laisalt ja üle nurga. Tegelikult ei oskagi ma õieti midagi. Tunnen, et olen kõiges algaja. Aga õpin. Sellex, kuna olen laisk, vajan ma õpetajat. Iga asja jaox ikka mõnda. Kui ma neid muidu ei leia, siis palkan. St lähen kooli, maxulisse, kallisse kui vaja. Ja see töötab.
Enamik inimesi arvavad, et kui oleme õppinud potil käima, kursiivis kirjutama ja ülemusele alluma, siis on õppimine õpitud. Kui veel miski tunnistus ka sahtlipõhjas, siis pole enam kuhugi kõrgemale ega kaugemale tahta. Inimene on laisk. Ta ei taha õppida. Ta tahab „stabiilsust“. Stabiilne on vaid surm. Ja seda ka ainult siitpoolt vaadates. Elu ei saa olla stabiilne.
Õpime parem olema, tugevam olema, hellem olema, karmim olema, oma jalga õigesti keerama, õiget huulepulka seelikutooniga sobitama, õiges kohas õigete inimestega lõunat sööma, õigeid asju tahtma, oma kõhuvalust üle saama, mõtet mõtlema...
Miski minu elus ei ole „ära õpitud“ – ei arvutiprogramm (alati tuleb uus) ega liigutus (keha vananeb ja tal läheb meelest), ei sõnad (need hääbuvad), mõtted (need hajuvad müras) ega teine inimene sinu kõrval (ta muutub omas suunas).
Õpix siis vähemalt elama, õpix ellu jääma, õpix õppimagi.
Mu sõber lahutab. Oma vabaabielu. Nüüd on ta vist vabalahutatud. Pikk kooselu, mis lõppkokkuvõttes polnudki nii õnnetu ja piinarikas, sai otsa. Üks pere, millest ei saanud kunagi peret paberil ja annaalides, on katki. Nad on lahutamas. Ja see on kurb. Aga millest? Oma vabadusest? Sest oldi ju vabad. Kuigi abielus ka.
