Arutlusi aktuaalsetel teemadel – Anu Saagimi juhtum
Sissejuhatus
Valisin analüüsiks Eesti meedia ehk vaba ajakirjanduse viimase aja kajastustest teksti (õigemini on see järgnevate tekstide kogu, kuid hõlmab ühte sündmust ja teemat), millel minu arvates on sügavam sotsiaalne tähendus ühiskonnas ja samas väljakutse kirikule.
Igapäevasel kaduval ajakirjandusel on juhuslik kuid pidev lugejaskond. Ta mõjutab tunduva osa inimeste suhtumisi ja ütelusi, olgu need siis põhjendatud või vähem läbi mõeldud ja tekitab igapäevavestluste teemad. See on meie vox humana.
Tõsisemates väljaannetes on meil vastukaaluks ja isiklikuks mõtiskluseks piisavalt avaldatud ka autoreid, kes võiksid sotsiaalsetel teemadel luua silla kahe poole – päevameedia, mida sageli tühiseks peetakse ja teadusliku ning kristliku suhtumise vahel. Päevakajalisena aga ei leia neid mitte. Moodustavad aga need kõnelevad pooled ühiskonna terviku, olenemata näivast kaalukusest ühelt või teiselt poolt. Antud juhtum pole eriline oma kajastuste poolest – kuhu on kadunud Eesti mõtlevad kirjutajad?
Eelkõige püüan ma siinkohal analüüsida sõnumit, mida kirjutised kandsid ja vaadelda tekste sõnumi seisukohast, hoidudes võtmast pooli õige - vale.
Mõtiskluse aluseks olevad artiklid:
Anu Saagim kirikust: võltsmoraal ja silmakirjalikkus
Delfi, 16-08-2009
Kõne all on sündmused, mis leidsid aset teisipäeval, 4-08-2009 Püha Vaimu kirikus Tallinnas peale popartist Madonna kontserti samal õhtul. Tegemist oli Tallinna ühes auväärsemas kirikus peetud erapeoga, millele idee ja värvingu andis Madonna külaskäik.
Artiklist selgub, et pidu ei leidnud aset mitte juhuslikult vaid oli ette planeeritud ning valmistuti selleks eelnevatel päevadel üsna avalikult. Teistest artiklitest samal teemal selgub ka, et peo toimumise uudisnupuke koos mitmete detailidega oli avaldatud eelnevalt avalikus pressis (nt Päevaleht 06-08-2009).
Püha Vaimu kirikus Madonna kontserdi järelpeo korraldanud Anu Saagimi (AS) kinnitusel ei teinud ta midagi valesti, hoopis kui ei oleks olnud kirikusse kriitiliselt suhtunud Madonna kontserti, ei oleks ilmselt selline pidu aset leidnud.
AS: Olen tugevalt hakanud kahtlema, kas kirik on ikka see, kellena ennast näidata soovib. Saagimit häirib (ajakirjaniku sõnul) Eesti kirikute puhul see, et nad on inimeste jaoks suletud ...
Algselt (alates 5-08-2009) jooksis uudistesse, et on algatatud asjakohane kriminaaljuurdlus ja kurikaelad tabatakse. Juba järgmisel päeval kinnitati, et midagi pole kadunud ega lõhutud ning juurdlust ei tule. Ajakirjandusse hakkasid ilmuma nimed osalenutest – tuntud figuurid igapäevasest meediast (sh TV). Lainetena avaldati ka AS kirjutisi ja selgitusi juhtunu kohta. Vastuseta kiriku poolt.
Lainetused
Sündmust kommenteerisid kõik eesti päevameedia kanalid, nende hulgas muidugi Elu24, milles AS ise töötab, Õhtuleht jt. Kuid nö sõltumatutena leidsid kirjaruumi antud teemale ka mitmed soliidsemad väljaanded ja (uudiste)kanalid.
Terve saate pühendas sündmusele Vikerraadio „Kirikuelu“ 16-08-2009. Saade on ka interneti arhiivis kuulatav (Saagim 2009). Minu jaoks jäid kõrvu mitmed väljaütlemised, sh:
Olgem positiivsed ja rõõmsad ja tehkem huvitavaid asju, et rahvale ei jääks kirik nii kaugeks. Peolised olid kõik toredad inimesed ... (AS)
Kogu saatest jäi AS-st positiivne, elurõõmus, tänapäevane ja julge kuvand. Ka neist, keda ta esindas. Kirikule kahjuks need omadused ei laienenud, ka intervjueerija kaudu mitte. Tuletagem meelde, et saade on eelkõige kristlastele ja kultuurihuvilistele mõeldud programm.
Samal teemal oli tehtud intervjuu ajakirjas Naiste Maailm 18-08-2009:
... normaalset elurõõmsat inimlast ei meelita ühegi nipiga kohta, kus on surma lõhn ja rusuv atmosfäär, kus tohib ringi liikuda vaid varvastel ja naerulagingi on patt. Kirikul oleks juba ammu aeg oma koihaisune ürp maha visata ja uksed kogu ilmarahvale valla teha.
Ei ole olemas pühasid, veel pühamaid ning riivatuid või paganlikke inimesi. Kõik oleme ühe ilma lapsed, kelle peale paistab sama päike ja kellele jagab armu üks ja sama kõigevägevam.
Vastukajad
Olen püüdnud otsida vastukaaluks kiriku autoriteetide mõtestatud sõnavõtte. Kahjuks on need jäänud nimetuks „nördimuseks“. Mille üle ja miks kommenteerida pole suvatsetud. Üks, mille leidsin oli Päevaleht 06-08-2009:
Kiriku juhatuse esinaise Ülle Gunini sõnul tungisid „tundmatud isikud“ loata pühakotta.
Nädala algul kirjutas Päevaleht, et on liikumas jutud, justkui plaaniks keegi korraldada ühe Madonna kontserdi järelpeo Püha Vaimu kirikus. Seega polnud see mingi saladus ega eksprompt. Teade oli lehes! Ka antakse lugejale teada, et juba eelmisel päeval käis peo ettevalmistus, muuhulgas tehti heliproove ja peo valgustus oli võrreldav klubiga. See ei saanud olla märkamatu tegutsemine. Ilmselgelt oli kirikus juba eelmisel päeval rohkesti varustust. Kes käivad üldse igapäevaselt kiriku ruumides? Mitte keegi? Ka mitte juhtivad vaimulikud?
Naabertänavatel liikunud inimesed kuulsid pidu. „Pühakoja ümber nähti mitmeid Eestis tuntud inimesi“. Jääb küsimuseks, kuidas pr. Gunin klassifitseerib neid „tundmatutena“. Press andis teada, et leitud on ka patuoinas - töökoha kaotas valvur Gunnar Ränkel.
Oli neid, kelle suhtumiseks oli lihtsalt Apage Satanas! ilma seletusteta (nt. pr. Sõnajalg, kelle pere tegemised aastakümne jooksul kahtlemist leidnud, kuid kes esindas kristlasi). Loendasin enam kui kümmekond artiklit, milles oli mõjutajaks AS või kus oli tema enda sõnu kasutatud. Ei leidnud aga ühtegi nimelist ega sisulist seisukohavõttu Püha Vaimu kiriku või EELK poolt.
AS ja pressi sõnumi analüüs
AS ei ole meedias algaja. Ma olen teda pidanud selles vallas julgeks professionaaliks ja tajunud, et sageli on tema võidu pandiks just vastaspoole tahtlik või tahmatu apaatsus, loidus oma sõnumi edastamisel. Ma räägin meetoditest ja implementatsioonist, mitte sellest, kas mulle sõnumi sisu imponeerib või ei. Nii ongi kujunenud olukord, kus AS võib sisuliselt teha mida ta tahab ning ideid tal jätkub. Ei tohi ka unustada, et tema on küll kaanetüdruk, kuid AS ustava tiimi moodustavad umbes kümmekond Eestis hästi tuntud inimest erinevatelt elualadelt ning nende sõbrad. Tegemist on meediaga oskuslikult ümber käivate inimestega, kes mõjutavad päevakajalist, nad annavad sotsiaalseid signaale.
Seda kasutavad vaadeldavas olukorras ära ka väljaanded ise – jäädes nimetuteks (toimetus), kasutavad nad AS ära ruuporina, olles tegelikult mitte sõltumatud vaatlejad vaid manipuleeritavad. Seega – AS kaudu räägib „rahvas“. Lindpriina on Anul teised õigused. AS annab anonüümsuse ajakirjanikule oma mõtete avaldamiseks – näe mis tema tegi. Seega on tal vaikiv soosing.
Kiriku mittesakraalse ruumina kasutamisele annab oma värvingu ka pisiskandaal juunis – Rolf Juuniori kirikukontserdid keelati ära. Ma ise ei tunne Rolf Jun muusikat ega üritagi tundma saada, kuid see polegi meediasõnumi eesmärk – tema muusikast rääkida. Nooleteravik oli kiriku suunas, kes arusaamatult annab teatud artistidele (vanem põlvkond) kirikuid tasuliste kontsertide korraldamiseks kasutada ja teistele (noored) mitte. Kas see on meie sõnum?
AS sõnumitest vaadeldavates artiklites:
Need on tegelikult head sõnumid. Näen sind kahvatumas, hea lugeja. Nad on head, sest kui nende üle mõtiskleda, siis on neis palju seda, milles kirik täna Eestis ON nõrk ja kus tegemata tööd ning iseeneses olemine teravalt välja paistab.
AS ütleb näiteks: ... normaalset elurõõmsat inimlast ei meelita ühegi nipiga kohta, kus on surma lõhn ja rusuv atmosfäär, kus tohib ringi liikuda vaid varvastel ja naerulagingi on patt. Kas kirikus käija on ebanormaalne? Kuid tõsi ta on – Eesti kirik on masendavalt kurb ja endakeskne. Rõõmusõnumi asemel on rõhk kannatusel ning kirikus käijalt nõutakse selle meeleolu kandmist. Olen ise oma kirikus üllatusega kogenud, et ka klassikaline kirikuga seotud muusika nt ei ole enam sobilik.
Ehitasime advendiajal koos eesti ja itaalia lastega Petlemma linna. Külma ja pimeduse peletuseks ning ka harimiseks ja kosutuseks mängisin lastele erinevat Bach’i muusikat, püüdes näidata selle kustumatut ilu. Koguduseliikme pealekaebamise ja inspektsiooni tagajärg – mind süüdistati kirikus disko korraldamises ja Jõulu-linnu ma enam ei ehita.
Mul on tunne, et me ei julge mõelda ja otsustada, ei julge olla (P. Tillichilt laenatud väljend).
Kui kaugele peaks kirik tänapäevastumisel minema, et oma sõnumile truuks jääda?
Olen käinud Ameerikas pühapäevajutlustel, mis meenutavad rohkem suurkontserti, koos lavaliste efektide, mastaapsete ekraanide ja tuhandete kuulajatega. See pole ka vast eesti tee. Ometi näitab see otsinguid, mis meil puuduvad. Me eeldame, et inimesed tulevad kirikusse nagunii ja et Piibel on kodus ainus meediakandja, kuid 500 (700?) aastaga on kogudus muutunud ja sõnumi edastamiseks sellele tänasele kogudusele ei pea sõnum muutuma, küll aga selle esitamise viisid, et ennast arusaadavaks teha.
Ma arvan, et juhuslik polnud ka paljastus valvuri töökaotuse kohta - tavaliselt astub hea kombe kohaselt tagasi minister... Sellele kajastusele, nagu kogu loole oleks oodanud siiski mingit selgitust. Praegu on mul sellest mehest lihtsalt kahju, nagu peavad ebaõiglaselt süüdistatuks AS-i tuhanded eestlased.
AS suvelõpp oli kindlasti enamgi Madonnast inspireeritud kui vaid kirikus kepslemine. Vabadusesamba pildiseeria, mis kohe järgnes, meenutas paljuski kunagise katoliiklase Madonna 1980ndate lõpu ja 1990ndate esinemisi, mis tõmbasid endale isegi Paavsti tähelepanu. Vatikan reageeris 1991 a üleskutsega boikoteerida Madonna kontserte, nimetades seda „kõige saatanlikumaks šõuks inimkonna ajaloos“. Paljud maad on seda järginud. Mitte Eesti.
AS-l on ühes õigus – me oleme silmakirjalikud, kui eputame terve suve „Madonna külastab lõpuks Eestit! loosungitega“ nagu oleks see mingi rahvusvaheline tunnustus, mille oleme kätte võidelnud. Väidetavalt on seda oodatud juba üle 10 a. Eks ole siin artiste käinud ja käib veelgi. Madonna ja kiriku suhted on aga erilised ning ettevalmistused selleks turneeks oleksid pidanud algama ka kiriku poolt juba kevadel. Oleme silmakirjalikud, kui müüme uhkelt tema plaate, laseme 24/7 reklaame tema tulekust, saadame oma esileedi ennast ja riiki häbistama (Madonna ei suvatsenud teda vastu võtta) ning samas ... eitame sõnumit, mida Madonna toob. See meenutab mulle kangesti meest, kes lõbumajja minnes paneb abielusõrmuse ja pühitsetud risti taskusse – on ja ei ole ka või nagu Põrgupõhjal kombeks oli – nii, kuidas on kasulik.
Millist sõnumit peaks siin nägema kristlane?
AS: võime vaid Jumala lastena tema loodud maailmas ühes elada. Kas pole tõsi?
Kristlanegi on eelkõige inimene ja ühiskonna liige.
Üks minu XX sajandi lemmikuid kristlikke mõtlejaid A. Schweitzer on öelnud: nii nagu laine ei saa omaette olla, vaid võtab osa ookeani pidevast voogamisest, nii ei saa minagi elada oma elu üksnes endale, vaid ikka ainult kaasa elades kõigele elavale, mis mind ümbritseb. (Nossik 1976). See kehtib ka elava kiriku kohta.
Kõigil struktuuridel, kes tahavad ennast kuuldavaks teha ja oma sõnumit suunata (valitsus, president, parteid, suurorganisatsioonid, ühingud) on ikka olnud meediaprogramm, millesse kuuluvad nii strateegia kui taktika, mille eest vastutavad kompetentsed inimesed ja mis peab kandma eesmärki. Kirikul Eestis tundub see puuduvat. Ei osata kasutada tänapäevaseid meetodeid ja vahendeid ning pannakse sellega ennast teadlikult nõrgemasse positsiooni. Kriisiperioodidel, mil langevad vanad paradigmad, tuleb leida uusi teid ja kogemusi. Seda õpetab meile juba algkristlus (apostel Paulus oli ju omal ajal revolutsiooniline meediakangelane). Kiriku auditoorium pole algkristluse algusest kunagi kerge või „valmis“ olnud. Rahulikumaid aegu kui täna on raske ajaloost leida. Kas pole see ka kirikut mugavaks ja loidunuks muutnud?
Innustavat materjali leiame nt Paul Tillichilt (ootan kannatamatult, millal keegi tõlgiks tema sõjaaegsed, täna nii aktuaalsed, lendleht-kõned eesti keelde) või minupärast, Donne’lt, Rousseau’lt, kui see paremini konteksti sobib. Kuidas suutsid nt Paul Tillich, Albert Schweitzer jt teha ennast kuuldavaks ja mõistetavaks, olles ülipopulaarsed inimesed, filosoofid, teoloogid? Aga nii - silla kaudu, mille nad ehitasid oma sõnumi ja koguduse vahele; silla kaudu, mis ühendas tavainimese ideaaliga. Seda on kergem öelda kui teha, kuid püüd sinnapoole peaks alati jääma. Ka täna vajavad palju rohkemad kiriku sõnumi tuge, kui seda jutluseaegadel välja paistab.
Kas pole mitte kiriku uksed liiga tihedalt kinni unustatud? Nüüd oli/on aeg rääkida ja TEHA! Näidata, milline on kiriku seisukoht, mitte häbenedes peituda?
Ei ole meie tänane Eesti esimene ega ainuke, kes kriisis, eriti sotsiaalses, vaevleb ning ausalt – meie kriisi ulatus on ju tegelikult maises sfääris naeruväärne. Küll on aga meil unikaalne võimalus, näitamaks nüüd ja siin, et me (kirik) suudame kriisi lahendada ja me teame, kuhu tegelikult, koos meie ümber muutuva ühiskonnaga, liigume.
Lohutav mõte eelmise sajandi vastandlike religioonide uurijalt Guenon’ilt: ... vastandeil on tähendus vaid ühenduses teineteisega ja olenemata sellest, millised on nende avaldumisvormid, võib olla kindel, et kõik osalised ja ajutised hälbimised tasakaalust on kõikehõlmava tasakaalu kujunemise astmed (Guenon 1999, 18)
Me oleme inimestele andnud vabaduse (Srk 15.14; 17: 6), kuid kirik on jätnud tegemata suure töö – näitamaks, mida selle vabadusega peale hakata. Meie võistlejateks pole enam juudid või paganad, me oleme silmitsi meediaga, mis on oma vorme külatänaval jutlustajate aegadest lihvinud ja võimendanud. Samad relvad on ka meie (st kiriku) käes. Ärgem heitugem neid kasutamast. Püüdes küll rääkida üldisest, mitte isiklikust, olen siiani pettunud, et kevadel UIs kavandatud filmiõhtud teoks ei saanud. Mind ajendas ei muu, kui teadmine, et enamik 20-25 aastastest haritud noortest on neid vastuokslikku tõlgendamist külvavaid filme (kümneid) näinud, meie õpetajad aga mitte. Kuidas saame nendega rääkida, kui meid ei huvita, millesse nemad usuvad? Juba Paulus rääkis paganaga paganate keeles, juutidega juutide keeles (Gl, Rm jt). Keegi ju kujundab nende noorte arvamuse nähtust. Kes? Kes ütleb neile „minust lahus ei suuda te midagi teha“ Jh 15:5) – kas kirik või reklaamifirmad, anusaagimid?
On tegematajätmine ja julguse puuduski, kui loodame, et iga tänapäeva noore peas kumisevad sõnad „küllap te tunnete nad ära nende viljas“ (Mt 7:20), kui neile seda ligi lastud ei ole. Kas pole kirik meediastaaride kõrval täna mitte see vaene, keda tõugatakse (Srk 13:23). Kas see on vaitolemise vabandus? Ka sõna on tegu (Mt 12:37) või tegematajätmine. Institutsionaalsel ehk organiseeritud religioonil on küll ainult piiratud mõju inimeste religioossele tunnetusele (Boyer ja Bergstrom 2009), kuid seda ei tohiks ka alahinnata.
Sõnum, mille me täna saadame, ei saa olla vaid kogudusele kantslist või altari eest, sest kui varem oli koguduseks kogu ühiskond, siis nüüd on see vaid osake sellest – ühiskond muutub, veel põlvkond tagasi toiminud tabud on muutunud reegliks (Nigul 2009) (Tiit 2008) ja parem on seda endale tunnistada kui pead liiva alla (või käärkambrisse) peita. Küsimus – milline osake Eesti ühiskonnast käib kirikus? Kas see, kes läheb ja räägib oma kogemusest ja elust häbenemata või see, kes pigem varjab oma ebapopulaarset „saladust“ (kirikuskäijate arv ja nende sotsiaalne segment – Kilemit, Altnurme jt uuringud). Millest selline tagasihoitus? Kas on võimalik, et just kirik on see, kes pole orjaikkest vabanenud ja vaikib harjunult nagu 20, 30, 50 a tagasi? Või ei oska me lihtsalt näha, millist sõnumit kuuldakse? Samalaadsed probleemid vaevad ju sotsiaalteaduste muid sfääre, nt haridust. (Kärner 2009). Pidagem aga meeles, et see, kus me oleme, on lihtsalt üks punkt seni läbi käidud ja loodetavasti jätkuval teel (Kärner 2009). Tänane „nõuab meie arusaamises religioossest aktiivsusest olulist vaatenurga muutust. Esiteks kirjeldab see religiooni valdavalt kommunikatsiooni, mitte sisemiste uskumuste kaudu. Siin loeb see, mida inimesed teistele demonstreerivad“. (Boyer ja Bergstrom 2009).
Lõpetuseks
Vaid sellel – üksteist mõista püüdmise ja dialoogi teel – näen valgust. Kui Jumala armastuse laiendame sellisele ligemesele, nagu ta täna on (isegi kui ta vajab juhatust), mitte sellisele, nagu tahame teda oma ideaalis näha, vaid siis saame dialoogi luua ja vastastikku seisukohti vaagida. Eeldame ju, et ka kirikut võetakse omaks kõigi tema vigade ja puudujääkidega (ärge öelge, et neid pole). Siit tulenebki eksegeetiline ja hermeneutiline küsimus kirikule kui kuulajale, seekord mitte ainult ütlejale – mis see on, mida nad seal tänavatel ja internetis tegelikult ütlevad? Kas pole see mitte sõnum sellest, et nad tahavad meiega rääkida, kuid ei tea, kuidas kuuluda osadusse inimestena nagu nad on? Kas pole nende hõigetele vastuseks enamasti vaid ... vaikus? Kas ei ole meil mitte kiriku ukse taga arvatavate vaenutsevate prõmmijate asemel lihtsalt koputajad? On meie uks ikka lahti? Kas ligemesele ja armastusega?
Pauluse sõnum on selge – vihata on kerge, armastada ja mõista raske. Isegi Vaimu abil on see vahel ületamatu müür surelikele, kes oma lihast kõrgemale tõusta ei jaksa.
Kirikut juhivad inimesed. Kui inimene on näinud maailmas küll kõike, kuid unustanud just selle, mis võimaldaks lahenduse, siis on viga temas endas, kuigi on alati välised tegurid mõjunud kaasa, et inimese võis unustada tähtsa. (Masing 2008, 262) Teine häda, et inimene on väga tõe lähedal, kuid ei suuda seda sõnastada ... (on ka) võimalus, et maailm või Jumal inimest petab sihilikult ja laseb asju paista teises valguses ... (Masing 2008, 263).
Mulle tundub, et kirikult lihtsalt oodatakse enamat tavapärasest. Eelkõige julgust olla ja oma sõnaga välja astuda, nagu seda AS tegi. Ma ei kommenteeri siinkohal, kas tal oli õigus või mitte. Mis on temal, mida kirikul täna ja siin ei ole? Kui sind ei respekteerita isegi vastuse vääriliseks, on raske dialoogi pidada. Veelkord – AS taga seisavad konkreetses juhtumis kümned mitte „tundmatud“ inimesed, nende suhtumist jälgivad aga tuhanded.
Delfil on rohkem lugejaid kui aktiivselt kirikus käijaid. Aga ei pea nii olema. Siiski ei saa ju lahingut võita, kui sellest osa ei võeta. Jumaliku armu kõrval on meil ka kohutusena maised teod teha.
Dixi et animam levavi - Rääkis ja kergendas (sellega) hinge.
Becketile: Sa mõtled liiga palju. Kunagi see lõpeb sul veel halvasti. Sellest need probleemid tekivadki, et sa mõtled. Niikaua sa mõtled, kuni komistad ühel päeval mõne probleemi otsa, millele su vägev pea leiabki lahenduse, aga sa ise satud võimatusse olukorda, mida oleks targem olnud vältida, nii nagu lollid inimesed teevadki, kes just sellepärast kaua elavad.
(Anouilh 1968)
Sissejuhatus
Valisin analüüsiks Eesti meedia ehk vaba ajakirjanduse viimase aja kajastustest teksti (õigemini on see järgnevate tekstide kogu, kuid hõlmab ühte sündmust ja teemat), millel minu arvates on sügavam sotsiaalne tähendus ühiskonnas ja samas väljakutse kirikule.
Igapäevasel kaduval ajakirjandusel on juhuslik kuid pidev lugejaskond. Ta mõjutab tunduva osa inimeste suhtumisi ja ütelusi, olgu need siis põhjendatud või vähem läbi mõeldud ja tekitab igapäevavestluste teemad. See on meie vox humana.
Tõsisemates väljaannetes on meil vastukaaluks ja isiklikuks mõtiskluseks piisavalt avaldatud ka autoreid, kes võiksid sotsiaalsetel teemadel luua silla kahe poole – päevameedia, mida sageli tühiseks peetakse ja teadusliku ning kristliku suhtumise vahel. Päevakajalisena aga ei leia neid mitte. Moodustavad aga need kõnelevad pooled ühiskonna terviku, olenemata näivast kaalukusest ühelt või teiselt poolt. Antud juhtum pole eriline oma kajastuste poolest – kuhu on kadunud Eesti mõtlevad kirjutajad?
Eelkõige püüan ma siinkohal analüüsida sõnumit, mida kirjutised kandsid ja vaadelda tekste sõnumi seisukohast, hoidudes võtmast pooli õige - vale.
Miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks.
Shakespeare, W. Hamlet (lk 44)
Mõtiskluse aluseks olevad artiklid:
Anu Saagim kirikust: võltsmoraal ja silmakirjalikkus
Delfi, 16-08-2009
Kõne all on sündmused, mis leidsid aset teisipäeval, 4-08-2009 Püha Vaimu kirikus Tallinnas peale popartist Madonna kontserti samal õhtul. Tegemist oli Tallinna ühes auväärsemas kirikus peetud erapeoga, millele idee ja värvingu andis Madonna külaskäik.
Artiklist selgub, et pidu ei leidnud aset mitte juhuslikult vaid oli ette planeeritud ning valmistuti selleks eelnevatel päevadel üsna avalikult. Teistest artiklitest samal teemal selgub ka, et peo toimumise uudisnupuke koos mitmete detailidega oli avaldatud eelnevalt avalikus pressis (nt Päevaleht 06-08-2009).
Püha Vaimu kirikus Madonna kontserdi järelpeo korraldanud Anu Saagimi (AS) kinnitusel ei teinud ta midagi valesti, hoopis kui ei oleks olnud kirikusse kriitiliselt suhtunud Madonna kontserti, ei oleks ilmselt selline pidu aset leidnud.
AS: Olen tugevalt hakanud kahtlema, kas kirik on ikka see, kellena ennast näidata soovib. Saagimit häirib (ajakirjaniku sõnul) Eesti kirikute puhul see, et nad on inimeste jaoks suletud ...
Algselt (alates 5-08-2009) jooksis uudistesse, et on algatatud asjakohane kriminaaljuurdlus ja kurikaelad tabatakse. Juba järgmisel päeval kinnitati, et midagi pole kadunud ega lõhutud ning juurdlust ei tule. Ajakirjandusse hakkasid ilmuma nimed osalenutest – tuntud figuurid igapäevasest meediast (sh TV). Lainetena avaldati ka AS kirjutisi ja selgitusi juhtunu kohta. Vastuseta kiriku poolt.
Lainetused
Sündmust kommenteerisid kõik eesti päevameedia kanalid, nende hulgas muidugi Elu24, milles AS ise töötab, Õhtuleht jt. Kuid nö sõltumatutena leidsid kirjaruumi antud teemale ka mitmed soliidsemad väljaanded ja (uudiste)kanalid.
Terve saate pühendas sündmusele Vikerraadio „Kirikuelu“ 16-08-2009. Saade on ka interneti arhiivis kuulatav (Saagim 2009). Minu jaoks jäid kõrvu mitmed väljaütlemised, sh:
Olgem positiivsed ja rõõmsad ja tehkem huvitavaid asju, et rahvale ei jääks kirik nii kaugeks. Peolised olid kõik toredad inimesed ... (AS)
Kogu saatest jäi AS-st positiivne, elurõõmus, tänapäevane ja julge kuvand. Ka neist, keda ta esindas. Kirikule kahjuks need omadused ei laienenud, ka intervjueerija kaudu mitte. Tuletagem meelde, et saade on eelkõige kristlastele ja kultuurihuvilistele mõeldud programm.
Samal teemal oli tehtud intervjuu ajakirjas Naiste Maailm 18-08-2009:
Hello, Jumal ei ole kuri pika habemega vanamehenäss pilve äärel, roosk käes. Mitte Jumal ei vihasta ega karista jumalavallatuid, seda teevad ikka luust ja lihast inimesed.
... normaalset elurõõmsat inimlast ei meelita ühegi nipiga kohta, kus on surma lõhn ja rusuv atmosfäär, kus tohib ringi liikuda vaid varvastel ja naerulagingi on patt. Kirikul oleks juba ammu aeg oma koihaisune ürp maha visata ja uksed kogu ilmarahvale valla teha.
Ei ole olemas pühasid, veel pühamaid ning riivatuid või paganlikke inimesi. Kõik oleme ühe ilma lapsed, kelle peale paistab sama päike ja kellele jagab armu üks ja sama kõigevägevam.
Vastukajad
Olen püüdnud otsida vastukaaluks kiriku autoriteetide mõtestatud sõnavõtte. Kahjuks on need jäänud nimetuks „nördimuseks“. Mille üle ja miks kommenteerida pole suvatsetud. Üks, mille leidsin oli Päevaleht 06-08-2009:
Kiriku juhatuse esinaise Ülle Gunini sõnul tungisid „tundmatud isikud“ loata pühakotta.
Nädala algul kirjutas Päevaleht, et on liikumas jutud, justkui plaaniks keegi korraldada ühe Madonna kontserdi järelpeo Püha Vaimu kirikus. Seega polnud see mingi saladus ega eksprompt. Teade oli lehes! Ka antakse lugejale teada, et juba eelmisel päeval käis peo ettevalmistus, muuhulgas tehti heliproove ja peo valgustus oli võrreldav klubiga. See ei saanud olla märkamatu tegutsemine. Ilmselgelt oli kirikus juba eelmisel päeval rohkesti varustust. Kes käivad üldse igapäevaselt kiriku ruumides? Mitte keegi? Ka mitte juhtivad vaimulikud?
Naabertänavatel liikunud inimesed kuulsid pidu. „Pühakoja ümber nähti mitmeid Eestis tuntud inimesi“. Jääb küsimuseks, kuidas pr. Gunin klassifitseerib neid „tundmatutena“. Press andis teada, et leitud on ka patuoinas - töökoha kaotas valvur Gunnar Ränkel.
Oli neid, kelle suhtumiseks oli lihtsalt Apage Satanas! ilma seletusteta (nt. pr. Sõnajalg, kelle pere tegemised aastakümne jooksul kahtlemist leidnud, kuid kes esindas kristlasi). Loendasin enam kui kümmekond artiklit, milles oli mõjutajaks AS või kus oli tema enda sõnu kasutatud. Ei leidnud aga ühtegi nimelist ega sisulist seisukohavõttu Püha Vaimu kiriku või EELK poolt.
AS ja pressi sõnumi analüüs
AS ei ole meedias algaja. Ma olen teda pidanud selles vallas julgeks professionaaliks ja tajunud, et sageli on tema võidu pandiks just vastaspoole tahtlik või tahmatu apaatsus, loidus oma sõnumi edastamisel. Ma räägin meetoditest ja implementatsioonist, mitte sellest, kas mulle sõnumi sisu imponeerib või ei. Nii ongi kujunenud olukord, kus AS võib sisuliselt teha mida ta tahab ning ideid tal jätkub. Ei tohi ka unustada, et tema on küll kaanetüdruk, kuid AS ustava tiimi moodustavad umbes kümmekond Eestis hästi tuntud inimest erinevatelt elualadelt ning nende sõbrad. Tegemist on meediaga oskuslikult ümber käivate inimestega, kes mõjutavad päevakajalist, nad annavad sotsiaalseid signaale.
Seda kasutavad vaadeldavas olukorras ära ka väljaanded ise – jäädes nimetuteks (toimetus), kasutavad nad AS ära ruuporina, olles tegelikult mitte sõltumatud vaatlejad vaid manipuleeritavad. Seega – AS kaudu räägib „rahvas“. Lindpriina on Anul teised õigused. AS annab anonüümsuse ajakirjanikule oma mõtete avaldamiseks – näe mis tema tegi. Seega on tal vaikiv soosing.
Kiriku mittesakraalse ruumina kasutamisele annab oma värvingu ka pisiskandaal juunis – Rolf Juuniori kirikukontserdid keelati ära. Ma ise ei tunne Rolf Jun muusikat ega üritagi tundma saada, kuid see polegi meediasõnumi eesmärk – tema muusikast rääkida. Nooleteravik oli kiriku suunas, kes arusaamatult annab teatud artistidele (vanem põlvkond) kirikuid tasuliste kontsertide korraldamiseks kasutada ja teistele (noored) mitte. Kas see on meie sõnum?
AS sõnumitest vaadeldavates artiklites:
Need on tegelikult head sõnumid. Näen sind kahvatumas, hea lugeja. Nad on head, sest kui nende üle mõtiskleda, siis on neis palju seda, milles kirik täna Eestis ON nõrk ja kus tegemata tööd ning iseeneses olemine teravalt välja paistab.
AS ütleb näiteks: ... normaalset elurõõmsat inimlast ei meelita ühegi nipiga kohta, kus on surma lõhn ja rusuv atmosfäär, kus tohib ringi liikuda vaid varvastel ja naerulagingi on patt. Kas kirikus käija on ebanormaalne? Kuid tõsi ta on – Eesti kirik on masendavalt kurb ja endakeskne. Rõõmusõnumi asemel on rõhk kannatusel ning kirikus käijalt nõutakse selle meeleolu kandmist. Olen ise oma kirikus üllatusega kogenud, et ka klassikaline kirikuga seotud muusika nt ei ole enam sobilik.Ehitasime advendiajal koos eesti ja itaalia lastega Petlemma linna. Külma ja pimeduse peletuseks ning ka harimiseks ja kosutuseks mängisin lastele erinevat Bach’i muusikat, püüdes näidata selle kustumatut ilu. Koguduseliikme pealekaebamise ja inspektsiooni tagajärg – mind süüdistati kirikus disko korraldamises ja Jõulu-linnu ma enam ei ehita.
Mul on tunne, et me ei julge mõelda ja otsustada, ei julge olla (P. Tillichilt laenatud väljend).
Kui kaugele peaks kirik tänapäevastumisel minema, et oma sõnumile truuks jääda?
Olen käinud Ameerikas pühapäevajutlustel, mis meenutavad rohkem suurkontserti, koos lavaliste efektide, mastaapsete ekraanide ja tuhandete kuulajatega. See pole ka vast eesti tee. Ometi näitab see otsinguid, mis meil puuduvad. Me eeldame, et inimesed tulevad kirikusse nagunii ja et Piibel on kodus ainus meediakandja, kuid 500 (700?) aastaga on kogudus muutunud ja sõnumi edastamiseks sellele tänasele kogudusele ei pea sõnum muutuma, küll aga selle esitamise viisid, et ennast arusaadavaks teha.
Ma arvan, et juhuslik polnud ka paljastus valvuri töökaotuse kohta - tavaliselt astub hea kombe kohaselt tagasi minister... Sellele kajastusele, nagu kogu loole oleks oodanud siiski mingit selgitust. Praegu on mul sellest mehest lihtsalt kahju, nagu peavad ebaõiglaselt süüdistatuks AS-i tuhanded eestlased.
AS suvelõpp oli kindlasti enamgi Madonnast inspireeritud kui vaid kirikus kepslemine. Vabadusesamba pildiseeria, mis kohe järgnes, meenutas paljuski kunagise katoliiklase Madonna 1980ndate lõpu ja 1990ndate esinemisi, mis tõmbasid endale isegi Paavsti tähelepanu. Vatikan reageeris 1991 a üleskutsega boikoteerida Madonna kontserte, nimetades seda „kõige saatanlikumaks šõuks inimkonna ajaloos“. Paljud maad on seda järginud. Mitte Eesti.
AS-l on ühes õigus – me oleme silmakirjalikud, kui eputame terve suve „Madonna külastab lõpuks Eestit! loosungitega“ nagu oleks see mingi rahvusvaheline tunnustus, mille oleme kätte võidelnud. Väidetavalt on seda oodatud juba üle 10 a. Eks ole siin artiste käinud ja käib veelgi. Madonna ja kiriku suhted on aga erilised ning ettevalmistused selleks turneeks oleksid pidanud algama ka kiriku poolt juba kevadel. Oleme silmakirjalikud, kui müüme uhkelt tema plaate, laseme 24/7 reklaame tema tulekust, saadame oma esileedi ennast ja riiki häbistama (Madonna ei suvatsenud teda vastu võtta) ning samas ... eitame sõnumit, mida Madonna toob. See meenutab mulle kangesti meest, kes lõbumajja minnes paneb abielusõrmuse ja pühitsetud risti taskusse – on ja ei ole ka või nagu Põrgupõhjal kombeks oli – nii, kuidas on kasulik.
Millist sõnumit peaks siin nägema kristlane?
AS: võime vaid Jumala lastena tema loodud maailmas ühes elada. Kas pole tõsi?
Kristlanegi on eelkõige inimene ja ühiskonna liige.
Üks minu XX sajandi lemmikuid kristlikke mõtlejaid A. Schweitzer on öelnud: nii nagu laine ei saa omaette olla, vaid võtab osa ookeani pidevast voogamisest, nii ei saa minagi elada oma elu üksnes endale, vaid ikka ainult kaasa elades kõigele elavale, mis mind ümbritseb. (Nossik 1976). See kehtib ka elava kiriku kohta.
Kõigil struktuuridel, kes tahavad ennast kuuldavaks teha ja oma sõnumit suunata (valitsus, president, parteid, suurorganisatsioonid, ühingud) on ikka olnud meediaprogramm, millesse kuuluvad nii strateegia kui taktika, mille eest vastutavad kompetentsed inimesed ja mis peab kandma eesmärki. Kirikul Eestis tundub see puuduvat. Ei osata kasutada tänapäevaseid meetodeid ja vahendeid ning pannakse sellega ennast teadlikult nõrgemasse positsiooni. Kriisiperioodidel, mil langevad vanad paradigmad, tuleb leida uusi teid ja kogemusi. Seda õpetab meile juba algkristlus (apostel Paulus oli ju omal ajal revolutsiooniline meediakangelane). Kiriku auditoorium pole algkristluse algusest kunagi kerge või „valmis“ olnud. Rahulikumaid aegu kui täna on raske ajaloost leida. Kas pole see ka kirikut mugavaks ja loidunuks muutnud?
Innustavat materjali leiame nt Paul Tillichilt (ootan kannatamatult, millal keegi tõlgiks tema sõjaaegsed, täna nii aktuaalsed, lendleht-kõned eesti keelde) või minupärast, Donne’lt, Rousseau’lt, kui see paremini konteksti sobib. Kuidas suutsid nt Paul Tillich, Albert Schweitzer jt teha ennast kuuldavaks ja mõistetavaks, olles ülipopulaarsed inimesed, filosoofid, teoloogid? Aga nii - silla kaudu, mille nad ehitasid oma sõnumi ja koguduse vahele; silla kaudu, mis ühendas tavainimese ideaaliga. Seda on kergem öelda kui teha, kuid püüd sinnapoole peaks alati jääma. Ka täna vajavad palju rohkemad kiriku sõnumi tuge, kui seda jutluseaegadel välja paistab.
Kas pole mitte kiriku uksed liiga tihedalt kinni unustatud? Nüüd oli/on aeg rääkida ja TEHA! Näidata, milline on kiriku seisukoht, mitte häbenedes peituda?
Ei ole meie tänane Eesti esimene ega ainuke, kes kriisis, eriti sotsiaalses, vaevleb ning ausalt – meie kriisi ulatus on ju tegelikult maises sfääris naeruväärne. Küll on aga meil unikaalne võimalus, näitamaks nüüd ja siin, et me (kirik) suudame kriisi lahendada ja me teame, kuhu tegelikult, koos meie ümber muutuva ühiskonnaga, liigume.Lohutav mõte eelmise sajandi vastandlike religioonide uurijalt Guenon’ilt: ... vastandeil on tähendus vaid ühenduses teineteisega ja olenemata sellest, millised on nende avaldumisvormid, võib olla kindel, et kõik osalised ja ajutised hälbimised tasakaalust on kõikehõlmava tasakaalu kujunemise astmed (Guenon 1999, 18)
Me oleme inimestele andnud vabaduse (Srk 15.14; 17: 6), kuid kirik on jätnud tegemata suure töö – näitamaks, mida selle vabadusega peale hakata. Meie võistlejateks pole enam juudid või paganad, me oleme silmitsi meediaga, mis on oma vorme külatänaval jutlustajate aegadest lihvinud ja võimendanud. Samad relvad on ka meie (st kiriku) käes. Ärgem heitugem neid kasutamast. Püüdes küll rääkida üldisest, mitte isiklikust, olen siiani pettunud, et kevadel UIs kavandatud filmiõhtud teoks ei saanud. Mind ajendas ei muu, kui teadmine, et enamik 20-25 aastastest haritud noortest on neid vastuokslikku tõlgendamist külvavaid filme (kümneid) näinud, meie õpetajad aga mitte. Kuidas saame nendega rääkida, kui meid ei huvita, millesse nemad usuvad? Juba Paulus rääkis paganaga paganate keeles, juutidega juutide keeles (Gl, Rm jt). Keegi ju kujundab nende noorte arvamuse nähtust. Kes? Kes ütleb neile „minust lahus ei suuda te midagi teha“ Jh 15:5) – kas kirik või reklaamifirmad, anusaagimid?
On tegematajätmine ja julguse puuduski, kui loodame, et iga tänapäeva noore peas kumisevad sõnad „küllap te tunnete nad ära nende viljas“ (Mt 7:20), kui neile seda ligi lastud ei ole. Kas pole kirik meediastaaride kõrval täna mitte see vaene, keda tõugatakse (Srk 13:23). Kas see on vaitolemise vabandus? Ka sõna on tegu (Mt 12:37) või tegematajätmine. Institutsionaalsel ehk organiseeritud religioonil on küll ainult piiratud mõju inimeste religioossele tunnetusele (Boyer ja Bergstrom 2009), kuid seda ei tohiks ka alahinnata.
Sõnum, mille me täna saadame, ei saa olla vaid kogudusele kantslist või altari eest, sest kui varem oli koguduseks kogu ühiskond, siis nüüd on see vaid osake sellest – ühiskond muutub, veel põlvkond tagasi toiminud tabud on muutunud reegliks (Nigul 2009) (Tiit 2008) ja parem on seda endale tunnistada kui pead liiva alla (või käärkambrisse) peita. Küsimus – milline osake Eesti ühiskonnast käib kirikus? Kas see, kes läheb ja räägib oma kogemusest ja elust häbenemata või see, kes pigem varjab oma ebapopulaarset „saladust“ (kirikuskäijate arv ja nende sotsiaalne segment – Kilemit, Altnurme jt uuringud). Millest selline tagasihoitus? Kas on võimalik, et just kirik on see, kes pole orjaikkest vabanenud ja vaikib harjunult nagu 20, 30, 50 a tagasi? Või ei oska me lihtsalt näha, millist sõnumit kuuldakse? Samalaadsed probleemid vaevad ju sotsiaalteaduste muid sfääre, nt haridust. (Kärner 2009). Pidagem aga meeles, et see, kus me oleme, on lihtsalt üks punkt seni läbi käidud ja loodetavasti jätkuval teel (Kärner 2009). Tänane „nõuab meie arusaamises religioossest aktiivsusest olulist vaatenurga muutust. Esiteks kirjeldab see religiooni valdavalt kommunikatsiooni, mitte sisemiste uskumuste kaudu. Siin loeb see, mida inimesed teistele demonstreerivad“. (Boyer ja Bergstrom 2009).
Lõpetuseks
Vaid sellel – üksteist mõista püüdmise ja dialoogi teel – näen valgust. Kui Jumala armastuse laiendame sellisele ligemesele, nagu ta täna on (isegi kui ta vajab juhatust), mitte sellisele, nagu tahame teda oma ideaalis näha, vaid siis saame dialoogi luua ja vastastikku seisukohti vaagida. Eeldame ju, et ka kirikut võetakse omaks kõigi tema vigade ja puudujääkidega (ärge öelge, et neid pole). Siit tulenebki eksegeetiline ja hermeneutiline küsimus kirikule kui kuulajale, seekord mitte ainult ütlejale – mis see on, mida nad seal tänavatel ja internetis tegelikult ütlevad? Kas pole see mitte sõnum sellest, et nad tahavad meiega rääkida, kuid ei tea, kuidas kuuluda osadusse inimestena nagu nad on? Kas pole nende hõigetele vastuseks enamasti vaid ... vaikus? Kas ei ole meil mitte kiriku ukse taga arvatavate vaenutsevate prõmmijate asemel lihtsalt koputajad? On meie uks ikka lahti? Kas ligemesele ja armastusega?
Pauluse sõnum on selge – vihata on kerge, armastada ja mõista raske. Isegi Vaimu abil on see vahel ületamatu müür surelikele, kes oma lihast kõrgemale tõusta ei jaksa.
Kirikut juhivad inimesed. Kui inimene on näinud maailmas küll kõike, kuid unustanud just selle, mis võimaldaks lahenduse, siis on viga temas endas, kuigi on alati välised tegurid mõjunud kaasa, et inimese võis unustada tähtsa. (Masing 2008, 262) Teine häda, et inimene on väga tõe lähedal, kuid ei suuda seda sõnastada ... (on ka) võimalus, et maailm või Jumal inimest petab sihilikult ja laseb asju paista teises valguses ... (Masing 2008, 263).
Mulle tundub, et kirikult lihtsalt oodatakse enamat tavapärasest. Eelkõige julgust olla ja oma sõnaga välja astuda, nagu seda AS tegi. Ma ei kommenteeri siinkohal, kas tal oli õigus või mitte. Mis on temal, mida kirikul täna ja siin ei ole? Kui sind ei respekteerita isegi vastuse vääriliseks, on raske dialoogi pidada. Veelkord – AS taga seisavad konkreetses juhtumis kümned mitte „tundmatud“ inimesed, nende suhtumist jälgivad aga tuhanded.
Delfil on rohkem lugejaid kui aktiivselt kirikus käijaid. Aga ei pea nii olema. Siiski ei saa ju lahingut võita, kui sellest osa ei võeta. Jumaliku armu kõrval on meil ka kohutusena maised teod teha.
Dixi et animam levavi - Rääkis ja kergendas (sellega) hinge.
No comments:
Post a Comment