Roheliselt sammuv Anu

Äsja on vähemalt pealinnas suuremad kaubandusketid jõudnud lõpule tarbimisfestivalide ehk erinimeliste soodusnädalatega. Mõneks ajaks on lakanud roosade, kollaste ja muude eredavärviliste kilekottide lausvool ostlema hõiklevatel tänavatel. Need kilekotid on sümboliseerinud teadet Sa suudad rohkem, Sul on veel ressursse, Sa jaksad ... tarbida ja kokku osta!

Muidugi on ostetud ka seda, mida lõpuks vaja läheb. Aga mitte ainult. Ja need lõputud kilekotid...

1. mai ei ole kaugel – veel üks päev, mil peaksime korraks enda ümber vaatama ja ennast looduse osana tundma. Siin, Eestimaal, lokaalselt, mõeldes globaalselt.


Maapäev tähistab sel aastal oma 40. aastapäeva. See on liikumine, mis Eestis antud nime all suhteliselt uus nähtus, liites pikaajalised kohalikud traditsioonid ülemaailmse liikumisega. On ju meist eelmine ja üle-eelmine põlvkond ikka mai algul riisunud, korrastanud, koristanud ja hoolitsenud keskkonna eest, mida iga päev näeme, kasutame, tarbime.

Kapitalistliku asjade hulluse kõrval on tegutsejaid, kes tekitavad ruumi mõtlemisele ja peatumisele üldises roosakollases liikumises. Anu Vunk on üks neist hakkajatest, kellele läheb korda see, mis meie ümber mitte ainult täna sünnib, vaid ka maailm, kuhu oma lapsed ja lapselapsed juhatame. Maakera on tõmbunud üha ümmargusemaks, ka kauged paigad on muutunud kättesaadavaks meile kõigile. See, millised on meie jalajäljed – rohelised või saastavad -, hakkab üha rohkem mõjutama igapäevaelu.

Kohtun Anuga päikeseküllases suureaknalises kohvikus, kus terve päev põlevad kümned ja kümned valgustid. Ka akende rivi kõrval. Märkame seda mõlemad. Muidugi on Eestimaal enamasti pime ja me vajame lisavalgust. Aga kas alati? Millest alustada oma rohelisi samme igapäevas ja kas neid on üldse vaja?

Kes on Anu?

Kuusalust pärit maatüdrukule on looduse ringkäigud ja seotus inimese ning tema tegevusega seletamatagi selged. Anu tegutsemiste tulemused on aukartustäratavad, tema püüdluste nool on olnud kiire lennu ja suunatud sihiga. TTÜ äri ja turunduse diplomiga tüdruk on olnud aktiivne: koolilehele kirjutajast peatoimetajaks, tuues oma koolile sel alal isegi auhindu; Õpilasest Ettevõtjaks liikumises kuni tuhandele inimesele Eesti suuremates linnades konverentside korraldamise meeskonnaliikmest juhatuse liikmeks; Postimehe teemaprojektide juht koos vastutusega kogu eelarve, partnerluse ja reklaami eest – 22-aastase neiu kohta on need märgid, mis märkamata jääda ei saa. Ettevõtlus ja kommunikatsioon on olnud Anul veres ja need tulevad tal hästi välja. See on eeldanud tööd, visa õppimist ja enesetäiendamist. Anu usub, et tema tiivad kannavad tulevikus mitte ainult kohalikke, vaid ka päris suuri ettevõtmisi.

Kust tuli roheline ettevõtlus?
JCI – Junior Chamber International Eesti, mille turundus- ja kommunikatsioonidirektor Anu tänaseks on, andis esimesed suunatud tõuked rohelisuse suunas. JCI on ülemaailmne noorte aktiivsete inimeste võrgustik, mille missioon on pakkuda arenguvõimalusi ja innustada noori inimesi positiivset muutust looma. Anu on ere näide, et see tõesti toimib.

Anu Vunk jätkab JCI GO Koja ja Killerkott alustatud kampaaniaid, mis on olnud Greenstep idee eeskujudeks ja eelnevaks käeharjutamiseks. Suurprojekt Killerkott andis suhteliselt kiireid tegelikke tulemusi - "Kilekott tapab, kasuta riidekotti" kampaania tagasisidena küsitletud suurte kaupluste kassapidajate sõnul on riidekottide müük hüppeliselt kasvanud ja paljud inimesed kasutavad meelsasti ning teadlikult kilekottide alternatiive.

Miks on kilekott paha ja miks Sa nende vastu võitled?

"Igal aastal sureb umbes miljon merelindu ja paarsada tuhat imetajat väikeste plastitükkide söömise tagajärjel, mis on tekkinud jäätmete pikaajalise lagunemise käigus. Kas teadsite, et kilekott laguneb umbes 1000 aastat?! Uurimusi kilekottide kasutuse ja mõju kohta vaadake Greenstepi kodulehelt või uurige internetist. Need on tõsised lood.

Uurimused näitavad, et keskmine eestlane kasutab täna umbes 2,5 kilekotti päevas, neist korduvalt kasutatakse vaid pooli, sedagi peamiselt prügi välja viimiseks. Iga eestlane ostab aastas ca 300 kilekotti! Mõelge ka rahale: 1,5 krooni * 300 oleks aasta lõpus ilus kingitus. Maailma arvud on veel kohutavamad: igas sekundis võetakse üleilmselt kasutusele 1 miljon uut kilekotti, mis lõpuks tapab ka umbes 1 miljon merelooma.

Mastaapsete projektide eesmärk on teavitada üldsust läbi ulatusliku meediakampaania kilekottide ohtlikkusest loodusele, meie osast selles ja võimalustest koormust vähendada ilma tõsiste elustiilimuutusteta - näiteks veenda inimesi kasutama kilekottide asemel korduvkasutatavaid riidekotte.

Kottide kui ühe enamlevinud pakendi teema sai alguse õpingute ajal, olen seda arendanud erinevates projektides töötades ja ülemaailmselt ning laiaulatuslikult selle teemaga tegeledes. Nüüdseks on pakendkottidest saanud ka minu igapäevatöö."

Kas neist kampaaniatest on tegelikult ka kasu või on see vaid raha ja aja raiskamine?

Anu naerab. Tema muidu nooruslik kärsitus on kadunud, kui ta selgitab kannatlikult – on projekte, mille kasu rahas ei avaldu kohe või polegi see selliselt mõõdetav. Näiteks projektid sõnumiga "Kanna helkurit!", "Kinnita turvavöö!", talgud jms. "Me ei müü selle kampaania käigus mitte toodet, mida saab üle lugeda, vaid suuname inimeste mõtlemist ja käitumist. Me ei saa täna arvutada, mitu ruutmeetrit metsa või jooksvat meetrit puhast oja iga kulutatud krooniga meile ja meie lastele juurde tekib, kuid me saame panna inimesi märkama ja loome selle läbi hoolivama keskkonna üldiselt (vaatame mõlemad heledalt siravaid lampe keskpäevases laes). Me kommunikeerime sotsiaalset vastutust, mida ka Eestis on üha tõsisemad firmad asunud toetama (vt Greenstep kodulehte).

Miks kilekotid nii aktuaalseks on muutunud? Miks Eestis?

"7 miljardit inimest on koormus, millega Maa pole enne pidanud kohanema. Eesti elanikkond pole küll suurenenud, kuid me ise oleme muutunud. Tormilise kapitalistliku arenguga on vähem kui ühe inimpõlve jooksul dramaatiliselt muutunud meie tarbimisharjumused. Võrrelge või elu tänaste koolilõpetajate sünniajaga - kilekotist on saanud mugavuse element ja iga ostuga kaasas käiv lisa, mis polnud seda meie vanematele.

Inimene, kes mõtleb kilekottidele, hakkab märkama ka teisi säästlikkuse ja hoolivuse võimalusi enese ümber – elektri ja vee kasutamine oma büroos või majapidamises, riiete taaskasutus, autosõitude vajalikkus jms. See on ellusuhtumine, mida kasvatame, mitte ühekordne aktsioon. Muidugi, meid on siin vaid 1 miljon, kuid neid miljoneid on üle maailma palju. Mõeldes globaalselt, saamegi vaid lokaalselt tegutseda. Üks inimene on see, kes kasutab neid 2,5 kilekotti siin ja praegu; üks inimene saab ka ennast muuta."

Kas loodus pole meid krooniks seadnud, et me valitseks, kuni saame?

Anu naerab jälle: "Kui pole kuningriiki, kas kroonil on siis loodetud võlu? Kui pole enam kohta, kuhu oma uue (loodetavasti säästliku) autoga sõita või randu, kuhu puhkama lennata, siis lahjeneb ka võidujoovastus looduse üle, kas pole? Me ei näe oma halbade sammude tagajärgi kohe ja see on petlik. Me ei näe kohe ka roheliste sammude jälgi, see ei tohiks meid ometi paigale sundida või hukutavale rajale suunata.

Mujal maailmas on ökoloogilistest probleemidest kauem räägitud. Võimalik, et tagajärjed on ka ilmsemad kui seni veel rohelises ja suhteliselt puutumatus Eestis. Hoidkem seda aaret! Euroopa eeskujuna võin tuua Inglismaalt saarelinna Modbury, mis loodab olla esimene täiesti kilekotivaba linn. Vaata siit.

Lihtne idee igale tarbijale: premeerige oma rohelisi samme – iga kord, kui olete jätnud kilekoti ostmata, pange hoiukarpi 1,5 krooni. See põrsake on teie esimene loendatav roheline jälg uues elus. Mõneaastase tekstiilkoti kasutamise järel võite endale juba pisikese reisi lubada. Kusagile rohelusse või puhta vee äärde."

Kilekottide vastast aktsiooni on raske mõõta. Millal tead, et kampaania on õnnestunud?

"Minu jaoks on see aktsioon juba õnnestunud. Laialdane positiivne tagasiside, massiliselt levinud info sotsiaalsetes võrgustikes – tuhanded inimesed on vähemalt hetkeks mõelnud neile teemadele. See on loonud eeldused, et ka kilekotti haarates mõeldakse selle (häda)vajalikkusele ja edasisele kasutusele. See ongi vastutus.

Kuidas näeb välja eelseisev Minu Roheline Samm?
"19. - 25. aprillil toimub üle-eestiline kilekotivahetuse kampaania. Kampaania raames jagatakse Tallinnas, Tartus ja Pärnus laiali 6 200 tasuta tekstiilkotti, paralleelselt saavad kõik soovijad tuua kodust ära oma vanad kilekotid, mis suunatakse ümbertöötlemisse. Kampaania ja kilekottide kokkukogumine toimub viies erinevas Rimi kaubanduskeskuses ja Solarises.

Jagatavad kotid pole niisama "tasuta asi", vaid osalejatele antakse 2 tekstiilkotti, millest üks tuleb omakorda edasi anda osalejal endal – nii kaasatakse ürituse käigus 3 100 aktiivset tekstiilkottide jagajat. Seesugune "anna edasi"-kontseptsioon paneb inimesi rohkem mõtlema, sest igaüks annab ka sellekohase allkirja. Niisuguse kampaania väline külg on vaid jäämäe tipp. Me oleme seda kampaaniat ette valmistanud 4 kuud, sellesse on haaratud palju inimesi ja ettevõtteid."

Anu, oled ettevõtja. Kas taoline ettevõtlus on kasumlik?

Ka sotsiaalne ettevõtlus peab olema jätkusuutlik. Meie ettevõte ei tee mitte ainult kampaaniaid, kuigi uusi mõtteid on palju ja need peaksid peagi ka Eestist välja kasvama ning ühendama erinevate riikide (noorte) rohelisi samme ühisele rajale. Taastootmise ja mõistliku kasutuse ideed saab müüa ka toodetena, mida mitte ainult meie ettevõte ei propageeri. Jah, see on kasumlik, kuni pole tõestatud vastupidist.

Anu ja tema eakaaslaste põlvkond ei ole vaid kõrvaklappidega kiirtoitujad. Internetis ja IPodides levib ka häid mõtteid. Märgake neid! Aidake neil mõtetel ennast muuta. Maailm algab ju meist endist!

Mõtle, kuidas saad Sina muuta oma elu ja meie planeeti. Saada oma mõtted meile ja teeme seda ühiste jõududega!