Eesti naistest on ikka räägitud ka. Emadepäeval ja muidu. Nii neist, kes meie iivet või kunsti jõudsalt edendanud, poliitikas edukad olnud... See lugu on naisest, sõbrast ja emast, kes nagu midagi erilist teinud polegi (vähemalt ta enda sõnul), kuid kelle habrastel õlgadel on palju enam hoida olnud, kui ta ise tunnistab.
Pole meil lühikese ja heitliku ajaloo jooksul jõudnud kujuneda pika looga suguvõsasid, kui võrdleme mõne siniverelise Euroopa riigiga. Ometi on meil tugevaid ja jätkuvalt meid kõiki puudutavaid perendusi, kelle sugu ja võrad mitte märkamata ei jää. Üheks neist võradest on Tarandid: Andres, Indrek... Need võrad ei seisa üksi. Saage tuttavaks – Kadi Tarand ehk omadele Käbi.Tarand
Kadi on alati Tarand olnud. Kogu oma täiskasvanuelu. Noore ja malbeblondi Kadi puhul ei usu, et ta varsti oma hõbedast Tarandiks olemist tähistab.
Kadi kohtus Indrekuga Tartu Ülikooli sisseastumisel. Ikka juhtus nii, et see pikk poiss sattus tema lähedusse, koos käidi läbi kogu kvaliteediproov tollasesse ajaloo teaduskonda. Ei, see polnud esimese silmapilgu äratundmine. Indrek pidi Kadi tähelepanu tõmbamiseks korraldama nii mõnegi suurürituse. Kolmandal kursusel noored abiellusid. Teadmisega, et Kadist saab maakooli õpetaja kaasa, kellele Tallinna linnaväravad suletud. Aga saatust ei peta. Just see, mis oli Indrekule toonud keelud ja tõkked, oli ka tõestanud, et selle poisi kõrval rahulikku maaelu nautida ei lasta. Õpetajaks on nad küll mõlemad siiani jäänud. Klassiruum on lihtsalt laiem.
Revolutsionääri kaasa ja sõbrana seisis Kadi fosforiidisõja eesliinil, tegi läbi nii muinsuskaitse liikumise alguse kui ka ajalooliste üliõpilaskorporatsioonide taaselustamise – nooruslik unistamine ei mahtunud kuidagi ühikatoa seinte vahele. Tartu saigi noore pere esimeseks kodulinnaks. Indreku kuulutus Eesti Ekspressis "Indrek Tarand lõpetab ülikooli..." on raiutud Eesti PR-õpikute klassikasse.
Kadi ei leidnud õpetajakohta ja asus tööle vastavatud usuteaduskonnas Kalle Kasemaa ja Jaan Kivistiku abina. Kui Indrek suunati Itaaliasse õppima, kogunes Kadi kirjavarasse iganädalane käsikirjaline ajakiri Käbi Weekly, mis kantud igatsusest seda kaunist maad, toredaid inimesi, nende kombeid Kadiga jagada.
Kirjutavad Tarandid siiani. Nüüd tulevad eraldi kirjatükid kõigile, ka kõige pisematele pereliikmetele, kus siis Indrek parajasti ka poleks. Omadele tähtpäevadeks kirjutamine (kaardid, sonetid, esseed) on Tarandite meeste joon, palju ja ka üksteisele lugemine on selle pere ühine kirg. Peresidemeid hoiavad paigal põlvkondi edasi kantud pannkoogihommikud, pühapäevased lõunad, ühislaulmised, tähtpäevade eriliseks muutmise oskus.
25 aastat koos. Kuidas see võimalik on?
Indrek peab Kadit oma elu lotovõiduks, Kadi näeb Indrekus rahustavat elementi, kellega on võimatu tülitseda. Nende saladus on NATO poolt kuulsaks lausutud põhimõttes – P4P ehk partnership for peace. "Meil pole kunagi olnud jaotust naistetööd ja meestetööd," ütleb Kadi. "Indrek on edukalt hakkama saanud nii mähkmevahetuse, tita vannitamise kui pesumasina töölepanekuga. Mina suudan jukerdava arvuti tööle saada ning telekale programmid tagasi häälestada. Ühist aega on ju nii vähe, tahaks seda võimalikult hästi kasutada." Nägelemisele ei raatsita aega raisata, teineteist mõistetakse sageli sõnadeta. On üheks kasvatud.
Lasteta pole peret. Ükski karjäär ei korvaks Kadile lapsi. Neid on Tarandite ümber ikka palju ja laste jaoks jätkub nii aega kui tähelepanu. Isa minek võõrtööliseks, nagu Tarandite kodus naljaga pooleks öeldakse, pole kellelegi kerge olnud. Sageli lõppesid õhtud pesamuna Helmi nutu ja pärimistega, kus issi on, miks issi ei tule; vanemad pojad on pidanud kiiresti emale abiks kasvama. Nüüd, mil nad on ise näinud, kus isa töötab, et tema tööpäevad on tõesti pingelised ja pikad, teavad nad ka, et reedest esmaspäeva hommikuni on ta võimaluste piires üksnes oma pere päralt.
Poliitika
Kadi ise on fotograafidele ja kollasele pressile kättesaamatuks jäänud. Tema suurt ja sooja, kärsitut ja tegusat peret ümbritseb vaoshoitud privaatsus. Poliitiku elu juurde võib jääda salapära, pole vajadust anduda sotsiaalsele flirdile. Kadi on ikka poliitikas olnud - vaoshoitult, käratult, märkamatult märgatuna.
Kadi arutleb vaikselt ja sõbralikult: "Tänane Eesti poliitika on kahetsusväärses faasis, tegeliku idee mainet räsivad korruptsioon ja vääritud skandaalid, ahnus ja eetika puudumine. Paljusid Eesti poliitikuid vaadates tundub, et nad on küll kuulnud kirjeldust poliitikast, kuid tõeliselt tasemel poliitikategemist pole nad oma silmaga ilmselt kunagi näinud. Inimesed on huvitatud rohkem lühikesest ja kärarikkast võimust kui poliitikast. Usutakse, et tubane töökoht võimaldab kohe magustoidu kallale asuda unustades, et enne tuleb ikka hautatud juurviljad ära süüa. Eesti vajab ka nüüd põhimõttekindlaid aatemehi, kes on valmis vastutust kandma. Iga poliitikasse siirduja peaks endalt küsima, kas selleks ollakse valmis. Aeg ja selle lugu liiguvad katkematult edasi. Põlvkondade sidustatud koostöö ühelt poolt väärtuste ja teisalt moodsa maailma ühendamisel pole meil loomulik, vajalikult igapäevane."
Kadi arvab, et poliitika on lahe siis, kui selle kaudu õnnestub tõesti midagi muuta, paremaks teha või siis alal hoida. Ta ootab, et poliitikas oleks rohkem riigimehelikkust (miks mitte ka -naiselikkust), et tavaliseks saaks sõnapaar "aus nagu poliitik". Poliitikuks võib saada juhuslikult, riigimeheks mitte. Meie poliitika viga ei seisne mitte selles, et seal on nüüd Indrek Tarand, vaid selles, et meil on liiga vähe Indrek Tarandeid. Eestis on tegelikult palju häid kõnemehi, ladusaid suhtlejaid, karismaatilisi juhte, edukaid meeskonnamängijaid, heaperemehelikke majandajaid. Andkem oma riik nende kätte.
See pole halvustamine, vaid lootus uute aegade suhtes. Kadi perele meeldib väga Eestis elada. "Me ei ole siin ega tee patriootlikku nägu mitte sellepärast, et ei suuda oma korterit maha müüa," ütleb Kadi. "Siin on meie kodu, sõbrad, sugulased. Neli aastaaega. Erinevad maastikud, murrakud ja maitsed. Eestlased ei ole just kõige lihtsamad inimesed; tunnete väljendamise oskuse, kas või lihtlabase naeratuse ja viisakuse osas on Eesti arengumaa. Ikkagi on see meie kodu, meie rahu ja tasakaal. Ajal, mil maailmas küsivad inimesed üksteiselt: "Mis kell Sinu pommi järgi on?", tundub siin ikka väga turvaline ja rahulik. Vähe on neid asju, mis üldse midagi tähendavad. Ja kodumaa peaks igaühele meist midagi tähendama."
Ei, Kadi ja Indrek ei teadnud, mis viimastest Europarlamendi valimistest Eestis saab. Tehti lihtsalt seda, mida õigeks peeti. Ei kardetud omaga välja tulla. Nagu kunagi 1980tel – riskiti, sest usuti. Nagu kunagi Tartus, nii ka nüüd osati koondada enda ümber paljusid, kelle ees tunti vastutust. See muutis mitte ainult nende elu. Sellest kasvab ühe aja lugu.
Kadi
Kadi ei ole palju reisida saanud, kuid on palju lugenud - reisinud omal kombel. Maalapsena oli lugemine aken maailmadesse, mis metsa ja põllu taha jäid. Aastaid hiljem Regios töötades reisis Kadi seal müüdavate Lonely Planet, Rough Guide, DK, geograafia- ja kaardikraami abil veel kord mitte ainult ajaloos ja inimeste eludes, vaid on maailmale oma sõnul mitu tiiru peale teinud.
Kadil on suur ja tundlik süda, mis kannab oma perest kaugemale. Talle lähevad hinge aegade tormilisele arengule allajääjad. Oma pere sõpradest rääkides imestab ta osaks saanud toetuse ja tähelepanu üle märkamata, et on ise väärtuste ahela algataja ja väsimatu kandja. Hea riigi ehitamine on talle samuti kaitse ja hoiu tagamise tööriist. Ta on ikka olnud ja on ka täna Indreku igapäevaste tegemiste osaline, redigeerides artikleid, hallates kodulehte, arhiivi ja kontaktide andmebaasi. Vaatamata kõlakatele, on see tasuta töö, elustiil, jagatud aade. See kõik on hoolitsus oma laiema kodu ja riigi eest, nagu ka kodututele toidu viimine või kaitsetutele hoole jagamine.
Aastakümneid tabloide erutanud ja silmapaistvat ning värvikat elu elanud mehe naine arvab, et tema elu on kulgenud kuidagi rahulikult, tavaliselt, justkui voolanud ilma eriliste tõusude ja mõõnadeta. Kadi tunneb ennast ajuti endiselt Pälli tudengineiuna, kes pole veel midagi silmapaistvat teinud. Ka Indrek pole tema meelest muutunud: rõõmus, optimistlik, lustakas - inimene, kellega on lihtne koos olla.
Kadi ei hooli välisest luksusest. Tema sõnul saaksid nad ka täna päris kenasti hakkama, kui oleksid sunnitud elama ühikas, kus kogu vara koosneks kirjutuslauast ja vanavanavanemate voodist, mille küljelauad Indrekule pikemaks teha tuli. See voodi on siiani alles.
"Kõige suurem luksus on hetkel vaba aeg," ütleb Kadi. Need on hetked, mis üksnes neile mõeldud, kellega tõesti tahad suhelda, kelle käekäik korda läheb. Need on lapsed, sõbrad ja Kadi ise.
Kokkuhoid ja taaskasutus pole sellest perest kunagi kadunud, olgu siis ajad tõsised või lubavamad. Olulised on sisemine ilu, tarkus ja tagasihoidlikkus. Ei käi ükski Tarandite põlvkond klubides möllamas ega veeda nädalavahetust mäluaugus.
Europarlament ja sellele eelnenu on õpetanud elama päev korraga. Õiged asjad tulevad, usub Kadi. Tuleb lihtsalt olla avatud meele ja lahtiste silmadega. Mõnikord näeb päris palju ka lihtsalt vaadates. Ja kuulates. Tuleb teha seda, millesse usud.
Kadi ise jõuab teha uskumatult palju. Ka kolme lapse emana on tal tõsine töökoormus, hämmastav lugemus ja lugematud pisikesena näivad tegemised, mis ikka kellegi teise elu kergendavad või nõrkuse ajal tuge pakuvad. Kadi arvab, et inimene suudabki väga palju. Ka väliselt väikene.
Kadi Tarand, see väike Käbi, ei jää kusagil märkamatuks. Märkate teda just tema märkamatuse tõttu. Ah et teda polegi seekord kohal? Vaadake tähelepanelikult – ta istub mõnel küljepingil või piilub ukse vahelt, hoiab oma vaiksel moel kõigel ja kõigil silma peal, teab, millal julgustavalt silma vaadata. Pisikese Kadi sees oleks justkui üks teine Kadi, kes palju suurem kui väline. Üsna Indreku pikkune kohe. Käbi, kes puude kõrgune.
No comments:
Post a Comment