Üht koda jagamas, üht Eestit ehitamas

ilmunud Eesti Ekspressis

Täna on ilma õpetajata 9 kogudust.

Kogudustes käib korjandus peapiiskop Põderi portreemaali jaoks.

Heinole, Varrole ja kirikule vastuseks EELK 5-10-2010 öösel tagaselja tehtud otsusele heita kiriku rüpest välja gayst emeriitõpetaja Heino Nurk ja kustutada ta vaimulike nimekirjast. Lubasin kunagi, et gay teemadel ei arutle, lesbisid ei näpi. Kuna pühadused ise on tule ja mõõgaga demokraatiat materdama asunud, olen kodanikuna ühissauna tiritud. 

Just ja kui sa mind kuulda võtaksid, arm,

siis näeksid, kui ilmaasjata on sinu hirm,

Sest see teeb sinule veel vähem kahju, kui kirbu surm...

Nii kirjutas kord John Donne, 12 lapse isa ja sügavalt usklik otsija, kel üheplaanilise sobitumisega omad probleemid olid.

Vana ja Uus Testament on täis gay’sid, ajalugu mäletab neid, nad vaatavad meile iga päev vastu suures jumalas meedias, kunstis, muusikas, äris. Me ei mäleta neid mitte nende privaat-eelistuste tõttu vaid oleme valinud oma ellu inimestena. Juba Taaveti salgas tema isa maha, kui noor kuningas valis mitte imekauni printsessi vaid oma poisssõbra. Homoseksuaalsuse kui haiguse vastu on võimetud olnud nii Hitleri surmalaagrid kui nõukogude vanglad – meie naised sünnitavad neid edasi. Millised on gayle sobilikud ametid tänases või tuleviku-Eestis? Vaid Saun 69 piletikontrolör pärast Angel-klubi sulgemist? Võrdse kohtlemise seadus §2 lõige 2 on altari alla peidetud. Vat nüüd oleks volinikutädil aeg trahvi teha. Kurb on sealjuures see, et trahvi maksaks mitte EELK juhtkond oma taskust vaid need heausksed annetajad, kes korjanduskarpe täidavad. 

Musta komöödia paradoksid - Üks üsna leebe mees

Tema suhted on nagu tema mõrvadki – justkui miski, mis tuleb lihtsalt ära teha.       

Mängufilm „Üks üsna leebe mees” („En ganske snill mann”, Norra-Rootsi 2010, 107 min), režissöör Hans Petter Moland, stsenarist Fupz Aakeson. Osades Stellan Skarsgård, Bjørn Floberg, Gard B. Eidsvold, Jorunn Kjellsby, Jan Gunnar Røise, Jannike Kruse, Aksel Hennie, Kjerstin Holmes, Julia Bache Wiig. Linastub kinos Artis.  

ilmus Sirbis:

Skandinaavia üks nõutum filmistaar Stellan Skarsgård („Laineid murdes”, „Dogville”, „Mamma mia!”, „Kariibi mere piraadid” jm) on jälle kinoekraanidel, sedakorda mustas komöödias „Üks üsna leebe mees”. Filmid Skarsgårdiga on olnud menukad ka Eestis,  usutavasti jätkab „Üks üsna leebe mees” tava ja leiab siin oma publiku. Eeldused on olemas: esilinastusel naerdi ja nuteti, saalis ei olnudki ainult naised, Berliini filmifestivalil kandideeris „Üks üsna leebe mees” Kuldkarule. Hans Petter Moland pole meil kaugeltki sama tuntud kui Julia Roberts või Jüri Järvet, aga selle kirjaniku, režissööri ja näitleja nime võiks siiski meelde jätta. Molandi filmi puhul kasutatakse mõistet „skandinaavia film”, sest „Üks üsna leebe mees” on norra-rootsi tegijate ühislooming. Stellan Skarsgård ise peab ennast läbi ja lõhki rootsi meheks ja näitlejaks, kes võib meile mõjuda koduselt tõnukargiliku ehedusega. Režissöör Molandiga on ta varemgi koos töötanud („Kelvini null”, „Aberdeen”) ja Skarsgård on särava rolli teinud ka seekord. Ta paistabki filmides lahti mängivat justkui enese versioone või siis kuvab meile põhjamaist meest.  

Ka „Üks üsna leebe mees” poeb naha vahele, rikub oma vähese sõna ja tagasihoidlikult liikuva pildiga meelerahu. Linateost reklaamiti roppuse ja komöödiana. Naerda saab, kuid situatsioonikoomika taga luurab tõsidus, mis jääb kinost lahkudes kriipima. Juba alguskaadrid sööbivad mällu, näidatakse meest, kelles pole mitte midagi ilusat: kõik on kole, ebaesteetiline ja mees ei hooli mitte üks raas sellest, mida maailm temas näeb. Ka ühiskond ja kunagine perekond, ei näe mehes midagi  ilusat. Peategelane Ulrik ei ole ennast liialt koolitarkuse ja teadmistega koormanud, ta suhtub ellu maameheliku rahuga. Tema tegelikest huvidest saab vaataja aimu pisut piinlikes kokkupuuteis maailmaga, mida ta pigem eemalt jälgib ja kus enamasti ei tunne keegi tema vastu mingit huvi.  

Jean-Pierre Jeunet´i “MIKMAKID“

Kino Artises Jean-Pierre Jeunet´i “MIKMAKID“!

Ilmus PM, 2010-07-10

Jean-Pierre Jeunet "Amélie" ja “Delikatesside“ lavastaja

Miks meile meeldisid muinasjutud? Sest need olid konstruktsioonid, mis panid meie fantaasia tööle, andsid meie olevikule tiivad ja selles kujundatud maailmas oli kõik võimalik. Meie emotsioonid ja kujutluspildid olid tõelised, see oli kütkestav reaalsus.

Miks me neid enam ei loe? Sest aega pole lapsusteks, nüüd oleme tõsised, asjalikud ja asised. Me elame reaalsuses. Miks? Sest me oleme nii valinud. Sest meile kinnitatakse, et sellistena oleme väärtuslikud ja aktsepteeritud ühiskonnas. Kas me peame seda aktsepteerima? Jätke asine ja sisenege Jean-Pierre Jeunet unustamatusse maailma. Ainus tingimus – kogu reaalsus jääb ukse taha! Ma luban – te lahkute kinost teise tundega, teie maailm saab tiivad ja see sügis muutus just võimaluste maailmaks teie enese elus.

Yes, we can!

ilmunud Eesti Ekspressis

Jalutan Tallinna lennujaama ootesaalis. Teen aega parajaks. Sõbrad vanast Euroopast on saabumas.

Peale istmete pole saabujate poole tühjuses midagi, millele oma pilku suunata. Ometi... Ma ei usu, mida näen. Mulle vaatab vastu naeratav mees oma parimates aastates, suu otsivalt avali, silmad on kurvad ja vaatavad abiotsivalt horisondile, tunnetad džiisaslikku kannatust… Obama!! Kas tõesti? Suurem kui elu ise ja poseerib fuajee ainsal mööblitükil, mis pole mõeldud istumiseks. Sambake. Kas tõesti on Lennart Meri asemel nüüd Barack Obama nimeline lennujaam mind embamas? Kuidas see juhtus?

Võrdõiguslikkusest võrdõiguslikult

ilmus PM, 2010-08-26

Eestlased on mitme aastaaja inimesed ja see on uhke ja hää tunne olnud. Nii ollakse sesoonsed ka teemades, millest rääkida võetakse ja mida siis siia-sinna veeretatakse. Eelmisele suvele andsid jumet valimislaadad, möödunud talve sisustasid jääpurikate ja füüsikaseadusi järginud torustike kõrval tüütuseni arutlused oma- ja teisesooiharate üle. Talvejutte iseloomustas suvast lähtuva allajoonituse ja kontekstivälisuse kõrval ka see, et kõige kõvemad sõnavõtjad kippusid olema need, kellest teema valdamist oodata poleks osanudki – kirikutegelastest kuni koolijuhtideni, häältekorilusega tegelejatest kuni muidupuritaanideni. Vähemalt miski on püsiv.

Sellel suvel on ilmajutu kõrvale kuuma teemana ilmunud uus ja trendiks sõnade ühend – võrdõiguslikkus ja võrdsed õigused, iharusi arvestamata. 2009 a uuringud näitavad, et see teema erutab vaid 6% maarjamaalasi. Siis kellele ja kelle huvides õigusi nõutakse? Ei tea. Ei saa sellestki sotti, et mis asi see võrdõiguslikkus siis ikka tänases kohalikus kontekstis on ja mis sellega Eestimaal nii hullusti lahti? Õnneks pole palju mõtelda vajagi - meil on probleemi jälgimiseks ja lahendamiseks kõrges ministeeriumis kohe eraldi riigibüroo ja selles võrdse kohtlemise volinikuprouad ametis. Pöördugemgi õppinud spetsialistide ja ametliku seisukoha poole abi saamiseks. Sotsmini kodulehelt selgub, et kuigi enamik ei adu, on lugu tõsine: 

Kuidas mõõta headust?

Ma vihkan panka. Ma armastan panka

Sest nad mõõdavad inimesi rahas ja panevad neile vastavad hinnasildid – tavaline rabeleja, kuldklient, plaattina ..
Naljakal kombel mõõdavad nad skaala mõlemat otsa – sa oled kuldne, kui sinu pangaarvele ilmub korraga 20 miljonit, aga ka siis kui laenad nt tühised 2. Mis tähendab ju, et sul pole neid 2 miljonit (milleks muidu osta seda mida juba on). Kuigi sa pead „tõestama“, st tulevikku ette ennustama, mis teadupärast pole enamikule maistest ja surelikest kättesaadav, et suudad nii selle 2 M kui ka lõpuks intressideks kuluva 3 M kusagilt kokku kraapida, on tegemist kuldse rahatuga.

Meie aja Kunksmoor

Saabun umbpalavalt suvisesse Ovaalsaali Tallinna kesklinnas, et kohtuda salapärase ravitseja ja taimetundjaga, keda meie aja Kunksmooriks tituleeritakse. Ootamatu on tema tänapäevane ja tavaline välimus – heledad püksid ja mugav talupojapluus, poest saadavad kaelaehted ning korralik lühike soeng. Ei mingeid lapiseelikuid, koduvärvilisi salle, amulettidele viitavaid karuküüniseid ja maohambaid ega lillepärgi. Vaid kuhjake igast metsaveerest leitavaid värskelt korjatud taimi viitavad tänase loengu teemale. Hoogsalt žestikuleerides ja julgelt oma kuulajaid haarates alustab Mercedes triviaalsetest looduselu tõdedest koosnevat sissejuhatust.

Käbi, kes puude kõrgune

Eesti naistest on ikka räägitud ka. Emadepäeval ja muidu. Nii neist, kes meie iivet või kunsti jõudsalt edendanud, poliitikas edukad olnud... See lugu on naisest, sõbrast ja emast, kes nagu midagi erilist teinud polegi (vähemalt ta enda sõnul), kuid kelle habrastel õlgadel on palju enam hoida olnud, kui ta ise tunnistab.

Pole meil lühikese ja heitliku ajaloo jooksul jõudnud kujuneda pika looga suguvõsasid, kui võrdleme mõne siniverelise Euroopa riigiga. Ometi on meil tugevaid ja jätkuvalt meid kõiki puudutavaid perendusi, kelle sugu ja võrad mitte märkamata ei jää. Üheks neist võradest on Tarandid: Andres, Indrek... Need võrad ei seisa üksi. Saage tuttavaks – Kadi Tarand ehk omadele Käbi.

Roheliselt sammuv Anu

Äsja on vähemalt pealinnas suuremad kaubandusketid jõudnud lõpule tarbimisfestivalide ehk erinimeliste soodusnädalatega. Mõneks ajaks on lakanud roosade, kollaste ja muude eredavärviliste kilekottide lausvool ostlema hõiklevatel tänavatel. Need kilekotid on sümboliseerinud teadet Sa suudad rohkem, Sul on veel ressursse, Sa jaksad ... tarbida ja kokku osta!

Muidugi on ostetud ka seda, mida lõpuks vaja läheb. Aga mitte ainult. Ja need lõputud kilekotid...

1. mai ei ole kaugel – veel üks päev, mil peaksime korraks enda ümber vaatama ja ennast looduse osana tundma. Siin, Eestimaal, lokaalselt, mõeldes globaalselt.

Kevadvärske ja nooruslik Sushi Cat

"Sushi on jälle moes!" hõikas Tallinnas Roosikrantsi 16 asuv restoran Sushi Cat Jaapani kirsipuude õitsemise aegu. Uudistamas käis ka Femme.

Meil ollakse üldiselt harjunud, et kvaliteetrestoran peab olema kalli sisustuse ja jahmatava ning hirmeksootilise menüüga. Väikest ja kiiresti toitlustajat peetakse ebatervislikuks, odavaks. Sushi Cat murrab hoolega seda müüti, tuues Tallinna kesklinna vaiksemale tänavale pisut Jaapanit, hulga toredat atmosfääri, tervisliku ja taskukohase toitumisvõimaluse ja omanäolise õhtuse runaway.

Anna-Stina – X, Y või Z

Anna-Stina Treumund, noor kunstnik ja Kunstiakadeemia õppejõud tuli kevade saabumisel välja näitusega, mis pretendeerib senikergitamata küsimustele ühiskonnas. Tallinna Kunstihoone galerii näitusel "Sina, mina ja kõik, keda me ei tea" on fookus kõigis autori kajastustes tema seksuaalsel orientatsioonil ja isiklikul maailmanägemisel. Või pimedusel. Mis on need küsimused, kas neid on vaja ja kas saame ka mingeid vastuseid? Kes on Anna-Stina – naine, sootu või... kunstnik?

Kunstniku katsetusi, mille kaudu ta ennast ja maailma uurib, on eksponeeritud ka varem. Käesolev on esimene tõsisem isikunäitus ning komplekssem kui eelnevad esitlused. Kas see kehtib ka 27-aastase naise enda kohta?

Fotomaag Mario Testino

Tänapäeval on igaühel kodus poolproff fotokas ja mõni pilt tuleb vahel välja ka. Neid saab vabalt üles laadida ja sõpradele näidata. Me kõik oleme seeläbi omas ringis tuntud fotograafid. Kes on aga need, kelle fotokasse tahavad jäädvustuda tõelised kuulsused ja kelle tehtud pildid kaunistavad rahvusvahelisi klantskaasi? Meie tänane külaline ongi üks neist. Saage tuttavaks - Mario Testino.

Ei-ei, Mario ei sündinud Hollywoodis, kuldlusikas suus ja võlukepike käes. Tänaseks 55-aastase moefotograafia ikooni elu algas Limas Peruus. Nagu seal kombeks, oli ka Testino peres kari lapsi, Mario neist vanim. Pereellu andsid värvi itaallasest isa ja hispaanlannast-iirlannast ema – Marios segunevad tugevate rahvaste kirevad nüansid. Muidugi käis Mario sügavalt katoliiklikes koolides, algul Lõuna-Ameerikas, hiljem USAs (San Diego). 1982. aastal kolis ta Londonisse.

Anomaalia nimega MAX

29. – 31. jaanuarini toimus Tallinnas esmakordselt dokfilmifestival DocPoint. DocPoint on kaheksa aastat tagasi Soomes ellu astunud suurim Põhjamaade ja tänaseks rahvusvahelise tuntusega dokumentaalfilmide festival, millel provokatiivse piiride murdja kuulsus. Soome on ikka ilmakultuuri oma erinäolise kargusega turgutanud, DocPoint hoiab seda liini au sees. Tallinnas oli pakutud valik (17 tuntumat ja intrigeerivamat filmi 136st, sh filme, mis konkureerinud nii Amsterdami IDFA kui Oscari saalides) festivali kavast esmakordne. Järgmisel aastal loodetakse 2011. aasta kultuuripealinnas juba laiema kavaga esineda.

Max Perttula

Teiste hulgas tutvustas ja mõnedele võib-olla ka taastutvustas äsja lõppenud festival allajoonitult meest nimega Max Joacim Perttula – Jari Kokko filmi "44500 MAX" peategelane, kindlasti nii silmi kui arusaamu torkiv karakter – Soome esimene parfüümitootja, kes üritab oma unistuste Pariisi Kesk-Soome masendavolematus Viitasaaris teostada. Alla joonimisest: Max on tõmmanud üsna nähtavad jooned mitmesse elukultuuri valdkonda, ühendavaks sealjuures loominguline vabadus kuni küsitavusteni, mängulisus absurdi piirini, uudsuse ja labasuse segamine ühele paletile ning selle tempimine skandaalsusega. Kas tegemist on geeniusega? Vastust otsitakse. Midagi tavalist ei taha Max tunda ei elus ega elu mitmetahulisi aroome hõngavates parfüümides, millel alati üliambitsioonikad nimed ning mida reklaamivad sellised tuntud kuulsused nagu Max, Max ja Max. Vaata kodulehte kui ei jõudnud KUMUs tema parfüümiletti kaeda.

Armastus on ülim seadustest!

2009 a viimane hingetõmme tõi lettidele raamatu, mille esitlusel Solarise Apollos oldi sunnitud pood sulgema, sest rahvas tahtis uuskeskuse laiali suruda. Kõik esimesel päeval müüki toodud raamatud osteti koheselt ära. Viimseni.

Milline peab olema raamat, mis üleküllastatud raamatulettidel veel sündmust tekitada suudab? Meie omamaiste autorite Rein ja Ave Weberi „Õnne feng shui“ on, nagu sissejuhatuses rõhutatakse, eelkõige 30ndate piiri ületanud vaimselt arenenud naistele. Vahur Kersna lisab, et „selle lugemisest oleks vähemasti samavõrra abi meestele, kes selliseid naisi tahavad. Mõista ja muidu ka.“. Eessõnas öeldakse, et see raamat pole teile „kui teie elu on täiuslikus harmoonias ja tunnete end igati õnnelikuna ja rahuldatuna“. Esimesed vastukajad on aga näidanud, et lugejahuvi ning rõõmsat avastamist on leidnud palju laiem auditoorium. Janu sellise raamatu järgi oli ilmselt suurem, lappimist vajav auk sügavam, kui autoridki arvasid. Ka õnnelikud on „Õnne feng shui’d“ lugenud ja kinnitanud, et neilegi oli seda raamatut (kasvõi oma tee kinnistamiseks) hädasti vaja. Lugenud on ka hoopis noored ja leidnud, et paarisuhete alustajatele on see õpik samuti ülivajalik. Muide, feng shui ei omista erilist tähelepanu mehe või naise eale – sel pole tähtsust. Tervisele aga küll!